Värvikate detailidega vürtsitatud kodu Leppneemes

Eve Veigel
Kodu & Aed
01.03.2013
Arhitekt Tõnu Laigu projekti järgi ehitatud maja võtab arvesse koha erilisust: Leppneeme sadam on akende taga täies ilus nagu peo peal. Samas on vaated lõunapäikese tuppalaskmiseks avatud ka vastasseinas. | Kaido Haagen

Perekond Laur pälvis võistlusel Kodu Kauniks 2012 parimate pesuruumide auhinna, 1000 eurot Gustavsbergilt. Julgus segada stiile ja materjale on aidanud luua moodsasse majja isikupärast ja värvikate detailidega vürtsitatud kodu.

 

Kes: Reet ja Urmas Laur.

Mis: Arhitekt Tõnu Laigu projekti järgi Aeroci plokist ja betoonist ehitatud 135 m² elamispinnaga eramu 1096 m² krundil.

Kus: Harjumaal Viimsi poolsaarel Leppneemes.

Harjumaa rannad on muutunud. Ajalooliste kalurikülade söötis karjamaad on mitmel pool asendunud uute elamutega. „Olen siin üles kasvanud ja teadsin seda kanti hästi,” räägib kunagisest rannaelust Urmas Laur, kes elab nüüd taas Leppneemes. Selle maatüki esivanemate kodu külje all ostis ta kunagi suvekodule mõeldes, aga lõpuks sai siia ikkagi päriskodu. „Kui lapsed laiast maailmast Eestisse tagasi tulid, oli kerge lahkuda eelmisest kodust, teades, et sinna jäävad elama lapsed oma peredega. Aga ostust ehitamiseni kulus aastaid. Selle aja sisse mahtus ka kinnistul asunud vana sealauda puhtaks rookimine,” kirjeldab peremees ettevõtmise algust.

Kui projekteerimine võttis üksjagu aega, siis edasine läks kiiremini ja nüüd naudib linnas töötav paar kodus eelkõige rahu enda ümber. „Mul pole maavanaemagi olnud, olen alati linnas elanud,” kirjeldab oma pöörde põhjalikkust perenaine Reet. Melust käiakse nüüd tõepoolest linnas osa saamas: „Õuel meil raadio ei mängi ning ka lapsed ja lapselapsed naudivad siinset vaikust.“

Arhitekt vormib paiga

Pere olulisemad soovid olid kasutamiskindlad puitpõrandad, elusa tulega küttekolle ja hea ühendus õuega. Lisaks rõdu ja lehtla, mis viletsama ilmaga võimaldaks viibida värskes õhus ja nautida merevaadet. Huvi pakkusid ka sellised eripärased kombineeritud lahendused, millele saaks võimalusel ise käe külge panna. Pliit ongi nüüd kodus asendamatu, ehkki sooja annavad eelkõige maaküttega põrandad ja radiaator, lisaks päikesepaneelid sooja vee tootmiseks.

Maja projekt telliti arhitekt Tõnu Laigult, kellega peremees oli juba varem tööalaselt seotud. Tema ideede põhjal said asukoha parimad omadused ära kasutatud. Maja eripäraks kujunes täisnurkade puudumine ja teise korruse eri kõrgustega kaldlagi, mis annab elamiseks nauditavat õhuruumi. Kolme ilmakaarde pööratud aknad pakuvad avaraid vaateid ja maalilisi loojanguid mere kohal. Ja mis peamine, krundi võlu ja võimalusi on tõepoolest arvesse võetud ja aknad suunatud nii, et kinni nautida püütud nii paremad vaated kui ka päikesepaiste.

Nüüd sõidab endine Prangli postipaat lõbureisijaid vedades elutoa akna tagant mööda. Leppneeme sadam paistab kui peo peal, ja vahel üle selle ka vikerkaar mere kohal. Suvel võib läbi elutoa suurte lahtiste lükandakende kuulda üksikut haigrut roostikus ja madalahäälseid laevu, mis õhtuti tuledesäras Muuga sadama poole suunduvad.

„Siin elatud kuue aastaga on esimesest hetkest armsaks saanud maja oma mugavust tõestanud. Kodu südameks on meil nüüd saanud pliit, mis tuuliste ilmadega soojendab maja, toitu ja südant,” kirjeldab perenaine tunnetest laetud kodu.

Sisustamine on looming

Sisekujunduse võttis pere ühisel nõul ette ise koos tütarde Kristeli ja Kaidiga. „Meie eesmärk oli teha midagi erilist ning seetõttu on kodu täis elemete, millest paljud räägivad, kust need on toodud, milliste inimeste, reiside ja meeleoludega seostuvad. Lisaks seob kõike isetegemise ja loomise rõõm – meid ümbritseks nagu mälestustefotod, mitte lihtsalt asjad ja ruumid.”

Nii on maja sisustatud lähedalt ja kaugelt toodud ideede ja esemetega. „Näiteks tualettruum sai alguse valamust, mille lapsed tõid Marokost. Vürtsiks on ka meie endi kätetööd, mis sisaldab meie hinge ja aega,” kirjeldab Reet sisustusdetailide valikut. „Varem soetatud inglikujukestega peegliraam nõudis sobiva stiiliga kraanikaussi, mille Liisu Arro meile ka tegi. Vanast kodust võtsime kaasa põhiliselt raamatud ja maalid, mis on meile väga olulised ja igaühel neist on oma lugu. Oleme väga palju erinevaid asju kokku sobitanud. Näiteks Barcelonast kaasa toodud kristallvalgustite ja sealselt turult ostetud kraani kõrval on Balti jaama turult soetatud rätikuhoidja.”

Kodune kunstikogu on kokku pandud perele tähendusrikastest teostest ja armsate inimeste, ka sugulaste töödest. Perenaine viipab Olga Terri maalile, kust paistab Kaplinna vaade, mida seal käies ise iga päev elusuuruses imetleti. Ka Epp-Maria Kokamäe ning Jaak ja Liisu Arroga, kelle tööd mõlemat korrust ehivad, ollakse peretuttavad. Kunsti sünnib oma pereski: tütred on ühendanud oma haridusteel psühholoogia ja meedia kunsti ja disaini erialaga. Nemad soovitasidki vanematel ajakirja koduvõistlusel osaleda. Eeskuju innustab – tütarde loomingust rääkides tunnistab Reet, et ehkki ta pole veel „oma lainet ära tundnud”, tajub ta sundi ka ise selle valdkonnaga tegelda.

Köök kaladega

Vanas rannakülas osatakse merd austada ja samas mitte karta: majad on ehitatud õigesse kohta, nii et suurim torm tõi vaid veidi adru vanale külavaheteele. Lapselapsed jooksevad siiasamasse vanasse paadilautrisse ujuma ja armastavad väga vanaisaga koos kalastada, õppides nii merega ümber käima. „Sätin oma tegemised nii, et enne linna minekut toon võrgud välja. Vahepeal oli kokre, nüüd hakkab juba lõhet ja siiga tulema,” räägib peremees septembrikuus rahulolevalt, kuidas pere ja sõbrad-tuttavad kala lauale saavad, ja näitab telefonist omapüütud neljakilose lõhe pilti.

Hea varustus tegevat elu mugavaks ja kogu käik ei võtvat poolt tundigi – võrgupoid on aknast paista. Aga meri on äraarvamatu, ja kui võrkude järele saab minna alles pärast tormi, on neid heal juhul vaja lihtsalt kaua puhastada. „Nii me püüame siin omal moel rannakalapüüki elus hoida,” kirjeldab peremees õuest tuppa ulatuvat harrastust. Kala praadimine, suitsetamine, ahvenaleeme ja kalasupi tegu käib õues ka talvel, nii et pliiti või ahju tõstetakse vastavalt tuulele ja päikesele.

Õuel on ruumi ka võrke puhastada ja õueelu on õnnestunud tõesti tihedalt tubasega siduda. Suurte lükandakende taga on elutoa tähtsaim merevaade, samas vaates sirgub ka kingiks saadud korea nulg, mis talviti jõulupuuna tuleehtes. Maja ümber on mugava inimese aed, nagu pererahvas seda nimetab, aga „paarkümmend kartulit on ka keldri taha rõõmu pärast maha pandud”, kiidab peremees siiski ise. „Oleme selle põlvkonna inimesed, kel talvekartulid on ikka keldris,” tutvustab ta oma mullust ehitusprojekti, korralikku maakeldrit. „Vormistasin ehitusloa ja ise tegin. Mõtlesin, kas käib jõud üle, ja käis küll.”

Tuulisel rannal on olnud hindamatud Reeda ema nõuanded ja abi lillede ja taimede valikul. Lisaks oma aia tegemistele tuleb toimetada ka väljaspool seda. „Paljud imetlejad ei kujuta ette, kui palju kaasneb sellise kohaga kohustust niita ja korras hoida,” tõdeb energiline tegutseja, kes ilmselt oskab muuta sellised kohustused meeldivaks koduseks ajaviiteks.

KOMMENTAAR

Eriliselt loomingulised pesuruumid

Selle maja pesuruumid on oma eripära juures ka olulises mõttes sarnased. Eelkõige ühendab neid mõnus mängulisus, mis lubab kombineerida erinevaid stiile ja materjale, säilitades sealjuures esmatähtsat mugavust ja otstarbekust.

  • Tualettruum üllatab vürtsika erilisusega ja Maroko päritolu viimistlusvahendi tadelaktiga, mida peremees ise on seinal katsetanud ja teostanud.
  • Saun, mis ka majapidamisruumina kasutusel, on rahulikum ja argisem, aga pakub samuti ehedate materjalide silma- ja puutumismõnu.
  • Ülakorruse pesuruum on materjalidelt sama ehe ja sobib hästi kokku teise korruse romantilise loomusega.

Pesuruumide lahendused, materjalid ja stiil sündisid pere koostöös, kus kriitikuks ja nõuandjaks olid lapsed. Oma ideede järgi oma kätega tehtu on pakkunud rahulolu ja tegemisrõõmu, nendib nüüd pererahvas.

Algul oli neil unistus, et saun asub hoopis eraldi hoones, kuhu saaks minna mööda puhast laudteed. Seda mõtet ei lubanud aga krundi ruutmeetrid välja mängida. Nüüd tõdeb peremees, et kui ta midagi üldse teisiti teeks, siis sauna eesruum oleks võinud leiliruumi arvelt suurem olla, sauna välisuks aga valgust ja väljavaadet pakkuvast klaasist. Meretuulte meelevallas puituks tahab mitu korda aastas õlitamist.

Sauna eesruumi ja ülakorruse pesuruumi seinaviimistluseks on kasutatud Veneetsiast pärit Marmorino värvitehnikat, mis on oma tavavärvist suuremat hinda ka väärt, tunneb peremees rõõmu huvitavast leiust isikupärasemate viimistlusmaterjalide otsingul. Samas sobib selle naturaalne soe pind suurepäraselt koduse saunapuiduga.

Aivi Paju, OY Gustavsberg AB Eesti filiaal esindaja:

„Vannituba on meie jaoks oluline koht, sest päev algab ja lõpeb just selles ruumis. Gustavsbergi vannitoapreemia võitjad Reet ja Urmas Laur on muutnud pesuruumid enda jaoks tõeliselt nauditavaks, tuues neisse mõnusa vürtsiga isikupära. Meile meeldib, et need on sisustatud lähtuvalt perekonna enda ideedest ja loodud oma kätega, moodustades ülejäänud koduga stiililiselt ühtse terviku.“

 

Sarnased artiklid