Kodu lugu: värsked ajamängud Pärnumaal

Eve Veigel
01.02.2016
home-decor-kitchen
Noore pere kodu Pärnumaal Papsaare külas | Juta Kübarsepp

Sisekujundaja lihtsate võtete ja soodsate leidudega kujundatud kodu oma perele on kui tõeliselt elegantne rätsepatöö. Õdus peremaja Pärnumaal rõõmustab silma põhjamaise, heleda kerguse ning soojade puidutoonide timmitud tasakaaluga.

Kes: Ingrid, Alar, pojad Kristjan (23), Christofer (8), Gregor (3) ja koer Berry (1).

Mis: 150 m² viilkatusega uusarenduse maja.

Kus: Pärnumaal Papsaare külas.

Praeguseks on seitse aastat möödas ajast, kui pärnakad Ingrid ja Alar kesklinna kolmetoalisest jõeäärsest korterist linnast välja, Papsaare uusasumisse kolisid. „Soovisime, et lastel oleks oma kiik ja liivakast ning aed, kus mängida. Korteris jäi juba ruumi väheks,” meenutab Ingrid aega, kui keskmine poeg oli alles sündinud. Selleks ajaks oli perel juba märkimisväärne ühise kodukujundamise kogemus: sisekujundajaks õppinud ja ka sellel alal tegelev Ingrid kinnitab, et kaasa on talle ikka olnud parimaks koostööpartneriks ja tagasiside andjaks, kes ka töiseid projekte aitab kommenteerida. „Tema on otsekui kontrollisik, kellega läbi arutades saavad asjad endale selgemaks,” kinnitab ta. Nii tegid nad ka uues kodus siseviimistluse ühiselt. Aiastki on saanud pere ühine hobi ja ruum, mida üha koos kujundatakse. „Linnaelu on hoopis teine – seal ei saa minna hommikumantlis välja kohvi jooma,” on Ingrid rahul õue laieneva eluruumiga. Just siin otsustas juba kaua koos elanud paar 2010. aastal pulmapeo pidada.

home-decor-kitchen
Noore pere kodu Pärnumaal Papsaare külas. | Juta Kübarsepp

„Põllu peale” ostetud majakarp oli vaid väliselt valmis, siseseinu aga polnud ja viimistluse tegi pere ise. Ingrid kiidab sealjuures kaasa Alarit, kes tegutseb automaalrina ning on koduski oma kätega kõik vajamineva värvinud ja renoveerinud. Ka planeering kujundati oma tarviduste järgi. Esimesel korrusel on avatud köök-elutuba, magamistuba, töötuba, saun ja duširuum, teisel korrusel kaks poistetuba ja vannituba. Iseenesest on tegemist väga lihtsate lahenduste ja materjalidega ning abikaasad mõtlesid tõsiselt, kas nad on ikka valmis oma kogemusi jagama. Nüüd on aga mõlemad sellega igati nõus, sest just niisuguseid lihtsaid ja praktilisi lahendusi enamik kodukujundajaid ju tegelikult vajabki.

Kuna perel oli vaja kähku sisse kolida ja palju raha kulutada polnud võimalik, kasutati lihtsaid ja soodsaid materjale. Peamine võlu, mis kogu elamisest õhkub, ongi teadlikult esile toodud omadused, mis kokku moodustavad heleda ja karge põhjamaise kodususe. Kui algul tahtis Ingrid, et võimalikult rohkem pindu oleksid valged, siis praeguseks on osa seintest saanud rahuliku halli tooni ning need annavad sellega väga kauni ja hõrgu tausta heledale puidule.

Ka soodsate materjalidega võib hoolsa valiku korral saavutada vastupidavaid tulemusi. Nii on allkorruse laminaatpõrand seni väga hästi vastu pidanud. Teise korruse poistetubade põrandaks on aga valgeks värvitud puitlaastplaat. Algul sisse kolides ei olnud võimalik sinna uut põrandat hankida ja värvi võeti algul kui ajutist lahendust, mis on sellisena end aga pikema aja jooksul õigustanud. „Taaskasutus on ammendamatu võimaluste allikas, kui tead, mida tahta. Tõsi, selleks peab pidevalt silma peal hoidma sellel, mis liikvel on,” kirjeldab ta loomingulise sisutuse rikkalikku mänguruumi. Nii on Ingrid ise kokku pannud mööblikomplekte ja leidnud huvitavaid detaile, nagu ka näiteks levinud tugitoolide juurde kuuluva vähe levinud tumba.

Kõige keerulisemaks kogu protsessi juures peab Ingrid erinevatest kildudest terviku moodustamist. Selgelt äratuntavaid ühendavaid raame arvestades on aga võimalik kaunilt kokku põimida ka kõige erinevamatest ajastutest pärit detaile. Talle meeldib ka tervikusse sisse visata väikseid vimkasid. Selliseks näiteks on valgeks värvitud põdrasarved, jahimehest vanema poja kojutoodud trofee. Praeguseks on kodu oma terviklikkuses jõudnud teatud tasakaalupunktini, ehkki ülemisel, poistekorrusel veel tegemist jätkub. Seal on plaanis jätkata sama stiili, 1960.–1970. aastaid, mis tekitavad Ingridis omamoodi lapsepõlvenostalgiat. „Kui valin mõne detaili, siis pean seda esmalt nägema, see peab mind kõnetama,” kirjeldab ta oma mälusahvrist seoste otsimise protsessi, mis just nende kümnendite poole pöördub. See ei ole siiski sama, mis retroihalus ja tagasipöördumine minevikku. Just uus kontekst on see, mis lubab omast ajast pajatavaid asju näha taas värske ja võluvana.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid