Võluvad lilled - päevakübar ja siilkübar

Jüri Annist
Uhkelt pilkupüüdvad. | Shutterstock

Kunagi olid päeva- ja siilkübarad ühes taimeperekonnas (Rudbeckia), mingil hetkel eraldasid aga asjatundjad siilkübarad omaette perekonda (Echinacea). 

Inglise keeles kutsutakse tänaseni neid kõiki sõnaga coneflower ehk siis maakeeli käbililleks. Siilkübarate nimi on tuletatud nende ladinakeelsest perekonnanimest, mis tõlgituna siilile viitab.

Kuna tegemist on korvõieliste sugukonda kuuluvate taimedega, siis see, mida me suupäraselt õieks nimetame, on tegelikult õisik. Õisik koosneb suurtest ja värvilistest keelõitest ja pruunidest kuni mustjatest putkõitest, mis moodustavad õisiku keskosa. Õisiku südamik on üsna jäik ja meenutab nii oma kujult kui ka värvilt väikest käbi.

Mõlema taimeperekonna koduks on Põhja-Ameerika kesk- ja idaosa rohumaad.

Päevakübarate õied on valdavalt kollastes-oranžides toonides, siilkübarate värviskaala on oluliselt laiem. Tragimad alustavad õitsemist juba juulis, laisemad stardivad augustis. Septembriga saab õitseaeg ümber.

 

Armastatud päevakübaraid
 

Aiapidajate lemmikuteks on särav päevakübar (Rudbeckia fulgida) ja tema mitu teisendid: ilus päevakübar (R. fulgida var. speciosa), Deami päevakübar (R. fulgida var. deamii), Sullivanti  päevakübar (R. fulgida var. sullivantii). Viimase sort ’Goldsturm’ kuulutati 1999. a. ameeriklaste lemmikpüsililleks ja seda kutsutakse hellitavalt mustasilmseks Susaniks (Black-eyed Susan).

Need kõik on esilekerkimiseks sobiva kõrgusega – 50–100 cm. Õisikud on säravkollastes kuni oranžkollastes toonides. Õisiku südamik on pruun kuni must. ’Goldsturmi’ õisikute läbimõõt võib ulatuda 12 cm-ni, ülejäänute omad on väiksemad. Süstjad, tumerohelised lehed moodustavad juurmise kodariku. Juulis-augustis kattuvad taimed üleni õisikutega.

Lõhislehise päevakübara (R. laciniata) sort ’Goldball’ on olnud armastatud talulill ja teda kutsutakse tabavalt talijorjeniks. Ta on vägevakasvuline püsik –kõrgus sobival kasvukohal ulatub 2,5 meetrini. 
Lõhislehise päevakübara ristamisel teiste päevakübaratega on saadud mitmeid huvitavaid sorte:

’Goldquelle’ (ka ’Golden Fountain’, ’Gold Drop’) on väga sarnane sordiga ’Goldball’, kuid on oluliselt madalam, vaid 80 cm. Püsib väga kaua vaasis.

’Herbstsonne’ kasvab 2m kõrguseks, tal on rohelise südamikuga kollased lihtõisikud.

’Green Wizard’ on viimaseks sõnaks aretustöös. Kummalisemat õisikut on raske välja mõelda! Tal ei olegi praktiliselt keelõisi, alles on jäänud vaid tume käbikujuline putkõitest südamik. Taim kasvab meetriseks.

 

Võluvad siilkübarad
 

Siilkübaratest on soojemate maade aiapidajate suurteks lemmikuteks purpur-siilkübara (Echinacea purpurea) baasil saadud aretised. Neid lisandub aiaäride müügilettidele igal aastal.

Õisikute värvigamma on rikkalik – valgest üle roosade, kollaste, oranžide toonide kuni punaseni. Esindatud on ka roheliste keelõitega sordid. Paraku kipub nii olema, et väga pilkupüüdvate õisikutega uusaretised hääbuvad aasta paariga. Kas on põhjuseks meie suvesoojuse lühidus, päikesevalguse kesisus, talve vesisus või nende kombinatsioonid – mine võta kinni!

„Puhtatõuline” purpur-siilkübar kasvab meetriseks ja õitseb juulis-augustis lillakasroosade õisikutega. Õisiku keelõied ei paikne ringipidi horisontaalselt, vaid on pisut allapoole tagasi keeratud. Eelkirjeldatud aretistega võrreldes on ta väga sitke ja kestev püsik.

Purpur-siilkübaral on kaks vana ja laialt levinud sorti:

’Magnus’ on suurte purpursete õisikutega meetrine püsik. Õisikute keelõied ei ole tagasi pööratud, vaid paiknevad üsna horisontaalselt.

’Rubinstern’ (’Ruby Star’) on ’Magnuse’ edasiarendus. „Rubiintähe“ õisikud näevad välja nagu karmiinpunased karikakrad.

’White Swan’ (ka ’Alba’) on põlvekõrgune, pisut rohekasvalgete keelõitega sort. Taim jätab esiplaanil kasvades väga korrektse ja väljapeetud mulje. Tundub, justkui ta oleks tont teab mitmendat põlve aristokraat.

 

Miks & kuidas
 

* Päeva- ja siilkübara armastavad päikest ja viljakat mulda.

* Muld võiks olla pisut niiskem kui ülemäära kuiv. Taluvad hästi ka savist mulda.

* Mõningane vari ei sega nende õilmitsemist.

* Äraõitsenud õisikuvarred lõika välja, see ergutab taime pikemalt õitsema – taim ei lepi sellega, et õisi sai justkui tehtud, aga seemneid valmimas ei ole. Järelikult tuleb kasvatada kiiresti-kiiresti veel uusi õisi!

* Sügisel lõika kogu koltunud puhmik maapinna lähedalt maha.

* Kummagi taimeperekonna puhul pole tarvis karta, et nad liialt vohama hakkavad. Kui tõesti on tarvis neid kauneid õitsejaid kitsamatesse piiridesse suruda, siis saab selle töö terava labidaga hõlpsasti ära teha.

* Päeva- ja siilkübarate sordiehtsaid järglasi saab kevaditi taimede jagamisega või juurepistikute tegemisega.

* Liikide seemned külva kevadel mulda, mille temperatuur on 13–20°. Seemned idanevad reeglina probleemideta.

* Kõik päeva- ja siilkübarad on suurepärased lõikelilled, mis püsivad vaasis kaua ilusana ega vaju tänu tugevale varrele longu.

Allikas: "Aia aarded"

Sarnased artiklid