Eestis on kokku lepitud, et kiipi tohib paigaldada ainult loomaarst ja see pannakse kaela vasakule poole naha alla. Teistes riikides paigaldatakse see ka näiteks abaluude vahele. Seepärast peaks kiipi otsima veidi laiemalt kui ainult kaelalt.
Tõukoerte puhul laseb kutsikatele kiibi paigaldada kasvataja, kiibita looma puhul uus omanik esimesel võimalusel, varjupaika sattunud loomale pannakse seal kiip, et rohkem ei tekiks omaniku identifitseerimisel küsimust. Omanikuvaidluste korral aitab kiibinumber kindlaks teha, kes on õige omanik. Kiibinumber kantakse tõutunnistusele, vaktsineerimistunnistusele ja/või europassi.
Spetsiaalse kiibilugejaga on võimalik lugeda kiibilt kordumatu 15-kohaline numbrikombinatsioon ja kui loom on kantud registrisse, siis saab nende andmete alusel võtta ühendust looma omanikuga. Seepärast on vajalik hoolitseda selle eest, et uus pereliige oleks kiibitud ja registrisse kantud õigete andmetega.
Eesti lemmikloomaregistrisse on kantud tuhanded koerad ja kassid, leidub mõnisada tuhkrut ning ka mõned hobused ja teised lemmikloomad. See register on ühendatud Europetnetiga, mis võimaldab Euroopas reisil kaduma läinud looma omaniku kiiresti leida.
Miks on vaja kiibistada?
Seda nõuab suur osa omavalitsusi (vähendab varjupaikadega seotud kulusid jne). Et kaduma läinud loomad jõuaksid koju tagasi. Kiibistama peaks kõik lemmikloomad, sest ootamatute olukordade puhul võivad jooksu panna ka rihma otsas olevad koerad, kass võib välja saada kas kandepuurist või toast. Kõige sagedamini lähevad loomad kaduma ärevates oludes (võõras keskkond, aastavahetuse ilutulestik, teine loom). Kui lemmik satub varjupaika või loomaarsti juurde, siis kiibinumbri alusel saab tema omaniku kiiresti registrist leida.
Kiibistamine on vajalik eeldus lemmikloomaga välismaale reisimisel. Euroopa Liidu siseselt reisimiseks on eelkõige vaja loomale kiipi, europassi ja vaktsineerimisi. Erinevatel riikidel võib olla veel lisanõudeid.
Kiibistama peaks ka tubaseid kasse
Olen palju kuulnud väiteid, et omanik ei pane kassile kiipi, kuna loom elab ainult toas. Aga ootamatute olukordade tõttu võivad kassid toast põgeneda ja sattuda tänavale. Külalised või lapsed võivad ukse korraks lahti jätta või põgeneb loom aknaavast. Tänavalt võib kosta müra, mis kassi hirmutab, ja ta jookseb teadmata suunas. Seepärast on mitmed omavalitsused muutnud kasside ja koerte pidamise eeskirja, nii et ka kassid oleksid kiibistatud ja registrisse kantud. Mõned aastad tagasi pakkusin ise hoiukodu kassile, kellel polnud kiipi ja kes oli toast kaduma läinud. Kiisu oli kadunud üle aasta. Õnneks oli tema kordumatu värvimuster selline, et omanikud tundsid ta pildi järgi ära ning kass sai koju tagasi.
Lemmikloomaregistreid on mitu, täpsemat infot saab omavalitsusest. Registrisse võib kanda lemmiku kas loomaarst, loomaomanik ise või omavalitsuse ametnik, olenevalt kohalikust seadusandlusest. Ka peaks andmeid uuendama, kui toimub omanikuvahetus, kindlasti oskab loomaarst sel juhul nõu anda.
