Kes: Maarika ja Aimar Laur
Kus: Eisma küla Lääne-Virumaa põhjarannikul
Mis: vanast talust kasvanud suvilakoht, jaotatud kolme pere vahel
Tingimused: mändidealune tuuline ja jahedavõitu krunt, kus tuleb arvestada mere tujukusega
Eestimaa lühike suvi innustab soojast ajast maksimumi võtma. Eisma uue sadama külje all olevas suvekodus on Lauride pere argitööst puhanud juba üle poole sajandi. Rannakivi oli kunagi tüüpiline vana rannatalu, kus perel oli väike kari, käidi kalal ning õuel olid lisaks elamule ka ait, saun ja sepikoda, nii nagu Põhja-Eestis sagedasti näha võis. 1960. aastatel suvilaks ostetud krundil on sestsaati tasapisi tegutsetud. Isa elab nüüd kohapeal aasta läbi, ent krunt on jaotatud kolme lapse vahel, kel igaühel oma elamis- ja suvitamisnurk. Kuigi pered elavad eraldi, on krundi piires leitud tänuväärne kooskõla ning hoonestuse üldmuljest killustatust ei hooma.
Pereema oli suur aiahuviline, pärast tema lahkumist on aiapidamine vähem aktuaalne, ent väike köögiviljaaed ja mõned marjapõõsad on käepärased siingi. Suvekodu maad katab rannamännik, ega siin polegi mõtet palju hoolt nõudvat iluaiandust vaevaks võtta. Eisma küla tabas 2005. aasta suvel suur torm, mis murdis ümbritsevasse metsa sisse suure lageda sihi. „Meie krunt jäi küll tormi teelt pool kilomeetrit kaugemale, ent üle kolmekümne elujõulise männi ja kase viis tuul siitki kaasa,” meenutab Aimar. „Õnneks jäi neid siin veel üksjagu ka alles – ma isegi ei kujutanud ette, et neid puid siin nii palju kasvab.”
Armas Eesti suvekodu
Nii õde Kristi kui vend Aimar elasid mitu aastakümmet välismaal: üks Inglismaal ja teine Soomes. Kolmas vend Gunnar elab siiani Soomes. Pärast Eestisse naasmist on neil nüüd tõeline privileeg looduse rüpes puhkust nautida ning lapsepõlvest kestnud suvekodu renoveerida. Vana talumaja sai lahti võetud ning kõlbmatud osad välja vahetatud. Ühtlasi liideti õde Kristile kuuluv, 1990. aastal ehitatud uus osa endise mahuga.
Kunagise aida kohale ehitati 1970. aastate algul vägagi moodne kõrvalhoone. Pikk ja kitsas piki rannajoont paiknev ehitis taltsutab õuele puhuvaid tuuli. See on Maarika ja Aimar Lauri kasutuses. Kunagist nn karniisiarhitektuuri näidet püütakse hoida endisel moel, aga tänapäevaseid mugavusi lisades. Õueala hoiab meretuulte eest ka endisesse sepikotta ehitatud saun, mis suviti pidevalt kasutust leiab.
„Suvel käib meil alati palju külalisi ning sauna ja lihtsaid majutuskohti on pidevalt vaja. Nii olemegi sisustanud mitmeid ruume ööbimise võimaldamiseks,” ütleb Maarika. Samas ei aeta mingit luksust taga: köök on õige tilluke ning lepitakse kuivkäimlaga. Suvel veedetakse nagunii suurem osa ajast värskes õhus ning õhtul käiakse saunas. „Köögis meil polegi pliiti – kasutame suvisel ajal välikööki, köögis on hoopis pesumasin. Talvel käime siin harvem ja siis ööbime Aimari isa aastaringselt elataval majapoolel,” selgitab Maarika. „Siin on rahulik, meile väga meeldib – kui võimalik, veedame suvekodus kõik nädalalõpud. Ka tööpäevade õhtul pole väga pikk maa linnast siia sõita,” lisab Aimar.
Vana ja uue kokkusidumine
Töö ja puhkus on perefirmas tihedalt seotud. Aimar tegeleb restoraniseadmete müügi ja paigaldusega, Maarika aga sisustustekstiilide ja sisustamisega. Suvekoduski on ära kasutanud tööga kaasnevaid praktilisi oskusi ning ülejäävaid materjale. Enamik asju tehakse ikka oma kätega.
Maarika räägib: „Oleme palju asju taaskasutanud. Aimari isa restaureerib väga ilusasti vana mööblit ja ka uute puiduasjade tegemises on ikka tema käsi mängus.
Soomest tagasi tulles tõime sealt koduseid esemeid kaasa, ja aiast taimi ka. Armastame vanakraamiturgudelt ikka osta midagi, mis sobiks maamajapidamises kasutamiseks. Aimari isa kogub näiteks triikraudu ja vanu võtmeid – nendest on tekkinud juba huvitavad kollektsioonid.”
“Ega see suvitamine ainult puhkus ole. Igal aastal teeme ära mingi suure töö ning muudame olemist paremaks. Näiteks on kevadine merejää liikumine siiani meie õue igal aastal rohkem või vähem rikkunud. Vahel on jää viinud kaasa hulga pinnast, nii et oleme pidanud igal aastal mulda juurde tooma. Teine aasta on toonud õuele kuhjade viisi pilliroogu ja adru, nii et on tarvis olnud traktorit nende liigutamiseks. Kolm aastat tagasi sain loa ehitada krundile mere poolt kaitseks ette kiviaia. Mitte eriti kõrge barjäär on piisavalt tugev, et meri õuele ei tuleks. Pool sellest olen valmis saanud, kuid toekas rajatis võtab aega,” selgitab Aimar.
Vägev väliköök
Õueala „seina” seob tervikuks hoonete vahele sobitatud väliköök. Majade poolt paari sammu kaugusel, pakub see ühtaegu avarat vaadet mere poole.
Mõni aasta tagasi valminud avar katusealune on praktiline ja mitmeotstarbelise kasutusega. „Mul oli väliköögist oma nägemus, aga arhitekt soovitas majaga kokkusobivamat lahendust. Kuna talu nimi on Rannakivi, siis oleme ka siin kasutanud looduslikke materjale – kivi ja puitu – ning tahtlikult mitte kõike loodsirgeks rihtinud. Erinevat värvi kvartsiitkivi pärineb meie ristitütre vanemate kaevandusest Soomest,” selgitab Aimar.
Ühte seina on ridamisi kokku ehitatud kamin, grillikoht ja suitsuahi. Pliidiplaadi aset täidab voolukiviplaat, mille peal saab kõik toidud ära teha. Nutikad panipaigad on köögitarvikutele ja puudele. Suure söögilaua ümber on ka suvisel rahvarohkel ajal piisavalt ruumi. Õue lemmikpaigad ongi saun ja väliköök. „Mulle meeldib süüa teha ja grillida. Voolukivil söögitegemine võtab küll kauem aega kui gaasipliidil, aga kui kivi kord tuliseks läheb, hoiab ta kuumust väga pikalt,” kiidab Aimar. Ka abitööpinnana on kvartsiiti väga hea ning lihtne puhastada.
Seintel ripuvad rannaelu mälestused, vanad kalameeste vahendid: plokk võrgutõmbamiseks, võrgupoid. Ripptoolides saab omaetteolu ja merekohinat nautida. Merelindude elu käib siinsamas: aeg-ajalt kostab kajaka kilkeid, rannavees ujuvad luiged ja pardid. Kaugemal kivil istuvad kormoranid.
„Ma tõusen suvel väga vara, juba kella viie paiku. Mulle meeldib päikesetõusu vaadata, sel ajal on imeline vaikus ja rahu,” ütleb Maarika. „Meil käib suviti palju külalisi, vahel ka lapsed, ning ega endal puhata palju aega olegi. Tegemist on siin kogu aeg – vahel saame alles õhtul Aimariga kokku,” kirjeldab Maarika tegusaid suvesid.
Kolm küsimust pererahvale: vastavad Maarika ja Aimar Lauri
Mis oli väliköögi ehituse juures kõige suurem väljakutse?
Suur töö oli raskete terrassikivide paigaldamine. Seoses sellega korraldasime sõpradega kahepäevased talgud.
Anna mõni nõuanne, kuidas jagatud maakodus teiste kaasosanikega hästi läbi saada.
Kadunud pereema on osanud kasvatada oma lapsi nii, et pere peab kokku hoidma ja üksteist aitama.
Millised on tulevikuplaanid?
Plaanis on renoveerida aidahoone aastaringseks elamiseks.
