Koera iseloomu kujundavad esimesed kokkupuuted inimesega ja keskkonnaga. Mõnikord juhtub juba väga noores eas miskit, mis jätab terveks eluks jälje koera mälusse. Eriti hirmutavad on paugud või haiget saamised: midagi kukkus peale, käpp jäi kuskile vahele jne.
Kui peremees ei märka, et koer sai halva kogemuse osaliseks ega tegele probleemiga, siis võib sellest koerast saada ebakindel ja agressiivne loom.
Koera vihahoogu esile kutsuvad tegurid:
teine loom (koer, kass jne);
laps;
täiskasvanu;
võõras olukord;
mingi ese, näiteks mänguasi;
vajadus kodu kaitsta;
postiljon jne.
Kui loomaomanik ei julgusta teiste koertega koosolemist, siis võib rahulikust loomast mõne hetkega saada kuri koer, kes võib rünnata. Halb kogemus või harvad kokkupuuted lastega on sage põhjus, miks koerad ei salli lapsi. Nemad ju tirivad vahel sabast või patsutavad liiga tugevasti pealaele, mõnikord ronivad selgagi. Kui see on koera jaoks liig, siis ta saab kurjaks ja ründab.
On koeri, kes ei taha täiskasvanutega suhelda, eriti kui neil on halb kogemus võõraga. Probleeme on ka postiljonidel, keda koerad alatasa hirmutavad (koerte silmis on postitooja kahtlane, sest ta läheneb aiale, teeb midagi ja läheb siis edasi). Koer kaitseb oma kodu hoolega ning loomulikult on ta võõraste vastu kuri.
On selge, et ilma harjutamata võib koera käest (mängu)asja või söögi äravõtmine raskeks osutuda. Tõenäoliselt on suurel osal inimestel jutustada lugu, kuidas oma pere või vanavanemate koer neid lapsepõlves hammustas. Tihti on loos oma osa ka söögikausil või mõnel esemel, millele nad lähenesid.
Koer näitab enne rünnakut välja, et olukord on talle ebamugav. Me saame jälgida koera kehakeelt ja teha selle põhjal otsuse, kas loom soovib kontakti. Kui koer on korduvalt saatnud signaale, mis pole tulemust andnud, ja on õppinud, et ainus võimalik lahendus on rünnak, siis ta edaspidi enam ei oota, vaid hammustab kohe.
Läheneva rünnaku märgid:
pilk kõrvale ehk vaatab inimesest mööda;
koer limpsab keelega;
pea ja kõrvade asend (kõrvad tahapoole);
haigutamine;
urisemine.
Saba liputamine on märk, et koer on nõus teiega suhtlema, kuid see pole sõbralikkuse žest, mistõttu võib ta ka rünnata. Koerale ärevast olukorrast annab märku tema pilk inimesest kõrvale, kui see läheneb. Jälgida tuleks ka pea ja kõrvade asendit: kui koerale ei meeldi olukord, asetsevad tema kõrvad tagapool. Eriti on see nii, kui keegi läheneb tema mänguasjale või kaitsvale inimesele. Loomakliinikus näeb väga sageli, et koerad näitavad ebamugavustunnet välja limpsamise ja haigutamisega. Seda tasub märgata. Käitumiseksperdid soovitavad ärevust maha võtta toiduga, kuid see nõuab pikka tööd.
Nõuanded
Enne kui võõra koeraga kontakti astud, küsi tema omanikult luba. Suhtlusmeedias levib teavitus, et kui koera jalutusrihma küljes on kollane lint, siis ei talu ta võõraid, on haige või ei taha muul põhjusel tähelepanu. Minu arvates on see väga hea algatus.
Kui lähed külla, siis pigem oota, et koer ise sinu juurde tuleks, ja tervita esmalt pererahvast. Kui loomale lähened, siis pigem küljega, kükita tema kõrgusele ning vaata veidi mööda. Ära unusta anda koerale aega ja ruumi, kui ta seda vajab. Koerale on ahistav, kui kummardud tema kohale – ta võib võtta sellist käitumist rünnakuna.
Lapsi peab õpetama erinevate iseloomuomadustega koertega suhtlema ning nende vajadusi austama. Ka oma pere koer vajab puhkamiseks oma ruumi, kus keegi teda ei segaks. Koer peab teadma, et saab oma söögi rahulikult lõpuni süüa.
Kõik koerad ei arene enesekindlaks, ilma et inimene vaeva näeks. Koer õpib kiituse kaudu, aga selleks on vaja tööd teha.
