Kes: disainer Kadri Vahe.
Mis: varem 34 m² ühetoaline korter koos sama suure liidetud pööninguosaga.
Kus: Kadrioru külje all Tallinnas.
Veel mullu aprillis oli siin rahulikus linnamiljöös Kadri vanavanemate ühetoaline korter, mille kohal liivane tuvipööning. Mõne kuuga kujundas värvearmastav disainer sellest rõõmsa isikupärase kodu läbi kahe korruse. Nüüd meeldib talle lihtsalt kodus olla, seal vannis käia või sõpradega lauamänge mängida. Selleks kavatseb ta esimesel võimalusel soetada veel suure ümara laua (juba välja vaadatud Derelicti toodangust).
Mida tahtsid oma kodus kindlasti näha ja mida mitte?
Juba ammu tahtsin avatud vannituba. Kõikide vastuargumentide kiuste viisin soovi kindlameelselt ellu. Tahtsin säilitada vana ja originaalset nii palju kui võimalik. Allkorrusel miksisin maja ehitamisaegseid 30ndaid tänapäevaga. Ülakorrusel, mis tuli uuena ehitada, on veidi uuematki aega, 60–70ndaid, siia panin lisaks ka „tükikese ennast”. Väldin ajutisi odavlahendusi: plastaknaid, laminaatparketti. Eelistan hingega „päris asju”.
Mis oli olemas, mis tuli ümber teha?
Algselt oli olemas ainult esimene korrus. Linoleumpõrandaga köök, vannituba ja tuba, milles eestiaegne parkett. Kokku umbes 34 m². Köögi ja toa vahelt lammutati vahesein ja ehitati esikunurk, köögiosa sai veidi avarust juurde vannitoa arvelt. Teine korrus oli aasta eest veel pime tuvipööning. Väga suureks küsimärgiks oli trepp, millele leidsime optimaalse lahenduse koos kujur Kalle Pruudeni ja tema ettevõttega HN Steel. Talade vahe oli vaid 90 cm ja oli vaja trepp sinna ära mahutada nii, et see poleks eluohtlikult järsk ega võtaks ka kogu tuba enda alla. Olen oma valge metallist ja vineerist trepiga väga rahul. Ka 83aastne vanaema ütles, et väga mugav on astuda.
Räägi ka rahast!
Kui just sisearhitekti abi ei kasuta, siis paks rahakott ei taga ilusat kodu. Peab olema nutti ja pealehakkamist ja natuke head maitset (aga oma maitse on ju kodu kujundamisel see kõige parem!). Kuna raha on alati liiga vähe, püüdsin olla nutikas. Ostsin paljud asjad laatadelt, Uuskasutuskeskusest, osta.ee-st, tuhlasin sugulaste kuurialustes... Tõin mitmeid asju (näiteks sinise diivanikanga) kaasa Indiast, kuhu elu on mind viimasel ajal palju viinud ning proovisin oma vanast kodust kaasa võetud asju sobitada uuega. Samuti üritasin teha võimalikult palju ise või sugulaste-sõprade abil. Samas ei tasu isetegemisega üle võlli minna – vahel on kokkuvõttes soodsam palgata professionaal, kui enda soperdatut mitu korda ringi teha.
Värvid või valge?
Ma pole värvide valikul kunagi risti ette löönud. Kui vanas kodus laksasin seinad kohe roheliseks ja hakkasin selle taustale siniseid-punaseid-kollaseid asju sobitama, siis seekord otsustasin olla rahulikum. Algselt mõtlesin isegi teha kõik valge ja lavendlililla. Kokkuvõttes sai tulemus aga ikka minulikult värviline! Seekord just sisustusega, mitte taustavärvidega mängides. Seega, inimesed, olge julged! See on teie kodu, kus teil on suurepärane võimalus ennast väljendada ja võimalus muuta see just niisuguseks, nagu „teie muinasjutt” ette näeb.
Räägi oma stiilist!
Minu stiil kodus on tõesti lokkav eklektika. Väikseks orientiiriks oli alumisel korrusel järgida maja ehitamisajastut 1938–39, ülemisel 60–70ndaid (v.a vann, mis on vanem). Muretsesin juba, et äkki läheb korter liiga imalalt maitsekaks. Ükskõik, mida tõin – kõik sobis kuidagi liiga hästi ja lausa igavalt kokku. Siis lisasingi ootamatuid detaile nagu tööstuslik lamp muidu nunnus köögis, värvilise juhtmega valgustid, ise värvi diivanid ja tõeliselt kitš kuldne naisebüst Kopli vanakraamipoest…
Kadri Vahe 6 parimat nõuannet
Tee ideetahvlid!
Värve valides on hea kasutada visualiseerimist: teen arvutis endale moodboardi ehk tujutahvli. Mõtlen välja kujundamist vajava ruumi meeleolu ja temaatika ning hakkan sobivana tunduvaid esemeid ja värve piltidena kokku tõstma. Selleks ei pea üldse kujundusprogramme kasutama! Ülakorrusel hakkas värvilahendus arenema minuga juba tükk aega kaasa rännanud Toulouse-Lautreci reprost. Tegin lausa 4–5 värvilahendust ja valisin lõpuks sobivaima, isegi sõpradelt küsisin, milline on nende arvates see kõige minulikum. See on päris lõbus mäng!
Tee ise mõistlikult.
Julgustan ikka kodus ise tegema, aga ka oma oskusi ja võimeid hindama ja isetegemisel palju kannatust varuma! Vahel on meistri kaasamine soodsam ja rahulikum. Õppisin Youtube’ist krohvimise põhitõed ära ja elutoa sein valmis täiesti minu käega, katsin selle veel kohupiimavärviga ka. Isegi profid kiitsid tulemust. Samas nägin välisukse pahteldamise ja värvimisega kurja vaeva ja lõpuks pidin ikka profi kutsuma. Kokkuhoid läks hoopis kallimaks, natuke kibedaid pisaraid lisaks. Kookosõliga valgeks saadud põrand oleks võinud samuti olla osavamalt tehtud. Valget puitpõrandat soovitan hoolimata väljanägemisest vaid tõelistele koristamisfännidele. Selle puhtana hoidmine on ikka paras töö!
Nuputa ja nipita!
Olen rahul enda välja mõeldud ja sõprade abiga kokku putitatud valgustitega. Tsaariaegne kraan osta.ee-st, värviline juhe ja vanaaegse ilmega sokkel brändilt Kangasjuhe, pirn Espakist… Hind kokku maksimum 35 eurot (kalleim osa oli natuke ägedamat sorti pirn). Kilakola-laadalt ostetud eurosed nõukaaegsed kopsikud, triikrauajuhe, puust pärlid Karnaluxist ja natuke pusimist ning ongi köögilambid valmis. Hinnaks ilmselt umbes 5 eurot tükk. Kuna siin on niigi väga palju detaile, otsustasin põhivalgustid teha väga lihtsad: kangasjuhe, tore pirn ja paar puupärlit, kuplit polegi. Lisaks tegin ise korda mõned retrolambid, ühe lasin värvida vanniga sama tooni.
Kaalu, kuhu panustad!
Ära mine kunagi kergema vastupanu teed, et „viskan kähku laminaadi maha”, kuigi värvikihi alt tuleks välja maailma mõnusaim puupõrand. Vahel on väike lisanokitsemine asja väärt ja rõõmustab pärast topelt. Olen eriti uhke sõprade väljavisatud vana malmvanni üle, mis nägi algul üsna trööstitu välja. Lasin selle liivapritsiga puhtaks teha, pulbervärviga tumesiniseks võõbata ja lõpuks seest akrüülida. Palju tegemist ja närvikulu üliraske vanniga (eriti üksikule naisterahvale, kes sõidab Nissan Micraga), aga tulemus on vaeva väärt: superäge, mugav ja kvaliteetne. Pealegi kokkuvõttes poole soodsam kui maksnuks poes plekkvann.
Kombineeri ka köögis!
Kui head tegijat otsides Facebookis mainisin, et kaalun üht-teist Ikeast osta, sain üksjagu laita. Et see on masstoodang, mida iga nurga peal näeb, kvaliteet halb jne. Aga leian, et on asju, mida tasub küll sealt tuua, see ei tähenda fantaasiapuudust ega käegalöömist. Alumised kapid on Ikeast, ees uued nupud. Valge riiul akna kõrval on Ikea magamistoariiul, mis lahendas ideaalselt aknalaua ja töötasapinna kõrguste ülemineku. Sõber Tõnis tegi köögi ülaosa Espakist ja K-rautast ostetud riiuliplaatidest ja kanduritest. Pliidi taga seinas on MR-stuudios välja lõigatud pleksiklaasi all tükk toatapeeti.
Pea hoogu!
Tagantjärele soovitan, et kõiki asju ei tasu õhinas ette ära osta. Kuigi jubedalt tahaks, sest siis hakkab kodu justkui looma. Kui ikka päris kindel ei ole, ära osta. Kõik ei pea korraga valmis saama ja hea on asju valida samm-sammult. Mis algul tundub sobivat, ei pruugi sees elades praktilistel kaalutlustel üldse meeldida. Ära rutta, enne harju oma uue koduga koos elama. Nii saad funktsionaalsema ja kenama tulemuse ning hoiad kokku ka.
KOMMENTAAR
Žürii esimees Sirje Kadalipp:
See loomingulisusest pakatav korter on konkursil osalenud kodudest üks mu isiklikke lemmikuid, mis kandideeris nii vannitoa- kui ka värvipreemiale. Imetlust väärib noore perenaise pieteeditunne mineviku suhtes ja oskus ühendada erinevaid ajastuid. Julgus kõrvutada erinevaid stiile, materjale ja mustreid annab hea tulemuse ainult peene maitse olemasolul. Kordumatu näo annavad korterile tore retromööbel ja loominguline taaskasutus. „Rosinana” meenuvad perenaise valmistatud mängulised värviliste juhtmetega valgustid. Selles kodus on tunda dünaamikat: usun, et alati, kui sinna jälle külla minna, on vahepeal midagi uut ja originaalset juurde tekkinud.
