Möödunud aasta jüripäeval täitus 150 aastat sellest, kui Eve vaarisa Jüri Kangro talu mõisnikult välja ostis. Sünnipäeva tähistanud talukoht on värskelt uueks saanud ning seisab taasleitud väärikusega Lõuna-Eesti küngaste vahel. Meid tõttavad tervitama nakatavalt õnnelik valge põllega perenaine ning soliidselt rahulik peremees – talu hinged ja mootorid Eve ja Rein Reitalu. Näib, et just nii on see pidanud siin alati olema. Ometi pole saatus seda helget kohta hellitanud, üle on tulnud elada nii lahkumisvalu kui ka võõraid elanikke.
Praeguse elumaja ehitasid 1937. aastal Eve vanaisa ja vanaema, kuid vaid mõni aasta hiljem tuli asjad pakkida ja kiirelt lahkuda. „Hea külavanem hoiatas neid küüditamise eest ette ning neil oli Tartus juba korter välja vaadatud,” räägib Eve. „Mu ema oli siis alles koolilaps. Tema mäletas, et kaasa võeti nii palju hädavajalikku, kui mahtus autokoormasse, kõik muu jäi maha. Kui nad mõne aja pärast siia tagasi tulid, siis olid asjad juba laiali tassitud ja võõrad elasid sees.”
Maja ja kõrvalhooned käisid käest kätte, kuni 1990-ndate omandireformi käigus saadi koht tagasi. Elumajja oli ehitatud viis eraldi korterit. Ühes neist elas sees vanapaar, kes oli siinset elamist koduks pidanud juba aastakümneid.
„Maja oli suur ja kuhu neil ikka minna oli, nemad jäidki siia elama surmani,” räägib perenaine. „Kui minu vanemad pensionile jäid, kolisid samuti Tartust siia. Tegid remonti ning uuendasid kõrvalhooneid.” Eve ja Reinu pere tuli Kangrole meelsasti suvitama, vahel ka talvel puhkama.
„2017. aasta kevadel tegime abikaasaga elumuutva otsuse: jätsime seljataha tegusa ja toreda pealinnaelu ning kolisime sellesse vahvasse 150-aastase hõnguga paika. Olime pea 20 aastat Tallinna- Kiidjärve-Taevaskoja vahet sõitnud – suviti pea igal nädalavahetusel, talvel ja sügisel veidi vähem. Mõte, et meile siin nii meeldib, ei andnud rahu. Majale tegime põhjaliku renoveerimise ning aasta lõpuks saime sisse kolida. Elu siin on täiesti teistmoodi, oma võludega,” kiidavad Eve ja Rein.
Uueks saamise vaev ja võlu
„Tegelikult mõtlesime alguses natuke remonti teha,” naerab perenaine. „Natuke väljast ja natuke seest.” Kuid lõpuks tuli maja ikkagi otsast otsani uuesti üles ehitada ning kapitaalselt ära remontida. Projekteerimisel oli abiks väimees, arhitekt Toomas Adrikorn, kes võttis eeskujuks omaaegse taluhäärberi. Selle järgi said taastatud ja uuesti tellitud uksed-aknad ning juurde ehitatud veranda, samuti valitud väline värvilahendus. Ehitus kestis kokku seitse kuud: kõigepealt paar kuud lammutamist, seejärel töötas ehitusel iga päev korraga kuus meest.
Kõige suuremat ümberehitust nõudis küttevahetus. Kehvas korras ahjud lõhuti välja ja asendati maaküttega. Põrandaküte on nüüd nii esimesel kui ka teisel korrusel. Alternatiivina on alles üks töökorras pottahi maja pesuruumide poolel, elutuppa ehitatud kamin ning köögi puupliit. „On hoopis teine tunne, kui jõuluõhtul puupliit pragiseb,” põhjendab peremees.
Täielikult ümber tehtud on ka ruumijaotus. Sisenejaid tervitab avar esik, kus on ruumi nii riietuda kui ka istuda. Vanasti läks siit otse üles trepp, see aga otsustati avarust ja kütmise loogikat arvestades teist pidi tõsta. Kohe vasakul on suur köök, mille kohta Eve sõnul külalised ikka naljatades küsivad, kas siin kavatsetakse toitlustamisega tegelema hakata. „Ei hakka, aga panen hoopis külalised hakkima ja lõikama ning kõigil on lõbus olla,” muigab ta vastuseks.
Köögi kandva palkseina taga asuvad suur elutuba koos söögilauaga ja avar valge veranda. Elutoast viib trepp teisele korrusele, kus paiknevad pererahva ning tihti külas käivate täiskasvanud peretütarde ja lastelaste magamistoad.
„Katsusime olemasolevat säilitada mõistlikkuse piires,” näitab Rein värvi- ja tapeedikihtide alt välja puhastatud palkseina. „Liiga palju vana polnud võimalik lihtsalt puht ehituslikel põhjustel alles jätta, aga natuke ikka. Ehitajad arvasid, et lihtsam olnuks teha uus maja. See ei tulnud aga mitte mingil juhul kõne alla.”
Ka esikus nähtav poortlaudis on maja pealt kokku otsitud materjalist. Nii seina, laudist kui ka treppi puhastasid töömehed sooda-, liiva- ja klaasipritsiga terve päeva. Vanad tapeedikihid leidsid endale koha raami sees esikus. Osalt põrandakütte tõttu, osalt aga põranda kõrguse erinevuse tõttu tuli tõsta lage ja koos sellega ka teist korrust. Sisse ehitati ka tänapäevane ventilatsioonisüsteem.
Uuel lainel
Maja sisekujundus ja värvivalikud olid puhtalt perenaise teema, Evel oli algusest peale selge ettekujutus, missugune peab kodu olema. Kuigi kujundusel arvestati taluhäärberisse sobivaga, siis ajastut taga ajama ei hakatud, vaid tehti nii, et oleks endal mõnus.
„Minu lemmikvärvid on beež, hall, sekka natuke rohekat, pruunikat tooni, natuke türkiisi. Kui majja värve valima hakkasin, siis tundus, et see on rohekat alatooni maja. Ise kannan samuti rahulikke värve, las inimesed leiavad mind värvi alt üles,” muigab heledas satsilises põlles perenaine lõhnavaid saiu lauale tõstes. „Asju ja igasugust träni tekib kööki ja elamisse niigi, on hea rahulik olla, kui pole liiga kirev.”
Asjadest rääkides muutub Eve pisut nostalgiliseks ja ütleb, et kolimiskaste lahti pakkides sai ta aru, et mõni asi on möödanik. Pigem eelistab ta lihtsust, ehedat materjali, vana puitu, vana lauda ja krohvi. Aga nii mõnigi vana maal, portree või graafiline leht on jäänud sauna oma aega ootama, sest Eve ei taha neid praegu veel (võib-olla kunagi) elutoa ilusate täppidega tapeedile tuua.
Lihtsuse lainele sättis Eve ja Reinu see aeg, kui tuli ehituse ajal pool aastat soojakutes elada. „See oli tegelikult hästi kihvt aeg, et saada aru, kui vähe on eluks vaja: voodi, telekas, tööriided, linnariided, kruus, taldrik, kahvel,” meenutab Rein.
Salapärane tõmbejõud
Kõik, mis koju on kaasa tulnud, on siia sattunud justkui iseenesest. „Kui lähen kuhugi poodi, siis mõni asi lihtsalt tõmbab mind enda poole,” kirjeldab Eve. „Midagi kiiksuga, midagi, mis on minu oma. See kehtib tõesti kõige kohta, nii Universaal Universumist leitud idamaiste kappide, nõukogudeaegsete piimakannude kui ka käsitööna valminud roosiliste seebialuste kohta.”
Rohkem otsimist nõudis elutoa mööbel, mis lõpuks leiti Softrendist – näeb välja, nagu oleks renoveeritud vana, kuid on täiesti uus.
Samuti on uued elutoa kapid ja telerialus, kuid needki on väikese ajastuhõngulise knihviga. Vana, mis on olnud olemas, on jäetud alles, aga mis on uus, on tulnud juurde koos oma looga. See ongi perekonna järjepidevus: iga põlvkond lisab oma asju, niisama ei vahetata midagi välja, vaid lisatakse juurde, mida vaja.
Enamiku uusi valgusteid leidis Eve Moodsa Valgustuse poest. Varem oli olemas köögilaua valgusti, millega seoses meenub Evele, kuidas ta poolelioleva ehituse ajal, veel põrandatagi majas, käis mulla peale jooni tõmbamas. „Poisid küsisid: mida sa teed? Mina vastasin: „Tuba sisustan!”” naerab ta. „Mööblit veel ei olnudki, aga juba küsiti, kuhu lamp panna.” Kodu sisustamisel oligi kaks põhimõtet: et oleks valge ja soe. „Kui see on korras, siis tulevad muud asjad iseenesest,” kinnitavad Rein ja Eve üheskoos.
Ruum iseendale, ruum kõigile
Vanaisa-vanaema ehitatud ja uueks remonditud majas on perekond Reitalu elanud nüüdseks juba terve aasta. Aeg on näidanud, et maale kolimine oli õige otsus. Siin on ruumi nii endale kui ka järeltulevatele põlvedele.
„Meie kaks tütart oma peredega on meil sagedasti külas ning suvel said mudilased tulla maale vanaema-vanaisa juurde! Mõelda vaid, milline rõõm,” ütleb Eve silmade sädeledes.
„Mõnikord mõtleme küll, et miks see maja nii suur on, aga suviti on meil alati täismaja ja kogu pere koos,” lisab peremees. „Ka jõuludeks koguneti siia, et koos rõõmsat pühadeaega tähistada. „Hea, et on avarust, sest on ka hingamisruumi – mitte ainult sees, vaid väljaski, ning kõigil on hea olla.”
Suure õue peale mahuvad veel vana aidahoone, maakelder, saun, tiik, mesipuud. Marjapõõsastest ja maasikapeenardest tulevad talveks nii smuutimarjad kui ka toormoosid. Kavas on rajada veel väike tarbeaed maitserohelise, sibula ja aedubadega.
See on maaelu, pereelu, pärand, rahvuslikkus, ühtekuuluvus, isamaa-armastus, kuid palju laiemas mõttes, kui vaid lipuvärvid või seelikutriibud. Ütleme saialõhnalise kodu uksel Evele ja Reinule nägemist nagu vanadele tuttavatele, kellele varsti taas külla tulla.
Kes: Eve ja Rein Reitalu, Eve isa ja lisaks vana kass Antonius
Mis: 1937. a ehitatud ja 2017. a renoveeritud taluhäärber
Kus: Põlvamaal Kiidjärvel
Kodu Kauniks EV100 eripreemia rahvuslikule kodule 500 € Eesti Omanike Keskliidult
