Kesklinnast Piritale vaiksele kõrvaltänavale oma neljaliikmelise perega kolinud Mari-Liis üllatab moodsasse valgesse villasse sisse astujaid faktiga, et maja on tegelikult juba kümme aastat vana.
Millal te lugesite ilma südametunnistuse piinadeta keset suvepäeva võrkkiiges raamatut? Või uitasite niisama aias ringi ja nuusutasite lilli? Olgem ausad, enamikul meist tuleb selliseid hetki ette haruharva, kui üldse. Aias on ju alati midagi teha.
Sisearhitekt Liis Tarbe kujundas tundlikult ajastutruu ja samas läbini moodsa interjööri väärikasse, 1920ndatel aastatel Tallinnasse kerkinud Eesti esimeste ridamajadega Oma Kolde asumi korterisse.
1920ndatel aastatel jätkus omariikluse ehitamine ja rah
Stalini-aegse maja sisemuses ootab ees avar, kõrgete lagedega valgusküllane kodu. Sõbrad, kes külla satuvad, ütlevad «Pariis!», «Lissabon!», «Berliin!», iseloomustamaks selle kodu atmosfääri.
Eesti rahvamustrid on sajanditevanune pärand, kuid ka tänapäeval on nendega kaunistatud esemed meile tuttavad. Kuigi rahvarõivaid kantakse peamiselt tantsu- ja laulupidudel, on kaunid mustrid leidnud oma koha ka argipäevas.
Järjest rohkem kerkib meie aedadesse välikööke, mis võimaldavad nautida Eestimaa lühikest suve vabas õhus ja kapitaalsema ehitise korral veeta seal aega ka kesktalvel.
Eeri Kuusik on pikaaegse kogemusega väliköögikasutaja.
Kahe aasta jooksul oli Anna rattaga tööle ja tagasi sõites peaaegu iga päev möödunud helehallist puitmajast. Ja püüdnud ette kujutada, mis peitub teispool tihedat hekki ja kivist sissesõiduteed.