Kodu kui värviteraapia

Tiina Lang
Juta Kübarsepp

Juhuslikult veebis nähtud kinnisvarareklaam ajendas uudistama ja justkui muuseas tegutsema. „Jalad ise tõid mu siia,” leiab Juta Kallas (48), pidades enda kujundatud elamist ühtlasi mõnusaks värviteraapiaks. Konkursi "Kodu kauniks 2019" finalist. 

„Mul ei olnud isegi kavatsust korterit osta,” rõhutab Juta, kes end kaks aastat tagasi uues kodus sisse sättima hakkas. Ootamatu kinnisvaratehing tundub talle endalegi veidi üllatuslik, justkui olnuks juhuslikult netis silme ette kuvatud kinnisvarareklaam „Sinu uus kodu Kristiines” hüpnootiline.

Äsja ehitatud korterelamute vahetus läheduses riigiteenistujana töötav naine otsustas ühel vabal õhtupoolikul sealses piirkonnas jalutada ja veidi uurida, millised need korterid välja näevad. Ta polnud ühtki uut korterit varem uudistanud, ent neid nähes meeldisid nii planeering kui ka asukoht. Kõik samasuguse projektiga majad polnud veel valminud. Nii eelistaski Juta just ehitusjärgus korterit, kus sai kööki elutoast vaheseinaga eraldada.

„Tavaliselt uutel korteritel seda võimalust pole, aga avatud köögiga elutuba mulle ei meeldi. Pigem vaatan diivanil istudes televiisorit või lilli, mitte pliidil olevaid potte-panne,” kirjeldab Juta detaile, mis tema tööpäevajärgset rahu ja lõõgastust võiksid häirida. Elades omaette, täiskasvanud tütardest eraldi, peab ta tähtsaks korrastatust. Seetõttu olid kahetoalise korteri magnetiteks ka kaks ruumikat panipaika.

„Siin tundus kõik niivõrd ilus,” meenutab Juta oma esimesi emotsioone. „Pealegi on piirkond suhteliselt vaikne. Kuidagi nii kulgeski, et ma ostsin korteri ilma igasuguse varasema planeerimiseta.”

Ta müüs maha oma Lasnamäe korteri, võttis lisarahastuseks pangalaenu ja on oma kahetoalise, 54,7 m² suuruse Kristiine koduga ülirahul. „Naudin iga päev päikeseloojangut,” sõnab Juta, kelle korteri akendest avaneb panoraamne vaade rohetavale väljale, millele veel ei ole kortermaju ehitatud. Taamal puude seest paistavad hiiglaslikku hambulist müüri meenutavad punastest tellistest Tondi kasarmuhooned, mis ootavad kõpitsemist ja uut kasutusvõimalust. „Detailplaneeringu järgi peaksid põndakule tulema kolmekordsed majad, aga mitte niipea,” teab Juta, olles rõõmus, et lähiaastail veel miski tema lagedat vaatevälja ei piira.
 

Ühe kevade värvid
 

Korterivõtmed anti Jutale üle kahe aasta eest juunikuus, kuid sisse kolis ta novembri alguses, kui paigaldatud oli köögimööbel. Ent varakevadest saadik oli ta aina kaalutlenud, milline võiks olla elamise värvilahendus ja sisustus.

Mida enam korteriehitus ilmet võttis, seda innukamalt tiksusid peas küsimused: mis värve ma kasutan? Kuhu ma mida panen? Sõites kevadel Stroomi rannas jalgrattaga ringi, jõudis naine arusaamisele: kodu saab olema „selle kevade värvi”.

„Puudel olid hallid tüved, õitsesid valged toomingad, siin-seal vilksatas natuke rohekat ja helerohelist,” kirjeldab Juta. Hiljem sõnastas ta oma kaalutlused paari järgnevasse lausesse: „Sisekujunduses, mille ma tegin kild killu haaval täielikult ise, kohtuvad uus ja vana. Oma kodu kujundamisel võib saada mõningaid ideid ajakirjadest või sisekujundajalt, kuid lõpuks peab igaüks ise otsustama, mis talle sobib ja meeldib. See on nagu omamoodi värviteraapia. Läbi tunnetamise ja tajumise saab lõpuks ainult igaüks ise olla oma kodu disainer ning enda hingekodu psühholoog.”

Neist põhimõtetest ta lähtuski, kohandades kõike endale meele- ja hingepäraseks. Algset seinavärvi või põrandaparketti ta muutma ei hakanud, sest standardpaketi lahendus tundus igati sobivat. Siiski lasi ta vannituppa paigaldada algsest veidi kenama ja praktilisema kraanikausi ning WC-poti. Ta eelistas ka väikest pesumasinat, mis võtab vähem ruumi, ega ole teadlikult kuskile nurka paigutanud mustapesukasti, et ruumi mitte üle koormata. Talle on oluline, et vannitoas säiliks mõnus ruumikus. Sama joont on ta hoidnud avaras majapidamisruumis ja garderoobis.

 

Vähem asju, kaalutletud valik
 

Oma eelmisest elamisest ei võtnud naine õigupoolest eriti midagi kaasa, pidades kõike vanaks ja aegunuks. Kui on uus korter, siis olgu ka uus sisustus! Ja võimalikult vähe asju.

„Igasugu esemeid koguneb. Kõik need väsitavad ja lõpuks ei oskagi kodus kuidagi olla. Mida vähem asju, seda parem, kuigi mul on juba ka siia kogunenud igasugust kraami,” selgitab Juta. Ta peab mõistlikuks viia kasutuskõlblikud majapidamistarbed ja riided Uuskasutuskeskusesse. Kui sina neid ei vaja, siis äkki keegi teine …

Midagi koju ostes valib ja kaalub ta nüüd kaua. „Mul on üsna kindel nägemus, mida ma soovin. Paljud inimesed lihtsalt ostavad asju, aga minule on tähtsad värvid ja muud nüansid. Ma võin olla tüütu klient,” tunnistab Juta, kes omal ajal on õppinud Tallinna Kopli kunstikeskkooli tarbekunstikallakuga klassis.

Nii otsis ta diivanit üsna kaua, sest soovis, et see oleks hõbepaju värvi. „Hõbepaju leht on natuke hallikas, natuke helerohekas,” kirjeldab Juta. Sobiliku diivani koos järiga leidis ta Softrendist. „Ju ma siis olen mingil rohelisel lainel …”

Ta teadis, et kaks asja tuleb tema koju kindlasti: roheline diivan ja tumeroheliste klaasidega juugendstiilis kummut. Viimase tõi ta maakodu kuuri alt. See oli juba altpoolt osaliselt mädanenud, aga restaureerimisfirma Tsunftijänes tegi kummuti ülihästi korda. „Olen väga tänulik.”

Kuna korteriaknad jäävad tänava poole, siis tahtis Juta pimedate õhtute privaatsuse huvides akendele ka katteid. Kardinavalik on suur ja keeruline. Ta selgitab, et kavatses esialgu osta lihtsalt valged tüllkardinad, aga selleks kulunuks väga palju kangast, sest kardin oleks laotunud üle kogu seina. „See kogunuks esiteks tolmu, teiseks võtnuks visuaalselt ruumi ära, mistõttu tunduvad mulle Rooma kardinad kõige sobilikumad.”

Päevasel ajal on rulood pooleldi avatud, et lasta tuppa aknatagustesse lillekastidesse istutatud suvelillede värvisära või sügiskompositsioonide külluslikes toonides kanarbike ja eerikate ilu. Neis statsionaarsetes lillekastides, mis kulgevad köögiakendest magamistoa akendeni, on Juta üritanud kasvatada ka salatit, murulauku ja maasikaidki, ent kuna need eeldavad soodsamaid kasvutingimusi, siis on ta eelistanud lilli. Niisamuti nagu toas, kus ta neid lihtsatesse, ent maitsekatesse kompositsioonidesse seab.
 

Idee kolmest paralleelmaailmast
 

„Esikust sisse tulles paistab mul kahe ukse vahel kolmas uks,” alustab Juta mõistujuttu, selgitades, et seina peal on tal Roman Nymani 1908. aastast pärit väike akvarell Lomi kiriku uksest Norras. Pildi taha on kunstnik kirjutanud Juta vanaisale ka pühenduse.

„Mõtlesin: kuhu ma selle pildi paneksin? Oma pruuni värvi tõttu sobis see ainult esikusse. Ja sealt tekkis mul mõte, et kui on kaks ust, siis olgu ka kolmas – kolm paralleelmaailma.” Nii jõudiski ta mõtteis mängides teooriani, et elus on kolm paralleelmaailma ja need kolm ust esikus on tinglikult sissepääsud kolme erinevasse maailma. „Need eksisteerivad paralleelselt, kuid mingitel hetkedel ristuvad, põimuvad, kulgevad koos. Esimene neist on reaalne maailm, mida me igapäevaselt näeme. Teine on silmale nähtamatu: meie mõtted, tunded, lapsepõlve hingehaavad, alateadvuslikud uskumused … Kolmandaks aga n-ö luukered kapis – mis justkui oleks kellelegi reaalsus ja kellelegi mitte.

Näiteks tuleb välja, et korralik firmajuht tarvitab narkootikume. Kõik mõtlevad: „Kuidas see on võimalik? Ta on eluaeg edukalt ja hästi meie firmat juhtinud. Kuidas ta sai narkootikume tarvitada? See ei paistnud üldse välja.” Ühtepidi on see reaalsus, teistpidi nagu ei oleks.

Kui kolm paralleelmaailma mingil hetkel ristuvad, siis toimub plahvatus. Mingi muutus. Armumine, kannapööre karjääris, mõrv … See on minu teooria,” kirjeldab Juta, kellele meeldib aeg-ajalt erinevatel teemadel mõtiskleda, fantaseerida, ideedel lennelda lasta, unistada. Seda teeb ta kodus, mis oma läbimõelduses ja korrastatuses teda ei kammitse ja annab selleks võimaluse. Kodus, kus on väga hea olla ja saab tunda end õnnelikuna.

Sarnased artiklid