Parim aeg istutamiseks on august ja september. Suve lõpus lähevad ilmad jahedamaks ning õhus ja mullas on rohkem niiskust. Taimed juurduvad paremini ning järgmisel aastal on peenar juba päris kena.
Kevadel rajatud püsilillepeenra puudus on see, et esimesel suvel pole seal õisi ning taimed on veel väikesed. Suvel võib põud kasvu takistada. Rinded pole esimesel suvel proportsioonis, sest kõrged liigid on veel väikesed ja madalad tunduvad suurena.
Ilu nipid
*Ära liialda väetisega! Jõudsalt vohav taim õitseb vähem ja tema õievärv on tuhmim.
* Eriti vähendab õitsemist lämmastikuga liialdamine. Taimed muutuvad nõrgaks, tuul lükkab nad kergesti pikali, suureneb vastuvõtlikkus haigustele.
* Taimede toitainevajaduse rahuldab täielikult korralik muld ja/või istutussegu, mis on multšitud koorepuruga. Aeglaselt lagunedes lisab viimane mulda toitaineid, vajaduse korral lisa multši juurde. Mõni aednik ei väeta oma lillepeenraid muide üldse.
* Toesta aegsasti kõrgemad püsikud. Kohe, kui taimed on kevadel nina mullast välja pistnud, tasub torgata ümber puhmiku ja selle sisse kõige tavalisemaid kase- jm haralisi oksi. Pealsed kasvavad läbi loodusliku sõrestiku ning varsti pole oksarisu üldse näha, tugi on aga kindel. Sügisel viid toestuse koos pealsetega komposti. Kõik on lihtne ja loodushoidlik. Kui tülikas on sellega võrreldes siduda suureks kasvanud taimede varsi keppide külge või ümbritseda puhmikut traatraamiga.
