Kõnnu jahimõisa vanast mõisasüdamest annavad aimu vaid vanad väärikad, mitmesaja-aastased puud – teisi mõisahooneid siin säilinud ei ole, küll aga vana aednikumaja, mille omanikuks Anu 15 aastat tagasi juhuse tahtel sai. Ja mõte ei sündinud mitte tema enda peas!
„Nii umbes 15 aastat tagasi teatas minu poeg Raul, tol ajal veel abiturient, et oleks viimane aeg üks talu osta, sest varsti lähevad hinnad taevasse. Mõte kõlas mulle kui põlisele linnainimesele üllatavana ega tundunud ka kuigi ahvatlevana. Raul aga alustas sobiva maja otsinguid ja mina püüdsin samal ajal selle mõttega kohaneda. Aga ilmselt oli sarnase ideega inimesi teisigi ja taskukohase hinnaga talud olid justkui üleöö otsa saanud. Käisime vaatamas päris mitmeid kohti, aga äratundmisrõõmu ei tundnud me neist ühegi juures. Kord Pärnumaal taas üht majakandidaati vaadates tekkis meil pojaga äge vaidlus teemal „mingi koha me peame ju lõpuks ikkagi ära ostma“, kuid minu jaoks polnud see ikkagi „see õige“... Aga millegipärast just tookord küsisin ma ühe kohaliku inimese käest nii möödaminnes, ega ta äkki ei tea sealkandis veel mõnda maja müügis olevat. Tema teadis. Ja meie läksimegi vaatama,“ meenutab Anu päeva, kui ta siia hoovile esmakordselt sattus. Aga siis avanes siin sootuks teine vaatepilt.
Armastus esimesest silmapilgust
Anu mäletab esimest kohtumist väga hästi. “Seal ta seisis, räämas ja räpane. Vaevalt paistis võsa varjust välja, aga mingi sügava sisemine väärikusega. Nagu vana tänavamoosekant, kelle kehahoiakusse ja silmavaatesse on talletunud ammu möödunud paremad päevad. Kikilips ja sümfooniaorkester...“ Nii poeetiliselt kirjeldab Anu konkursile „Kodu kauniks“ saadetud kirjas oma esimesi emotsioone kärnerimaja õuelt. „Vaatasin seda maja mõnda aega üksisilmi ja otsus minu sees oligi sündinud. Poeg Raul oli muidugi minu otsusest jahmunud ja küsis vaikselt, mida ma selles saras näen. Seda, mida sellest teha annab, oli mu vastuseks... Eelnevad ostjakandidaadid olid pead vangutades, olukorda ja eesootavate tööde mahtu hinnates viisakalt tänades lahkunud. Meie jäime. See oli tõepoolest armastus esimesest silmapilgust,“ meenutab Anu.
Päästeoperatsioon mõisapargis
1879. aastal ehitatud väärika kivimaja taastamine ei olnud lihtne. Anu ei teadnud, millest alustada. „Paar kuud kulus meil koristamise, lammutamise ja prügiveo peale. Kui kolhoosiaegne „ehitusime“ – papi ja tapeediga ülelöödud seinad – puhtaks said, hakkas maja pikkamööda ja vaikselt ise juhiseid andma. Lõpuks saimegi hakata ehitama, ikka ise ja sõprade-tuttavate abiga. Päris võõraid ja palgalisi töömehi on meil olnud siin ainult mõned: ahjumeister ning aidale uue vundamendi ladunud mehed. Isegi katuse vahetamisel turnisid maa ja taeva vahel minu kunagised head kolleegid Päästeametist – mehed, kes tõepoolest oskavad kõike, alates kella parandamisest katuse vahetamiseni,“ kiidab ta. Ja lisab: „Ma olen väga uhke – meie maja üle ja meie sõprade-tuttavate üle, kellest nii palju häid soove ja suur hulk tehtud töid siia maha on jäänud.“
Et maja võsa seest välja paistma hakkaks, kulus Anul kolm paari korralikke oksatange. „Teise aasta suvi sai enamjaolt pühendatudki võsaga võitlemisele – kogu pea hektarisuurust krunti kattis ühtlaselt tihe lumemarjapõõsastest võsa. Terve suve lõikasin ja põletasin. Naabritalu tädi, kes ühel ilusal päeval paar tundi minu võsavõitlust jälgis, ütles lõpuks, et see naine on hull ja tuleks ketti panna!“ naerab Anu aastaid hiljem. Hullus on aga vahel ka positiivne, sest nüüdseks on võsa asemel muru. Ja see osa võsast, mille Anu alles jättis, sai enela-, lumemarja- ja sirelihekiks ümber maatüki.
Kõigel on lugu jutustada
Vana kärnerimaja ärkas tasapisi uuele elule. Anu ja Raul puhastasid ja ehitasid kokku 8 aastat. „Täpselt nii nagu ideid tuli, raha jagus ja aega oli,“ räägib perenaine. „Ja eks väikeseid tagasilööke oli ka. Kutsusin oma õe, kelle värvitunnetust ma terve elu imetlenud olen, plaadipoodi kaasa põrandaplaate valima. Need rohelised, otsustas ta peaaegu kohe. Aga minule meeldisid hallikas-beežid, nii naturaalsed ja loomulikud tundusid... Ja hoolimata targema inimese nõuandest jäin oma valikule kindlaks. Kui kolmandik plaatidest oli maha pandud, sain aru, et mina eksisin ja õde Tiinal oli õigus – need nii naturaalsed hallikas-beežid plaadid ei näinud põrandal enam mitte kuidagi ilusad välja, kõik värvid nende ümber surid lihtsalt ära. Nii said juba maha pandud plaadid üles võetud ja poest ikkagi „need rohelised“ toodud,“ kirjeldab Anu põrandavalmimise saagat. Ka andis ta endale lubaduse, et õe Tiinaga ei vaidle ta enam ealeski!
Anu avastas endalegi ootamatult, et vanade asjade taastamine pakub talle suurt rõõmu. „Avastasin endas tillukese restaureerimispisiku. Pimedast ja muldpõrandaga sahvrist, millest nüüdseks on saanud avar vannituba, sai välja tassitud vana ja räämas, uskumatult paksu kihi kärbsepeletamise tooni sinise õlivärviga ülevõõbatud kapp. Kapp oli selili põrandal, paks mullakiht üksikute tohletanud kartulitega põhjas. Lõkkesse?! oli abiliste esimeseks reaktsiooniks. Ma ei mäletagi, kui palju tunde mulla kühveldamise, pesemise, lihvimise ja lõpuks peitsimise peale kulus. Aga praegu seisab kapp täies ilus esiku seinas ääres ja on imeilusat taevasinist värvi. Ka mõned vanad toolid olen korda teinud ja uuele elule äratanud,“ meenutab Anu.
Anu jaoks on väike aednikumaja tõeliseks pelgupaigaks: elu on viinud teda rasketele päästeoperatsioonidele tsunami järgsele Sumatra saarele Indoneesias, Haitile ja Pakistani peale maavärinat, Afganistani kriisikoldesse. Anu kuulub Eesti Päästemeeskonda, mis tegutseb rahvusvahelistes kriisikolletes. „Maailm on muutunud väiksemaks. Osa sellest on tulnud minuga kaasa meie maamajja nendest paikadest, kuhu töö mind on viinud: magamistoas on sõbralikult kõrvuti Pakistanist pärit voodikate, Afganistani rahvariided ja Haiti tänavakunstniku pilt,“ räägib Anu kodu kaunistavatest esemetest, millel on tema jaoks nii sügav tähendus, et sellest võiks kirjutada mitu paksu raamatut.
„Aga ükskõik kui kaugelt, siia olen ma alati tahtnud tagasi tulla. Niita muru, jännata mõne vana ja väsinud tooliga ning juua õhtul maja taga vanadest sammaldunud kividest laotud terrassil klaasi veini,“ räägib Anu talle nii armsaks saanud paigast Pärnumaa serval, kus vanades puuvõrades laulavad sajad linnud, mutid müttavad agaralt murukamara all, vali vihmasabin asendub kiirelt säravate päikesekiirtega ja lõhnav heinamaa köögiakna taga pakub hunnituid vaateid hommikust õhtuni. Kõik lihtne on kaunis. Ja vaikus on väärtus.
