Toa- nagu ka õuetaimede paljundamine toimub kas vegetatiivselt taimeosadega või generatiivselt seemnetega. Tark on alustada vastupidavamatest taimedest ja lihtsamatest paljundusviisidest, valides igale taimele vastavalt tema ehitusele sobiva mooduse.
Kõige hõlpsam on taimi vegetatiivselt paljundada jagades.
Jagada saab nii puhmast kui risoome, mugulaid ja sibulaid ning nii taimi ühtlasi noorendada. Puhma jagamisel võetakse taim potist ja harutatakse juuri võimalikult vähe vigastades osadeks lahti. Nii saab kevadel jagada näiteks sõnajalgu, kõrget lehtliiliat, tups-rohtliiliat, peperoomiat, roosbegooniat, kolmevöödilist havisaba, helksiinet, ameerika agaavi, mattpunast kliiviat ja Wallise tõlvlehikut. Mõne taime puhul tuleb appi võtta terav nuga või koguni veelgi toekam terariist.
Lihtne ja levinud viis on paljundada toataimi tütartaimedega. Rippkivirikku ja tups-rohtliiliat paljundatakse võsundtütartaimedega, mis pannakse juurduma kas vette või niiskesse substraati. Tütartaimi ei pea isegi emataime küljest lahti lõikama. Kui lillepott seisab laual, võib võsundtaime juhtida mullaga täidetud potti või veeanumasse, kus see peagi juured kasvatab.
Keiki ehk orhideele tekkinud tütartaimega saab paljunda mõningaid orhideesid. Keikide puhul tuleb oodata, kuni neil tekivad juured, ning siis eemaldada emataimest, panna turbasamblasse, hiljem orhideemulda.
Juurtütartaimedega saab paljundada näiteks bromeeliaid, kel tütartaimed kasvavad õitseva roseti ümber, rosett ise sureb pärast õitsemist. Parim aeg nad lahti võtta ja eraldi istutada on siis, kui nad on saavutanud kolmandiku emataime kõrgusest. Tütartaimedega saab paljundada ka mõningaid kaktusi – nende „pojad” lastakse enne substraati asetamist nädal aega õhu käes kuivada – ning sulgjat kalanhoed, puis-aaloed ja havortiat.
Vahel võib paljundamine ebaõnnestuda. Siin on mõned põhjused:
• Liiga külm substraat ning jahe ruum.
• Liiga märg või liiga kuiv substraat.
• Liiga raske ja toitaineterikas muld.
• Vähene õhuniiskus.
• Paljundusanumale peale tõmmatud kile on liibunud vastu pistikut, pistik mädaneb.
• Pistik on võetud kiduralt taimelt.
• Varrepistik on liiga pikk.
• Pistikud on otsese päikesevalguse käes.
• Sukulentide pistikul pole lastud piisavalt kuivada (sobiv on nädal).
• Kärsitus veendumisel, kas pistik on kasvama läinud; pistiku aeg-ajalt substraadist ülesvõtmine.
Levinud toataimede paljundamine
• Ääris-draakonipuu – äralõigatud ladvaosad tuleb kohe pärast lõikust liiva-turbasegusesse mulda juurduma panna. Edukaks juurdumiseks hoida muld soe ja ühtlaselt niiske, vältida mullapalli läbikuivamist ja -vettimist. Saab paljundada ka tüvejuppidega.
• Keerdviljak – paljundatakse lehepistikuga.
• Mattpunane kliivia – paljundatakse jagamise teel.
• Valgeroodne maranta – paljundatakse jagamise teel või pistikuga.
• Hiigel-tääkliilia – paljundatakse külgharudest tehtud pistikutega (rulli ja seo lehed kokku), tüvetükkide või jagamisega.
• Harilik vahalill – paljundatakse 1–2 lehepaariga ladvapistikutega, mis pannakse toasooja vette või liiva-freesturbasegusse.
• Bensoe-viigipuu – äralõigatud varred pistetakse vette, kus nad kasvatavad juured alla. Juurdumine võib potis võtta aega kuni poolteist kuud. Temperatuur hoida 30 kraadi juures, poti võib katta kilekoti või klaaspurgiga.
• Blossfeldi kalanhoe – paljundatakse ladvapistikuga, mille alumiselt kolmandikult on lehed eemaldatud. Eralduva piimmahla kuivamiseks on soovitatav jätta nädalaks õhu kätte, aga juurdub hästi ka kohe substraati pannes.
• Morgani kukehari – taimele värskema väljanägemise andmiseks võta mõne sentimeetri pikkused varrepistikud. Kuni juurte ilmumiseni kasta minimaalselt.
• Kirjulehine ebakrooton – pane varrepistikud vette juurduma.
• Peperoomiad – paljundatakse lehepistikuga
