Kääritöö nipid ja nõksud. Lõika puud ja põõsad kauniks

Eneli Käger
Shutterstock

Plusskraadidega talvepäeval võib juba puid ja põõsaid lõigata, et varakevadel oleks tööd vähem. Paras aeg on värskendada teadmisi, miks ja kuidas kärpida.

Algaja aiapidaja küsib tihti ehmatusega, mis kuuse- või elupuuhekil viga on: „Ta on seest täitsa tühi!” Põhjus on selles, et võra sees pole valgust ja seetõttu oksad kuivavadki.
Kui korrapäraselt lõigata, mahub kuuse- ja elupuuhekk aeda pikkadeks aastateks. Mida varem külgede kärpimist alustada, seda kauem saab ilusat rohelist müüri nautida. Kahjuks ei saa okaspuuhekki (v.a jugapuu) noorendada nii nagu lehtpõõsastest hekki, mille võib maani maha lõigata või siis eemaldada põõsastest vanemaid oksi.

Peale selle tuleb aiapidajal puhastada elupuude võra sisemust kolletunud oksakestest, mis ei varise ruumipuudusel iseseisvalt maha. Eelkõige on see vajalik mitte silmailuks, vaid selleks, et haigustekitajad ja kahjurid ei saaks kõdusoojuses mõnusalt talvituda ja jõudsalt paljuneda.

 

Vale lõikusaeg jätab õiteta
 

Lehtpõõsaste ja -puude puhul parandab lõikus valgustingimusi võra sisemuses ning vanad väsinud oksad asenduvad elujõulistega. Lõikamine teeb ruumi uutele, noorematele okstele, millel on värvikamad võrsed ja lehed ning rikkalikum õitsemine.

Kaunilt õitsevate põõsaste puhul on väga oluline teada, millal ja millistele okstele moodustuvad õiepungad.

Neil põõsastel, mis õitsevad varakevadest kuni suve alguseni, moodustuvad õitega pungad enamasti sügisel, et kevadsoojuse saabudes avaneda. Kui lõikad selliste pungadega oksad hilissügisel või varakevadel ära, jääb õieilu nägemata.

Eelmise aasta võrsetel õitsevad nõiapuu, näsiniin, forsüütia, mandlipuud, sõstrad, kevadel varakult õitsevad enelad (sh tuhkur enelas ’Grefsheim’, nipponi enelas, värdenelas) jt.

Pärast õitsemist lõika sellistel liikidel välja vanemaid oksi. Lõika võimalikult maapinna lähedalt, ära jäta tüükaid. Korrasta ka muid oksi: eemalda väga allapaindunud ja nõrgad harud ning valguse puuduses kiratsema jäänud oksad.

 

Miks tekivad „luuad”?
 

Tuhkur enelas näeb pärast õitsemist oma pruunistunud õitega üpriski rääbakas välja, enne kui noored võrsed need kinni katavad. Põõsale kenama välimuse andmiseks võib õitsenud okste tipud eemaldada.

Siin tuleb aga teada, et taim saadab oma peamise kasvujõu kõrgematesse kohtadesse ehk latva ja oksatippudesse. Juhul kui tipp pole kõrgem koht, valib taim kõrgema koha ise. Tuhkru enela puhul jälgi, milline järgmisel aastal õitsev noor võrse on kõige tugevam (oks oli ju õite raskuse all lookas) ja eemalda sealt õitsenud oksatipp. Seda ei maksa teha vahetult pärast õitsemist, sest siis kasvab ilusa kaardus oksa asemel inetu „luud”.

Samamoodi tekivad oksatippudesse näotud „luuad”, kui sa murrad lehetäide eemaldamiseks kergekäeliselt ära noore võrse tipu, mille lehed on kahjurite tegevuse tagajärjel moondunud (mustal ja punasel sõstral, kirsipuul jne). On olemas hulga parem tõrjeviis: hoia võrsetippu veidi aega vee sees, et kahjurid uputada.

Teatavasti on lehetäide rünnak aktiivsem siis, kui võrsed on veel noored, pehmed ja mahlased. Sel ajal on taimel piisavalt jõudu suunata kasvuenergia ära murtud tipule lähemal olevatesse pungadesse. Igaks juhuks kasvatab ta nüüd ühe tipu asemel mitu, sest iial ju ei tea, mis inimesel pähe võib tulla ja mida ta jälle murda kavatseb. Nii tekibki oksa tippu tihe lühikeste okstega „luud”.

 

Nippe jaapani enela puhul
 

Tänuväärsed ilupõõsad aiakujunduses on jaapani enelad, sest neil on tohutu palju erineva kõrguse ning õie- ja lehevärviga sorte. Meie koduaedades on nad väga populaarsed.

Jaapani enela õied moodustuvad sama aasta võrsetele. Olenevalt sellest, mida me põõsalt ootame, tuleb teda ka lõigata.

Kui soovid, et põõsas õitseks kaua ja rikkalikult, eemalda õisikud vahetult pärast õitsemise lõppu. Taim suunab siis oma jõu külgvõrsete ja nende tipus olevate uute õiepungade kasvatamisele ning õitseb varsti uuesti.

Kui lehevärv hakkab suve jooksul tuhmuma, võid põõsaid pügada. Uued võrsed ja noored lehed on hulga erksamat ja värskemat tooni. Pügada on mugav hekikääridega. Seda võid teha suve jooksul isegi paar korda. Jaapani enelad sobivad väga hästi muide vormi pügatud madalaks hekiks.

Noorenduslõikus võta ette pigem hilissügisel või kevadel võimalikult vara, sest jaapani enelad lehtivad varakult ning juba avanenud pungad murduvad kergesti. Noorendamiseks võid lõigata välja vanemaid oksi ja ka nõrgemaid võrseid, mis nagunii annavad eluvõitluses alla. Teine võimalus on lõigata maha kogu põõsas maapinna lähedalt.

 

Julmalt või leebelt?
 

Põõsaste noorendamisel tekib alailma küsimus, kas noorendada põõsas korraga, lõigates ta peaaegu maapinnani tagasi, või teha seda järk-järgult vanemaid oksi välja võttes.

Kõige julmem tundub põõsa noorendamine varakevadel enne kasvuperioodi algust, lõigates kõik oksad ühekorraga maani maha. Sellist lõikust nimetatakse kirjanduses ka allalõikuseks. Seda taluvad rohkelt noori külgvõrseid ning juure- ja kännuvõsu andvad liigid. Allalõikus tehakse alati varakevadel.

Tunduvalt leebem on vahetada oksad välja järk-järgult, lõigates igal aastal välja mõned kõige vanemad. Kumba varianti eelistada, oleneb eelkõige liigi ja sordi eripärast ning ka põõsa otstarbest (nt kas ta on vajalik varjamiseks).

Noorenduslõikuse vajadusest annab märku põõsa lamandumine, okste sammaldumine, lehtedeta oksarootsude tekkimine, rohke kuivanud oksamass põõsa sees, õitsemise vähenemine või lakkamine jms.

 

Õunapuu ei taha olla vihmavari
 

Taime omadust saata oma peamine kasvujõud kõige kõrgemasse kohta ehk latva kasutatakse ära noorte viljapuude võra kujundamisel ja kasvuhoo pidurdamisel. Lõigates tagasi ladva pikkuskasvu, saab edaspidi madalama puu.

Meie aedades näeb kahetsusväärselt palju n-ö vihmavarjuks lõigatud õunapuid, mille kaarduvad harud on ülalt täiesti lagedad ja lehtedega osa ripub allpool. Minul on selliseid puid väga valus vaadata.

Tuletades meelde, et puu suunab kasvujõu kõige kõrgemasse punkti, on lihtne mõista, miks selline puu peaaegu üldse vilju ei kanna ja panustab oma energia vesivõsude kasvatamisele. Pärast kevadist kääritööd hakkabki sellise puu harudel turritama tihe „võsa”.

Õunapuu tunneb end hulga paremini ja näeb välja loomulik, kui oksad on horisontaalsed või õige pisut kõrgusesse pürgimas. Kui võra on peale selle ka parajalt hõredaks lõigatud, kasvatab puu ilusaid õunu.

Vesivõsud tuleb samuti õigesti eemaldada. Nimelt soovitatakse neid pigem murda kui lõigata, sest kui ei lõika piisavalt lähedalt tüve juurest, tekivad puule nn nudipead – ühest vesivõsust saab alguse vesivõsude kogumik. Seni, kuni vesivõsud pole puitunud, ehk enne kesksuve on neid väga kerge puult ära naksata.

Sarnased artiklid