Kapriisne vaarikas. Vaarikamardikast tuleb vabaneda

Eesti suhteliselt karmis kliimas ongi vaarikasortide kõige tähtsamaks omaduseks talvekindlus. | Shutterstock

Hõrgutavate marjadega taim on kasvatamisel võrdlemisi kapriisne ning vajab toitaineterikast hea niiskusrežiimiga mulda. Ja ka hoolika aedniku saagi võib rikkuda vilets talv.

Eesti suhteliselt karmis kliimas ongi vaarikasortide kõige tähtsamaks omaduseks talvekindlus. Kasvatada tasub ainult vastupidavaid sorte, mis tagavad stabiilsema saagi kui suuresaagilised, aga talveõrnad sordid. Oluline on ka vastupidavus haigustele ja kahjuritele, mis mõjutab saagi kvaliteeti. Haigus- ja kahjurikindlamaid sorte saame kasvatada loodussõbralikumalt, vähem taimekaitsevahendeid kasutades.

Eestis levinumad sordid on ´Novokitaivska´, ´Ottawa´ ja ´Tomo´. Kollaseviljalistest sobib kasvatada Pollis aretatud ´Helkalit´. Huvi pakuvad uued Pollisordid ´Aita´ ja ´Alvi´. Väga ilusate suurte viljade poolest paistab silma äsja soovitussortimenti võetud Soti sort ´Glen Ample´.

Enamik sorte on kaheaastase arengutsükliga: esimesel aastal kasvav vars õitseb ja teisel aastal annab saagi. On olemas ka üheaastase arengutsükliga nn remontantsordid, mis viljuvad juba esimesel kasvuaastal. Meie lühikese suvega kipuvad need aga enamasti jääma öökülmade roaks. Varajasemaid vaarika remontantsorte on tänavu sortimenti võetud ´Babje Leto´.

Istutusmaterjal tuleks varuda tunnustatud puukoolist. Juhuslikku materjali võib küll saada odavamalt, kuid siis pole kindel taimede sordiehtsus ega tervis. Paljasjuursete istikute sobivaimaks istutusajaks on september-oktoober. Kevadel peaks istutuse lõpetama enne lehtede ilmumist. Nõuistikuid võib istutada kogu kasvuaja vältel.

Seenhaiguste leviku seisukohalt on oluline, et taimedel oleks piisavalt kasvuruumi.  Mitmerealises istandikus võiks reavahe olla 3 m, taimevahe reas 0,5 m. Hooldustööde kergendamiseks soovitatakse vaarikaread multšida, milleks sobib näiteks must kile või peenravaip – need paigaldatakse enne istutamist. Looduslikest materjalidest on sobivaim freesturvas, ka sõnnik. Toestuse paigaldamine võib jääda saagieelsele, teisele kasvuaastale.

Hooldamisel on kõige töömahukam on saaki kandnud ja üleliigsete varte lõikus. Saaki kandvas istandikus ei tohiks varrestikku liiga tihedaks kasvada lasta. Piisab, kui jätta põõsasse 5-6 või jooksvale meetrile 10 hästiarenenud vart. Harvenduslõikuse võiks jätta kevadeks, kui on juba näha talvekahjustuse tagajärgi.

Välja lõigatakse vigastatud, haiged ja nõrgemad või halva asetusega varred. Vaarikaistandikku väetatakse kasvuajal vastavalt mullaanalüüsile. Talvekahjustuste vähendamise seisukohalt tuleb suve teisel poolel hoiduda lämmastikurikastest väetistest. Vaarikas vajab palju vett, põua ajal on vaja taimi kasta. Kvaliteetse saagi nimel tuleb kindlasti teha vaarikamardika ehk „vaarikaussi” tõrjet.

Parim aeg selleks on enne õitsemist, õienuppude eraldumise ajal ja sobivaim preparaat Mavrik 2F.

Vaarikaistandiku rajamiseks alusta ettevalmistusi vähemalt aasta varem.

Jälgi nelja olulist tegurit:

• maa korralik istutuseelne ettevalmistamine

• kvaliteetne istutusmaterjal

• õige tehnoloogia

• otstarbekalt valitud sordid

Maad ette valmistades võiks teha mullaanalüüsi. Vaarikale sobiv mulla happesus on 5,6- 6,5 ja huumusesisaldus üle 2 %. Maa tuleb hoolikalt

puhastada umbrohujuurtest. Sõnnikut antakse aasta enne istutamist, vastavalt võimalustele ja mulla huumusesisaldusele.

Lubjatakse aasta enne istutamist, hea lubiväetis on klinkritolm, mis sisaldab peale Ca ka üsna rikkalikult K ja Mg. Istutuseelselt antakse vastavalt mullaanalüüsile fosfor- ja kaaliväetist, vajadusel ka mikroväetisi.

Allikas: Kodu&Aed, Asta-Virve Libek

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid