Kes: Vilve (Politsei- ja Piirivalveameti töötaja), Mart (Cellin Technologies juht), kass Vassilissa ja koer Nero.
Mis: 1920ndatel ehitatud suure aiaga funkmaja, kus pärast juurdeehitust on ruumi umbes 150 m².
Kus: Tallinnas Nõmmel.
Tartlasest majandusküberneetiku Mardi ja Pärnust pärit juristi Vilve teed ristusid Tartu ülikoolis. Nende esimene ühine kodu oli Tartus Taaralinna kolmekorruselises kortermajas. Enne Tallinnasse jõudmist kodustati aga ka kuurortlinn Pärnu – töö viis Mardi sinna hotelli Strand looma. „Me olime läbi ja lõhki korteriinimesed, kelle teadvuses oli maja maal vanaema juures,” nendib Mart. „Toona me isegi ei tahtnud majast mõelda, see tundus nõme,” muigab Vilve. Sõpruskonnaski valitses seisukoht, et ideaalseim on elada 4–5toalises korteris või äärmisel juhul ridaelamuboksis …
Pärnu kaudu Tallinna
Esimene majaomanikukogemus saadigi Pärnust – sobivat korterit ei leitud ja vaadati üle eramud. Kuigi sombune ilm ja ämblikuvõrgud olid Aisa tänaval asunud maja vastu, otsustati selle kasuks. „Mingites asjades, eriti kodu rajades, tuleb kuulata ja usaldada oma sisetunnet,” mõtiskleb Vilve, kes on seda ise kõikide kodude puhul järginud. 1918. aastal valminud ühekorruselises, rohkem taluhäärberit meenutavas elamus olid kõrged laed, uhked kahepoolsed uksed ja avarad toad.
„Oma maja kogemuses on ülitähtis koos tegemine,” arutleb Vilve. „Siin on alati vaja midagi teha ja igaühel on oma kohustused: nõudepesu, prügivedu, ahjupuude tassimine, muru niitmine ... See on ka lastele parim töökasvatus.” Kui töö pere Tallinna tõi, müüdi Pärnu maja maha ja asuti Roosikrantsi tänavale üürikorterisse. Remonti tehes ja juhtmepuntraid eemaldades leiti magamistoa kappi peidetud sidesõlm – selgus, et varem oli kaunis elamine kuulunud kommunistliku partei peasekretärile Karl Vainole.
Alguses oli elu südalinnas igati meeldiv, aga rendihindade pideva tõusu tõttu ei olnud korteri üürimine enam mõistlik. 1998. aasta sügisest 1999. aasta kevadeni käis Mart läbi 43 Tallinnas pakutavat maja ja neist 14 viis ka Vilve vaatama. „Siinsete mändide all kõndides tundsin, et see on õige koht,“ meenutab Vilve esmakordset külaskäiku Nõmmele, veerandtunnise autosõidu kaugusele Tallinna südalinnast.
Vana ja uus käsikäes
Kui võrrelda 1999. aastal tehtud ülesvõtet praeguse majaga, siis põgusal vaatlemisel hoone välisilmes suuri muutusi ei märka. „Me ei ehitanud ju maja ümber. Renoveerides jätsime karkassi samaks, üksnes veidi laiendasime,” kommenteerib Mart. Algul oli hoones mõlemal korrusel kolm pisikest tuba. Alumisel lisaks köök ja veranda ning kuivkäimla, garaaž, tööriistakuur ja keskküttekatla ruum.
Keset maja seisva korstnajala järgi sündisid uued lahendused. Koos arhitekt Signe Olopiga kavandati ruumid kõigi soove arvestades ümber. Kunagise katlaruumi asukohas on nüüd saun ja suurte akendega romantiline vannituba, kus vees sulistades saab lummavaid loodusvaateid ja aastaaegade vaheldumist kogeda.
Alumise korruse toapugerike ja köögi asemele on kujundatud voolava ruumina elutuba, mille keskel troonivad korstnajalg ja sihvakas valge kahhelahi „Aino”. „Kuna meil on varasemast kogemusi elutoaga, kus mitte keegi ei käinud, on siin nüüd palju istumiskohti,” selgitab Vilve, osutades lapsepõlvekodust pärit 1960. aastate tugitoolidele ja Pärnu tuttavate käest hangitud vanale sohvale ja toolidele.
Elutoa uhkus on eeskujulikult restaureeritud puhvetkapp. Mööblieseme soetas pererahvas 1990ndate alguses soodsalt vanakraamipoest, mööblitükk oli mitu korda üle värvitud ja katkiste kaunistustega ning selle väärtust oli raske näha. Interneti kaudu leitud restauraator, Eestisse kolinud inglane, võttis kapi uuendada. Mees tuvastas tappide ja valmistamise käekirja järgi, et puhvetkapp on tehtud 19. sajandi lõpupoole Liivimaal … ehk seega 150 aastat tagasi. Kogemustega meister tegi korda ka söögitoas asuva puhvetkapi, mis oli pärit Pärnu kodust.
Mõned mööbliesemed, näiteks trepihalli nagid, on Mart oma kätega meisterdanud, osa riiuleid-kappe raamatukogus on tema kavandanud ja sõpradega koos teoks tehtud. Mahukas ja mõnus kodu süda Perenaise sõnul on köök terves majas kõige suuremad muutused läbi teinud ruum, mida nad on jõudnud pärast renoveerimist põhjalikult ümber kujundada. Kümne aastaga sai nii mõnigi asi selgeks. Näiteks tuli köögi tagauksel jääklaas läbipaistva vastu vahetada, sest nii näeb hommikupäikest ja õues olevat koera!
Uut sisustust projekteerides kavandati hulgaliselt panipaiku. Ruumi jäeti ka sahvrile, kus on kass Vassilissa liivakast, loom pääseb sinna oma „uksest”. Keset ruumi paikneb köögisaar, mille tööpind on looduskivist, seinaäärsetel kappidel aga pressgraniidist. Valged köögikapid valmistati firmas Knolle. Toredaid mööblimeistreid hämmastas pererahva 1980. aastast pärit külmkapp Minsk 15”, mis moodustab moodsa mööbliga julge kontrasti.
Vilve ütleb, et kapp on neid truult teeninud ja seda pole raatsitud vanarauaks viia. Vanadesse asjadesse aupaklikku suhtumist võib näha ka söögitoas, mida naljatamisi kuldse tapeedi, kuldsete roosidega punaste sametkardinate ja samovari järgi kutsutakse ka tsaaritoaks. „Siin lasime vaimu vabaks ja lõbutsesime,” põhjendab üllatavat valikut Vilve. „Me pole moetrende kunagi liiga tõsiselt võtnud.” Mart lisab, et kuigi köögiremont läks üsna kulukaks, siis tekstiilid, liistud, valgustid jmt saadi hea hinnaga. Näiteks Abakhanist ostetud kalleima kanga meeter maksis 4,80 eurot. Tuleb võtta aega ja tahta vaeva näha! Söögilaud leiti Pärnu vanavarapoest. Kuna sel puudus vaheklapp, tegi vajaliku tüki Mart ise, sest vähemalt kaks korda aastas – jaanipäeval ja jõulude ajal – peab suur pere ümber laua ära mahtuma. Söögitoa seina ehivad pererahva vanemate ja vanavanemate fotod – pere jaoks on esivanemad au sees.
Mälestustega seotud
„Oleme aastate jooksul meile kingitud ja ise ostetud asju alles hoidnud, sest neil on meie elus olnud oma aeg, põhjus ja koht,” räägib Vilve. Elutoas on raamitud Georg Sanderi „Minu veetleva leedi” lavakujunduse kavandid – mälestus Mardi Vanemuises töötamise ajast. Nende kõrval on meened ja kujukesed Vilve Aafrika-ajast.
Pererahva pildikogus on taieseid, millel on emotsionaalne väärtus. Üks selliseid on Ilmar Kruusamäe maalitud Vilve portree. „Kunstnik ja Mart mõtlesid selle koos välja ja siis hakkas Ilmar arusaamatult tihti mul tööl külas käima – nagu hiljem selgus, minu käsi vaatamas,” muigab naine.
Rõõm ja rahuldus kodust
Koduga tegelemine ehk armastuse ja headuse loomine on iseendas vaimsuse arendamine. Tänapäeval lähevad paljud iseennast otsima teise riiki. Aga rõõm võib olla peidus siinsamas, looduses ja kodus. Pole oluline, kas on korter või maja, suur või väike, linnas või maal, või mis stiili see esindab, peaasi on tunda iseenda ja teiste pereliikmete eluviisi, harjumusi ning neid kodu loomisel arvestada. Läbi eneseanalüüsi kodu kujundades ja tehtust tagasisidet saades arened ise ja suudad hingele kiires elurütmis tuge anda, mõtisklevad Vilve ja Mart.
„Me oleme nende 15 aasta jooksul ka vaielnud. Aga siis jätame teema „laagerduma” ja mõne aja pärast on meie arusaamine ühesugune. Soovime julgustada inimesi vaatama kõigepealt peeglisse ja selle järgi, mis sealt vastu vaatab, kujundada oma kodu. Meil on õnnestunud luua kodust endale vaimne vundament,” nendib Mart.
Kommentaar: Virge Teets, Fiskars Estonia esindaja
Parima köögilahenduse preemia pälvinud kodus on au sees hea toit ja selle nautimine. Pühendumise tunnistuseks on kaunis, omanäoline ja mitmekülgsete võimalustega köök koos eraldiasetseva väärika söögitoa ja päikeselise suveterrassiga.
