Kõige väärtuslikumad viljad. Aujärjele tõstetud sordid
Jüri Annist
Ploom 'Victoria'. | Jüri Annist

Inglise kuninglik aiandusselts pärgab igal aastal parimaid aiataimi aunimetusega. Pikas nimekirjas leidub meilegi tuntud nimesid.

Niipea kui küpseb plaan istutada aeda mõni uus taim, kerkib teravalt üles küsimus, milline on parim valik paljude võimalike kandidaatide seast. Lilledega pole väsitavalt põhjalikku kaalumist vaja vast ette võtta: nad ei maksa liiga palju, nende istutamine on lihtne. Nii et kui tulemus ei rahulda, saab olukorda kerge vaevaga parandada.

Puude ja põõsaste puhul on pikem arupidamine igati asjakohane, sest nende hinnalipikul on hoopis kopsakam arv ja istutamise vaeva ei tahaks mitu korda üle elada.
Viljapuude ja marjapõõsaste valimisel lisandub veel üks, ehk isegi kõige kaalukam kriteerium: kas selle sordi viljad mulle üldse maitsevad? Mis muud kui üheksa korda mõtle ja üks kord istuta.

 

Millist soovitust uskuda?
 

Lihtne on langetada otsust, kui saab antud sordi vilja maitsta. Paraku pole see alati võimalik. Istutamise tuhin võib sind tabada kevadel, mil pead arvestama, et sügavkülmast võetud viljad pole ligilähedaseltki need, mis puult või põõsalt värskelt nopitult.

Sõbrad on loomulikult nõus abikäe ulatama, aga ühele maitseb magemagus ’Martsipan’ ja teise arvates on vürtsikam ’Melba’ ainus õige õun, mida suhu sünnib pista. Ole nüüd tark ja püüa soovitused ühise nimetuse alla saada!
Paljudel laatadel ja väljanäitustel toimuvad degusteerimised, mille käigus hindamiskomisjon ja/või külastajad valivad välja maitsvaima vilja. Aga mõnel teisel üritusel või järgmisel aastal osutub valituks hoopis teine sort, kolmandal kolmas jne.
Pole palju abi siitki leida. Pealegi ei arvesta lihtviisiline degusteerimine teiste oluliste parameetritega: sordi hooldusvajaduse, haiguskindluse, saagikuse ja tont teab millega veel.

 

Väärtusliku aiataime aunimetus
 

Inglased kui teada-tuntud aiandushullud on kirjeldatud probleemi enda jaoks lihtsamaks teinud. Nende vaieldamatult tuntuim aiasõprade ühendus kuninglik aiandusselts – Royal Horticultural Society (RHS) – annab 1922. aastast parimatele aiataimedele nimetuse Award of Garden Merit (AGM).

Statuudi järgi peab taime väärtus ilmnema just nimelt aias, mitte töönduslikus tootmises põllul või kasvuhoones. Enne aunimetuse saamist peab taim läbima katsekasvatamise perioodi ühes kuninglikule aiandusseltsile kuuluvas aias neljast või mõnes autoriteetses kollektsioonaias. Vaatlus kestab aasta või mitu, olenevalt katsetatavast kultuurist.

Aujärjele tõstmiseks peab taim …

* olema müügil paljudes taimeärides (olema soovijaile kättesaadav);

* olema aias kujunduslikult nägus ja/või kasulik;

* olema kestvalt hea väljanägemisega;

* mitte vajama erilisi kasvutingimusi või hooldust;

* olema võimalikult vastupidav haiguste ja kahjurite suhtes;

* püsima sordiehtsana, ei tohi kergesti kaotada iseloomulikke sordiomadusi.

 

Parimaid on üle 7500
 

Üks kord aastas omistatakse uutele taimedele aunimetus ja vaadatakse üle vanade olijate seisukord. Kui osutub, et kas või üks eelmainitud tingimus on aja jooksul pöördunud vastupidiseks või on uuema sordi omadused osutunud vanast paremaks, siis langeb aujärjel olija „loojangu nimekirja“ (Sunset List).

 2002. aastal tehti AGM-i taimede suurem ümberhindamine. Ligi 1300 taime kaotas aunimetuse, 900 lisandus. Praegu on esile tõstetud taimi pisut üle 7500.

Uurides väärtuslike aiataimede pikka nimekirja, olin esimesel hetkel üllatunud, kuivõrd vähe on selles meil kasvatatavaid viljapuude ja marjakultuuride sorte.

Siis aga läks tuluke põlema: auhinnatud taimed on head Inglismaa oludes, meil ei pruugi lühikese ja jaheda suve tõttu viljad oma parimat maitset jõuda omandada, mistõttu neid pole mõtet meil kasvatada. Vast on seda põnevam aduda, millised on meil kasvada suutvad AGM-i sordid.

 

Vana hea ’Victoria’
 

2018. aasta seisuga oli inglaste nimekirjas väärtuslikuks nimetatud 46 õunasorti. Paraku pole ükski neist Eestis rajoonitud või soovitatud sortide seas. Ka kaheksa auhinnatud pirnisorti olid mulle tundmatud.  

Kirsid ja murelid, samuti kaheksa esindajaga, ei andnud paremat tulemust. Ent 14 väärika ploomi seast leidsin vana hea ’Victoria’. Tõsi, kehval aastal ei saa ’Victoria’ ploomid meil valmis, aga näiteks 2019. aasta sügisel polnud tema suurtele roosakaspunastele ploomidele meie aias vastast. Kanamunasuurused iludused lihtsalt sulasid suus ära ja sinna tuli tulistvalu uusi juurde lisada.

 

Sõstrad ja tikrid
 

Musti sõstraid on nimekirjas vaid kaks ja neid meie puukoolid ei paljunda. Kolme punase sõstra sordi seast leidsin meilgi väga populaarse sordi ’Jonkheer van Tets’. Tõepoolest, tema püstised tumepunaste marjakobaratega kaetud oksad paistavad kaugele silma. Marju on hea korjata: pikkadel kobaratel on oksapoolne osa marjadest vaba, mugav haarata, ei pigista sõrmede vahel marju puruks. Veinpunaste marjade maitsele pole midagi ette heita.

Väärtuslike karusmarjade viieliikmelisest perest on Eesti aedadesse tee leidnud ’Invicta’. Olen aegade jooksul saanud põõsalt noppida kahte erinevat legendaarset „meetikrit”, kelle õiget sordinime keegi enam öelda ei oska. Jah, need marjad olid meekollased, õhukese (läbi kumava) koorega ja väga magusad, aga üsna väikesed. Paraku olid mõlemad põõsad igeriku kasvuga ja väheste marjadega.

’Invicta’ marjad on helekollakasrohelised, suurepoolsed ja neid on väga ohtralt igal aastal. Põõsas on jõulise kasvuga ja heast tervisest pakatava välimusega. Marjad kõlbavad üsna hästi süüa, neid saab lisada küpsetistesse ning hoidistada.

 Nüüd on sul valida: kas lepid mitte väga värvikate marjadega, mis võiksid olla kriipsu võrra magusamad, ja saad vastutasuks terve perega ühe põõsa marjadest lahedasti isu täis süüa või otsid miraažlikku „meetikrit”, kelle vähesed marjad tuleb pereliikmete vahel kasinate portsjonitena ära jagada.

 

Vaarikad ja maasikad
 

Suurima üllatuse pakkusid vaarikad. Üheksa väärika seast leidsin tervelt kolm, kes meiegi aias kasvavad. Šoti päritoluga sordi ’Glen Ample’ viljad on suured ja maitsvad. Neid on hea noppida, sest varred on praktiliselt ogadeta. Paraku jäävad mõnel aastal asendusvõrsed kasinakasvuliseks ja vähesearvuliseks.

’Tulameen’ on pärit Kanadast, peaks olema suurte viljadega ja vastupidav. Meie aias pole ta õiget hoogu sisse saanud, küllap pole kasvukoht olnud talle meelepärane.

’Polka’ on kuulsust kogunud suve teisel poolel viljuv (remontantne) sort, kes erinevalt harjumuspärastest teise aasta vartel viljuvatest vaarikatest teeb seda sama aasta vartel. Meil kasvas ’Polka’ kasvuhoones üllatavate mõõtmetega „puuks” ja kandis lume tulekuni väga ohtralt suuri marju. Kuna ta kippus kasvuhoonet ummistama, pidime ta paigutama avamaale – seal ta nii edukas pole olnud.

Maasikaid on inglaste nimekirjas seitse sorti, neist vana tuttav on ’Honeoye’. Ilmselt on tema edu pandiks hea saagikus, marjade läbi hooaja ühtlane suurus, hea käitlemiskindlus ning vastupidavus haigustele.

 

Väärt viinapuud
 

Kuigi maailma viinapuusorte ei jõua kokku lugeda, on inglased tunnustanud vaid kahte: ’New York Muscat’ ja ’Boskoop Glory’. Neist viimane kasvab meil aastaid külmas kasvuhoones koos nelja teise sordiga. Kõik nad on väga maitsvate marjadega, mis pole üllatav, sest istutamiseks said valitud parimad dessertsordid.

Kuid ’Boskoop Glory’ ületab teisi mäekõrguselt oma iga-aastase rohke saagiga. Süüvimata viinapuude lõikamise udupeenesse kunsti, lõikan ma sügisel nad kõik ühtviisi robustselt „nudiks”. Võib-olla annaks lõikamisele teaduslikum lähenemine teistele viinapuudele saagilisa, aga „hollandlane” tundub minuga rahul olevat ja mina temaga ammugi.

Sarnased artiklid