Mis: kolmekorruseline villa Eesti Vabariigi algusaastatest.
Kes: 1. korrus: Malle Sasi (73), pensionil sisearhitekt ja kujunduskunstnik
2. korrus: Sanna Sasi (38) – turundusjuht, poeg Sander (8)
3. korrus: Claudia (19) – EKA muinsuskaitse ja restaureerimise üliõpilane, kassid Samsung ja Sim.
Kus: Tallinnas Nõmmel.
Kolme põlve kodu
Maja ja aia renoveerimine oli vanemate peamine hobi kogu elu vältel, meenutab kolmandat põlve nõmmelane Sanna Sasi: „Lapsest saati mäletan, et alati oli mõni töö pooleli. Maja on olnud pidevas muutumises, kuid oleme üritanud siiski säilitada ajastutruud välisilmet,” iseloomustab ta tööde-tegemiste põhimõtteid.
Nüüdseks jaguneb kolmekordne maja juba kolme põlvkonna vahel, tekitades igal korrusel veidi omanäolise ja eri ajastu kujundatud meeleolu. „Oleme aja jooksul palju majas „ringi liikunud”,” kirjeldab Sanna elu keerdkäike. „Olen elanud igal korrusel: lapsena ema-isaga teisel, kooli ajal kolmandal, siis abikaasa ja tütrega esimesel ning nüüd pojaga taas teisel korrusel.” Vastavalt elu ja aja nõudmistele on tehtud ka ehituslikke ning stiilimuudatusi, mis parasjagu möödapääsmatud on tundunud.
Tänavapoolsel fassaadil on säilitatud algupärane välisilme, õuepoolsed aknad on aga suuremaks ehitatud ja teise korruse rõdu moodustab nüüd veranda kohal avara päikeseterrassi. Nõukogudeaegse eterniidi asemel katab katust taas plekk. Enamiku ehitustöödega sai hakkama vanaperemees ise, kes oli ka nii mõnegi mööblieseme autor. Kõik värvitoonid, mööbli ja valgustuse valis koostöös abikaasaga perenaine Malle Sasi, kunagine ARS-i kujunduskunstnik ja sisearhitekt. Muudatustest hoolimata on silmas peetud kodu üldist terviklikkust, stiilimuudatused seisnevad peamiselt korrustevahelises erinevuses.
Mitme ajastu nägu
Esimesel korrusel on kolm tuba, köök, tualett ja vannituba. Endine veranda on nüüd kokku ehitatud elutoaga ja moodustab omaette söögitoaosa, kust pääseb ka otse lääneküljel asuvale terrassile. Siin on mõnus õhtupäikeses istuda.
Elutuba ehib pere vanem mööbel ja väärt materjalid, mida omal ajal ehituses kasutati: eriline tammepuidust laudparkett, mille poonimisvaha lõhn toob nüüdki ninna möödunud ajastu hõngu, ja nõukogude ajal vanalinna keskaegsest majast välja visatud kamin, mille potid leiti vihje järgi prügimäelt.
Teine korrus, kus on samuti kolm tuba, väike köök ja pesuruum, on olnud aegade jooksul muutlikum ja läbi elanud kõige suurema uuenduskuuri. Modernismimeelsetel kuuekümnendatel kujundasid Malle ja Lennart oma tollase elutoa sedavõrd terviklikuks ja elegantseks, et sellest ilmus pilt isegi raudse eesriide taga, Soome ajakirjas Kodin Kuvalehti.
Sanna iseloomustab seda ajastut kui nõukogude inimese ökonoomsuse ja leidlikkuse aega – võimalikult palju tehti ise. Teisel korrusel on sisseehitatud kapid-lauad, isa disainitud ja valmistatud madalad klaaslauad ratastel jm. Ka enamik ehitus- ja siseviimistlustöid teostati ise.
Kolmas korrus on alati olnud hea omaette olemise koht. Aastakümneid oli siin Malle Sasi ateljee-töötuba, kus ta maalis ja kujundusi ette valmistas. Siin on omal ajal sündinud paljud Eesti Näituste kujundused ja sisekujundused, ka näiteks taastatud Maarjamäe lossi tarvis. Nüüd on omaette kööginurga ja tualetiga väikses elamises kolmanda põlvkonna iseseisvumisruum. Kunstiakadeemia tudeng Claudia on tervikut ning vanaema ateljeemööblit juba oma käe järgi edasi arendanud.
Armastus ajaloo vastu
Nagu juba kõige vanemailt perealbumi piltidelt näha, rajati haljastus kohe pärast maja valmimist. Sellest ajast on pärit hekk, männid-kuused, õuna- ja pirnipuud. „Vanaisa kujundas aia hoolikalt, pidades puude-põõsaste hoolduse päevikut,” hindab Sanna põhjalikkusega kirja pandud ajalugu. „Ise oleme välja vahetanud puid-põõsaid, rajanud kiviktaimla ja püsilillepeenrad. Isa ja ema kavandasid ja ehitasid ka dekoratiivsed väravad ning kohati tara asendava viinapuu võreseina.”
Nii on kodu ilme ja olemus aastate jooksul kujunenud ja muutunud elanikest lähtuvalt. Alati on siiski olnud silme ees peaeesmärk – kaunis üldmulje ja mugavus. „Ja isetegemise rõõm,” toonitab pererahvas oma tegevusest rääkides.
Muidugi on üht-teist ajaga ka kaotsi läinud. Palju pole säilinud hoone esialgsest juugendstiilist, praeguseks on mitmetest tubadest kadunud krohvitud peegellaed ja vanad puupõrandad, õuepoolsed aknad on moderniseeritud ja stiil üsna eklektiline, tõdeb Sanna väikse kahetsustundega. Aga siin nähakse pigem võimalust ka edaspidi üht-teist paremaks muuta, algset sisekujundust tulevikus võimalust mööda taastades. Kunstiakadeemias muinsuskaitset õppiv Claudia, kes väga juugendstiili armastab, on juba pea tööle pannud.
Elav mälestustealbum
Sanna Sasi oma kodumajast: „Olen palju mõelnud sellele, kui suurt osa mängib see paik meie pere elus. Olen siin elanud kogu elu ning seepärast on see koht justkui kogumik mälestusi. Nagu album, ainult et tõelisem ja kestvam, samal ajal pidevalt muutuv.
Kui isa üle-eelmisel aastal suri, tundsin, et ta ei ole jäädavalt lahkunud, vaid elab edasi selles majas ja hoovis, garaaži bensiinilõhnas ja enda valmistatud mööblis, vanaisa istutatud puudes. Minu vanemate jaoks on see maja olnud tähtsam kui miski muu – nad veetsid siin suurema osa oma vabast ajast, täis tööd, mida nad väga armastasid.”
1926. aastal, kui Nõmme sai just linnaõigused, ostis siia krundi arhitekt ja aiaentusiast Hermann Alexander Sasi, Riia Tehnikaülikoolis arhitektuuri õppinud ning sealse mööblitehase direktorina ja Eestis Tallinna elamuvalitsuses töötanud mees. Sama aasta lõpul valmis ka tema projekteeritud villa mõõtu maja, mis oli planeeritud alguses üüriraha tootma, hiljem koduks oma perele. Nõukogude ajal õnnestus perel maja üürnike käest oma valdusse saada, et seda vajadust mööda hooldada ja remontida. Siis andis hoone peavarju juba kahele põlvkonnale. Oma kodu väärtustamine, selle eest hoolitsemine ning probleemidele lahenduste otsimine inspireeris kõiki pereliikmeid.
Järgmise põlvkonna esindaja, ehitusinseneriks õppinud Lennart Sasi töötas aastakümneid TTÜs ning EKAs ehitusfüüsika ja ehituskonstruktsioonide õppejõuna. Ta jagas oma teadmisi nii üliõpilastele kui ka eramuomanikele, kirjutades raamatuid ja artikleid elamute soojustamise ja sisekliima teemadel. Tema töödest teatakse enim kindlasti laululava, mille projekteerimisel ta osales. Lennartit tunti ka koos Valeri Kirsiga Unicu-klubi loojana.
