Liisi avab oma hubases Kalamaja kodus köögikapi klaasukse, valib pikkamisi ja õrnalt ühe valge tassi ja hoiab seda pihkude vahel nagu elusat asja. On ilmselt päris keeruline leida vastust küsimusele, mis on sinu kodu kõige tähenduslikumad ja olulisemad asjad. Liisi kutsus meid sellele küsimusele vastuse leidmiseks lihtsalt külla. Siin on mõned katked sellest, mida ta meile oma väikeses köögis rääkis.
Valge portselan
„Mulle tundub, et sellised asjad teevad söömise ilusamaks, mulle lihtsalt väga meeldib neid valida,” ütleb Liisi nõudekapi sisu vaadeldes. „Kunagi üksi elades avastasin, et taaskasutusest leiab ilusaid asju, võiks öelda et peidetud varandusi, ja seejuures soodsalt. Elasin üürikorterites, kus miski ei olnud pikaajaline. Küllap oli minus olemas tahe kodu luua, kaasavara koguda, igatahes hakkasin nõusid ostma ja neid omavahel kokku sobitama. Tahtsin, et iga ese oleks oma looga, tähenduslik ja olgugi eri hinna ja päritoluga, kõlaks need ikkagi hästi kokku. Villeroy & Boch on mu lemmik – käin seal ikka nuusutamas ja aeg-ajalt ka luban endale midagi. Londonis elades avastasin heategevuspoest komplekti Villeroy & Bochi ega saanud seda kuidagi sinna maha jätta.”
Liisi kallutab valguse poole üht lihtsa mustriga supitaldrikut ja ütleb pehmelt naeratades: „Siia juurde oleks vaja mingit säravat värvi, salvrätikuid … või õigemini toitu. Nõud peavad olema seest tingimata valged, see annab toidule valgust, paneb selle särama. Väga meeldivad veel Emile Henry asjad. Need on rasked, lihtsad, seest valged.” Oma sõnade kinnituseks ulatab Liisi mulle suure ümara punase kausi, milles ehk veel sama päeva hommikulgi on segatud magusalt lõhnavat skoonitainast – Liisi elukaaslane Christian on kirglik toiduga ekperimenteerija ja tal tuleb see ka väga hästi välja.
3 põhjust, miks võiks elada Londonis
„Londonis viibides tekkis tunne, et üldse ei taha suurlinnas elada. Liiga palju inimesi. Liiga pikad vahemaad väsitavad. Ega ei kujutanud ette, et seal võiks kodu rajada ja lapsi kasvatada. Aga mõned head asjad on Londonis ikka ka – palju parke. Elasime ilusa pargi servas. Aga pargis pesitsesid papagoid. Terve suur parv väikseid ererohelisi papagoisid (parakeets), kes sõid puude otsast punaseid marju. Eks nende papagoide kohta on palju legende, üks teooria väidab, et need on Jimi Hendrixi poolt Londonisse lahti lastud, tema käest põgenenud või siis ehk hoopis vabastatud …
Teine hea asi on kevadel õitsevad magnooliad: veel lehtedeta puud, mis on üleni kaetud suurte lõhnavate roosade õitega. Ja mudugi skoonid (scones). Need on kolmas hea asi, neid võiksin sööma jäädagi. Londonis sõime skoone paksu koorekreemi (clotted cream) ja moosiga. Siin me sööme neid lihtsalt võiga,” naeratab Liisi. Olgu siinkohal selgitatud, et skoonid on traditsioonilised Inglise kellaviietee koogikesed. „Mingil ajal tahaks ikkagi maal elada,” tunnistab äsja plaadi välja andnud lauljatar. „Tahaks kanu kasvatada, ja jäneseid.”
Lapsepõlvelinn
„Kasvasin Kilingi-Nõmme keskel, täiesti kesklinnas. Siiski olid meie krundiga piirnevas naaberaias kanad ja suvehommikuti äratas kuke kiremine. Kui ma päris väike olin, siis üle tänava puumajas elas naine, kel ei olnud autot, aga oli hobune. Sellega sai ta kõik käigud käidud ja kõik tööd tehtud. Minu lapsepõlve Kilingi-Nõmmes ei olnud ühtegi valgusfoori ja oli täpselt üks mahajoonitud ülekäigurada.”
Vanaema
„Mul ei olnud vanaema, aga see-eest elasid meie maja esimesel korrusel Lonni-tädi ja Liide-tädi. Olin alatasa Lonni-tädi juures hoida. Suviti juhtus, et Lonni-tädi sidus pähe ühe oma hästi ilusatest mustrilistest rätikutest ja me läksime jalutama. Jalutuskäigu vältel astusime sisse Helmi-tädi juurde ja siis veel ehk Maimu juurde ja võib-olla veel mõne teise vanatädi juurde.
Külaskäike polnud eelnevalt kokku lepitud, aga sellest polnud midagi. Kõik need tädid olid väga lahked ja toredad, mulle nagu vanaemad,” naerab Liisi oma leebet naeru. „Näiteks üks neist lubas mul alati peenralt lilli korjata.” „Lonni-tädiga seondub veel üks asi: ta oskas teha imemaitsvaid praekartuleid. Küllap oli saladus ohtras searasvas või sibulates, aga see maitse oli selline, mida ikka otsin ja igatsen.”
