Küülikud on sotsiaalsed lemmikud, kelle eluiga võib ulatuda isegi üle kaheksa aasta. Nad on targad ja uudishimulikud loomad, enamasti ka kergesti koolitatavad. Puuriloomana on küülik õnnetu: tema tahaks olla pereliige, nagu seda on koerad-kassid. Loomulikult on väga raske ja enamasti ka võimatu pikkkõrva lahtiselt pidada. Siiski on mõned aspektid, mida küülikupidamisel peaks jälgima.
Jänks sirutab jalgu
Puur peaks neil olema piisavalt suur, et soovi korral tagajalgadele püsti tõusta ja ümbrust uudistada. Ideaalis võiks puuri sügavus olla võrdne lamava küüliku pikkusega ning puuri laius piisav vähemalt 3–4 hüppe tegemiseks.
Isegi suures puuris elav küülik vajab igapäevaselt ka veidi vabadust jalgade sirutamiseks. Seega võiks iga päev anda küülikule vähemalt tunnike aega ringi tormata!
Seda tehes jälgige kindlasti, et loomake endale (või teistele) kahju ei teeks. Küülikutele meeldib närida ja proovida erinevaid tekstuure, niisiis olgu elektrijuhtmed hambaulatusest väljas. Samuti vältige vaipade, mööbli, seinanurkade jms närimist.
Ilusate ilmadega võib küülik väga kenasti elada ka õues. Tal peab olema varjuline koht, kuhu tuule ja vihma eest peituda, ning tuleb jälgida, et ka lõõskav päike viga ei teeks. Kui väliaediku võimalus puudub, siis võib jänksi harjutada traksidega jalutamas käima – see on lõbus ajaviide ning võimaldab küülikul ka meelepäraseid kõrrekesi proovida.
Kombed
Pikkkõrvad on üldiselt puhtad loomad ning valivad puuris kindla koha oma hädade õiendamiseks. Seda saab sageli ära kasutada ning õpetada neid liivakastis käima – siis on lihtsam koristada ning ka küülikut lahti lastes ei pea muretsema pabulatele astumise pärast. Väljaheiteid on küülikul kahte tüüpi: ühed on tavalised pabulad, teised aga viinamarjakobara laadsed pehmed moodustised. Neid viimaseid näeb omanik küll harva, sest lemmik pistab need kohe pärast väljutamist nahka. Need pehmed moodustised on valgurikkamad, neis leidub asendamatuid rasvhappeid ja vitamiine.
Eineks hein
Poodides on saadaval lai valik mitmesuguseid toidusegusid ja maiuseid. Kuid milline oleks neist parim? Kõik küülikuomanikud teavad, et nende lemmik on taimetoitlane, kuid unustama kiputakse seda, et peaasjalikult on küülik rohusööja. Seega peaksid valmis toidusegud jääma veidi tagaplaanile. Pikkkõrva menüüs olgu esikohal hein. Värske kvaliteetne hein peaks moodustama 75–80% lemmiku menüüst. Laias laastus tähendab see umbes küüliku enda suurust heinapallikest päevas. Korralik hein on tähtis nii toitainete mõttes kui ka seedimise korrashoidmiseks. Samuti aitab hein kulutada hambaid.
Teisel kohal on nn valmistoit. Selle kogus varieerub vastavalt lemmiku suurusele ja aktiivsusele, kuid arvestada võiks ligikaudu supilusikatäiega päevas. Eelistatud on pigem graanulitest koosnev toit, sest müslitaolistest segudest kipuvad lemmikud meeldiva välja sorteerima ja ülejäänu alles jätma. See aga võib viia ühekülgse toitumiseni.
Ülejäänud, veel väiksema osa menüüst moodustavad maiused, värsked juur- ja köögiviljad ning taimed. Kindlasti võib lemmikule närimiseks pakkuda ka oksi (õunapuu jms), kuid puuviljadega tasub tagasi hoida: neil on liiga suur suhkrusisaldus.
Lemmikloomapoodidest saab soetada soola- ja mineraalkive. Enamasti küülikutele meeldib nende maitse ja mõned söövad neid isegi ahnelt. Samas ei ole tõestatud nende vajalikkus küülikule ning mineraalkivid põhjustavad sageli vaevusi ja põiekivide teket. Seega: isegi kui jänksile kivi väga meeldib, ei tasu seda tal pidevalt ees hoida.
Hambad kulutamiseks
Kõige selle suure toiduhunniku läbijahvatamiseks vajab küülik häid hambaid. Ning neid on tal päris palju: kokku 28! Nimelt on küülikul lisaks esihammastele ka terve rodu tagumisi, kuid tänu mokavoltidele neid ilma abivahendita ei näe. Kõik küüliku hambad kasvavad pidevalt ning seetõttu peavad ka pidevalt kuluma. Parim vahend nende kulutamiseks on hein, kuid abiks on ka oksad ning muud kõvemad toidupalad.
Arstilkäik
Küülikuga, nagu iga lemmikloomaga, võiks iga aasta käia tervisekontrollis. Seda eelkõige sellepärast, et mitmed haigused ja probleemid võivad lemmikul esineda varjatud kujul ning omanik ei pruugi neid märgata. Tervisekontroll peaks kindlasti hõlmama täielikku, ninaotsast sabaotsani ülevaatust koos hammaste kontrolli, südame ja kopsude auskulteerimise ning kõhuõõne palpeerimisega.
Samuti tasub mõelda vaktsineerimise peale – küülikuid vaktsineeritakse müksomatoosi ja viirusliku hemorraagia vastu. Need on mõlemad väga rasked ning surmaga lõppevad haigused, mida võivad saada nii kasvandustes elavad küülikud kui ka lemmikutest pikkkõrvad.
On tõestatud, et steriliseeritud-kastreeritud küülikutel on pikem eluiga. Sageli tehakse neid operatsioone, et vältida pesakondi, kuid põhjusi on teisigi. Emastel steriliseerimata loomadel esineb sageli kasvajalisi muutusi munasarjades ja emakas. Isaste kastreerimata küülikutega võib aga olla raske koos elada seetõttu, et neil tekib soov paarituda ja märgistada valdusi ning võib esineda agressiivsust. Märgistamisega on isased eriti osavad: enamasti teevad nad seda hüppe pealt ning kahjuks tihti ka inimeste suunas.
Kuna küülikud on saakloomad, siis oskavad nad üpriski osavalt oma haigust ja ebamugavust varjata, seega jõutakse arstile sageli alles siis, kui on liiga hilja. Arstiga peaks ühendust võtma kohe, kui märgatakse muutusi käitumises, söömises või väljaheidetes. Haiguste varajases staadiumis on sage, et lemmik sööb veidi vähem ning ka pabulad muutuvad tavapärasest väiksemaks. Samuti võib loom hakata toitu valima: esimesena loobub ta tavaliselt heinast, kuid kergemini söödavad graanulid lähevad siiski hea isuga. Kahjuks viib selline toidueelistus sageli küüliku seedimise paigast ning probleemid süvenevad veelgi.
