Kes: Aimar (53) ja Maarika (54) Laur
Mis: 124 m² korter Edgar Johan Kuusiku projekteeritud kortermajas
Kus: Tallinna kesklinnas
Kaua tehtud, kaunikene – see tõdemus iseloomustab kõige paremini perekond Lauri kulutatud aega ja energiat, mis läks oma korteri remontimisele ja sisustamisele. Pool tosinat aastat tagasi hakkasid nad Tallinnas endale kodu otsima.
„Olime siis pea paarkümmend aastat Soomes elanud ja plaanisime Eestisse naasta. Toona oli meil kindel soov saada elamine kesklinna, aga sobiva leidmine võttis mitukümmend kuud aega,” meenutab restorani- ja suurköökide alal tegutsev ettevõtja Aimar Laur ning lisab, et neil olid oma kriteeriumid: eestiaegne maja kõrgete lagede ja avara elutoaga, samuti pidi majas olema lift ja sisehoovis auto parkimiskoht.
Euroremondist tagasi algupära poole
Laurid käisid kolme aasta jooksul vaatamas kümneid kortereid vanalinnas ja Kadriorus, samuti Politseiaia ümbruses, aga ükski neist ei kõnetanud nii nagu nende praegune kodu, mis asub arhitekt Edgar Johan Kuusiku projekteeritud majas Politseiaia naabruses. „Siia tulles tundsime mõlemad, et see on õige,” mainib Maarika. Tegelikult oli toona viietoaline korter nn euroremonditud ja sellesse oleks võinud kohe sisse kolida. Kuid uutel omanikel oli plaan taastada kodu võimalikult originaalilähedaselt. Kõigepealt avasime seinad, laed ja põrandad müürideni lahti,” selgitab mees, keda hämmastas maja kehv ehituskvaliteet: elamu püstitati ju vabadussõjas võidelnud kindralitele, aga kolmekordsetesse tellisseintesse oli pandud kättejuhtuvaid kive.
„Meile meeldis, et saame teha pargipoolsesse külge avara elutoa,” lausub naine. „Remont kestis kaua, sest meil polnud kiiret. Saime kahekesi põhjalikult arutada ja vahel ka vaielda, enne kui leidsime ühise lahenduse. Alles siis pöördusime professionaalide poole.” Pärast seda, kui arhitektuuri tudeerinud Sven Sõrmus tegi esialgsed joonised, moodustasid nad töörühma, kuhu kutsusid sisearhitekt Lasse Ira ning kaasasid isegi ehitusjärelevalve, sest Laurid tahtsid õigesti (kvaliteetselt) ehitatud elamist. „Meil tekkis arhitektiga hea klapp, sest ta arvestas meie soovidega, aga pakkus alati ka omapoolseid lahendusi,” kiidavad Aimar ja Maarika. Praegu on korteris kolm tuba ja kaks vannituba, teine neist väikese aurusauna ja aknaga. Algse planeeringu järgi oli selle vannitoa asemel köök ja aurusauna asukohas sahver.
Plastaknad asendati puidust mürasummutavate akendega, siseuksed telliti originaalide järgi Haapsalu Uksetehasest. Seinad on käsitsi krohvitud, põrandal tammepuust kalasabaparkett. „Tahtsime jätta originaalparketi alles, aga see polnud lihtsalt võimalik, sest praeguse ühe toa asemel oli varem kolm ja nende vaheseinte „triipe” olnuks väga raske ülejäänud põrandaga tervikuks siduda. Sisearhitekti ettepanekul tellisime Leedust täistammepuust veidi laiemate liistudega parketi, mille elutoas toonisime puhveti järgi tumedamaks, kabinetis jätsime heledaks,” kommenteerib Aimar otsust.
Aga maja sünniaegadest on pärit Inglismaal tehtud algupärased radiaatorid eestikeelsete kirjadega „soe vesi” ja „külm vesi”. Kuna neid ei saanud maja ühtse veesüsteemi tõttu eemaldada, siis polnud võimalik radiaatoritaguseid seinu ka krohvida, aga mehed jõudsid viimaks nupuka lahenduseni: nad võtsid aknalauad lahti ja panid seina paekiviplaadid, kaminaga ühesugused.
Paekivist kamin – kodu uhkus
„Selles majas ehitati igale kindralile tema soovi järgi omanäoline kamin,” teab Aimar. Kuna nende elamises oli algupärane kamin liiga väike, siis palus pererahvas Lasse Iral kavandada vanast tulekoldest ja maja trepikojas leiduvatest kujunduselementidest lähtudes kogukama.
Enne teist maailmasõda Tallinna paekivitehases tehtud kamina võttis pottsepp üksipulgi lahti ja need detailid viidi samasse tehasesse puhastusse. Kuna tegu on loodusliku kiviga ehk Eesti marmoriga, siis täpselt sarnases koloriidis uusi elemente oli võimatu saada, kuid uus ehk kõrgem osa harmoneerub algsega. Aimari hinnangul on uus kamin nende kodu tõeline visiitkaart.Maja ajaloole teevad sümpaatse kummarduse galeriimõõtu esiku laekaunistuse detailid, mis on samuti inspireeritud trepikoja kujundusest.
Eesti asjad
Kuna pererahvale meeldib Skandinaavia stiil, siis domineerivad hubases korteris heledad toonid. „Kasepuust uus söögilaud ja toolid, elutoa kapid ja diivanilaud on tehtud Pärnus Skanos, pehme mööbel pärineb Neiserist,” loetleb Aimar ja lisab, et nad eelistavad igal võimalusel eestimaiseid asju. Tõsi, Lasse Ira projekteeritud köögimööbel telliti Puustellist. Esiku- ja vannitoa seinakapid kavandas samuti sisearhitekt, kellega koostöös jagati funktsionaalseteks tsoonideks ka magamistuba: voodi otsaseina taha planeeriti mahukas garderoob.
Armsad tähendusega asjad
Maalid, põlvest põlve pärandatud anumad, mööbliesemed ja muu loovad Lauride koju hubase õhustiku. Eriti palju mälestusesemeid on kabinetis. Selle järgi saab aimu, kui suured olid korteri algupärased toad. Tööruumi interjööri ilmestavad triibuline tapeet ja Aimari isa restaureeritud vanaaegne mööbel. „Tõime raamatukapi, kirjutuslaua ja teised asjad Helsingist tagasi. Oleme siin kodus püüdnud uut ja vana sisustust tasakaalus hoida. Mõlemaid peab parasjagu olema,” lausub Maarika ja osutab vasksele kardinapuule, mis on valitud algupärase vasest kattega tuulutusava järgi. Selliseid avasid leidub teisteski ruumides.
Kõik korteri sisustustekstiilid (kardinad, diivani- ja padjakatted, pleedid ja laudlinad) on Maarika kujundatud – Maarika igapäevatöö ongi firmas Laurest tekstiilidega seotud. Lugudega esemete seas on söögitoapuhveti kohal asuv seinakell üks väärikamaid. „Minu isa kinkis selle vanavanaema kella meie pojale ja praegu peatub rariteet siin,” täpsustab naine ajanäitajale osutades.
Palju vanu asju on Aimari perekonnast tulnud. Näiteks Peterburi vanatädi teelaud või uhke hõbedast vaas. Lauride kodus on palju kunsti. Kõige kallimaks peavad nad Valli Lember-Bogatkina akvarelli. „Valli oli meie suur sõber, kellega on seotud palju südamlikke mälestusi ja helgeid hetki,” sõnab Maarika lõpetuseks.
