Katrina ja Meelis elasid enne Nõmmele kolimist Põhja-Tallinnas korteris. Hakkajad noored kujundasid selle industrialistlikus stiilis, jäid oma kätetööga igati rahule ja veendusid, et saavad ise, ilma professionaalse abita täiesti hakkama. Aga korterielu polnud siiski see, mida hing ihkas.
„Tahtsime, et oleks midagi niita-kasta-väetada ja mida vaadates iga kord rahulolust õhetada. Samas tahtsime siiski jääda elama linna, et kõik oleks käe-jala juures.”
Mõned aastad tagasi nad sellise koha leidsidki. Nõmme aedlinnas asuv vastvalminud paariselamu koos mõnesaja ruutmeetri suuruse aiasiiluga oli täpselt see, mida vaja.
Võistlusele „Kodu kauniks” saadetud kirjas kirjeldab Katrina vahvaid seiku elust nende uues kodus: „Nüüd ongi meil juba kolmandat suve aed. See meenutab väikest oaasi keset suurt linna, suvel isegi pigem džunglit. Kesklinna saab siit kümne minutiga, aga tunne on, nagu elaksime maal, isegi suure magistraali müra siia ei kosta. Hommikuti äratab meid tempokas linnulaul, tasuks kontserdi eest peame päeval lubama neil aga peenardest ja aiateelt puukooremultši igas ilmakaares välja pilduda. Üks orav viis just veidi klaasvilla naabri vundamendi vahelt männi otsa, mille ta meie aias oma selleaastaseks elupaigaks valis.”
Alustasime nullist
Paarismaja krunt on lõigatud mõne tuhande ruutmeetrise vana aia küljest. Majaosaga tuli kaasa tühi plats vaid mõne igivana õunapuuga ja kahe müraka kiviplokiga. Viimaste liigutamine ja äraviimine oli käinud arendajale ilmselt üle jõu. Aia keskel kõrgus iidne mänd koos tüvel roniva metsviinapuuga.
Pinnas oli majaehituse käigus masinatega tihkeks trambitud ning seda kattis olematu kiht ehitusjärgselt laiali riisutud mulda.
Meelis meenutab: „Ühel suvel proovisime sellele muru võluda, aga asi ebaõnnestus. Järgmisel aastal olime juba targemad. Hankisime pinnase õhustamiseks mullafreesi ja kobestasime kogu muruala paarikümne sentimeetri sügavuselt läbi. Lisasime ka uut mulda. Külvasime uue seemne ja saimegi imelise muru. Meil ei ole nii liivane pinnas kui mujal Nõmmel, tunda annab raba lähedus. Krundil on kerge kalle, vesi liigub ära ja tugeva vihmaga ei jää murule suuri loike. Kuival ajal kastame muru sprinkleriga.”
Kogemused õpetavad
Katrina tunnistab, et esimesel aastal ostis ta aiaärides ja turul käies ära kõik taimed, mille välimus talle meeldis: „Aga pooled läksid välja. Nüüd püüan alati tutvuda iga liigi kasvunõuetega, et ta Nõmme tingimustes ellu jääks.”
Okaspuudega muret pole: nende madalad vormid on muutunud elumaja äärses ilupeenras mõne aastaga juba liigagi lopsakaks ja vajavad aiakääre. Igihaljad okaspuud on perenaise lemmikud, samuti lavendlid ja kõrrelised.
Vahva on see, kuidas muruala keskel ilutsev võimas mänd muutub suvel lehtpuuks, kuna eakas metsviinapuu on tema võra ladvani täielikult vallutanud. Sügisel värvib metsviinapuu männi kaunilt punaseks.
Maaliliste väätidega kaetud jäme tüvi on nagu kunstiteos, muid aiaskulptuure polegi vaja. Üleval on ka oravatel kodu. Kõrge mänd lisab aiale veidi privaatsust ja annab varju kuuma suvepäikese eest, muidu kõrbeks muru täiesti ära.
Tore lahendus kivikobakale
Kaks suurt krundil olnud kiviplokki häirisid algul pererahva silma väga, need tundusid lausa koledad. Aga ära neid viia ka ei saanud, sest aeda pääseb vaid läbi kitsa käigu maja kõrvalt, kuhu ükski masin ei mahu.
Katrina: „Olude sunnil pidime kivikobakatega leppima, samas esitas see väljakutse: kuidas nad sobitada muu aiaga? Panin kivile kukeharjad, kes kasvavad peaaegu otse kivil, vaid aeg-ajalt küsivad veidi mulda ja vett. Oma vähenõudlikkusega panevad nad meid kogu aeg imestama.”
Suurt kiviplokki katab nüüd kukeharjade värvikas vaip. Kivi päikeselisel küljel on maapinnal pojengid, varjupoolel metspipar. Nii sai koledast pilguhäirijast hoopis põnev ja värvikas aiaelement, mis sulandub tänu peal ja ümber olevatele taimedele harmooniliselt muu aiaga kokku. Kukeharjavaip on värviline kogu aasta ringi, isegi talvel.
Talveks saab kiviktaimla katteks kilega kaetud raami, et vihm ja lumi sukulentseid taimi ära ei mädandaks. Kile all on kuiv ja valge.
Leidlikult sisustatud terrass
Katrina ja Meelis tunnistavad, et paar projekti läksid neil heas mõttes üle käte. Näiteks tahtsid nad algul vaid väikest tööriistakuuri, aga asi lõppes sellega, et Meelis pani püsti kahe ruumi ja avara varjualusega aiamaja. Varjualusesse kujundati mõnus istumisnurk. „Tahtsime ainult kuuri, aga läksime veidi liiale!”
Elumaja terrassi kujundus keris samuti töö käigus aina tuure juurde. Projekti järgi pidi siin olema piirdeks lihtne käsipuu, et terrassilt ei saaks end alla tagurdada. Selle asemel said piirdeks aga hoopis kolm kastpeenart, mille vahel olevad istumiskohad on ühtlasi ka panipaikadeks.
Mahukates taimekastides kõrguvad kastikud ja sinihelmikad. Katrina on külvanud ka stepirohtu ja argentiina pamparohtu ning ootab nüüd nende sirgumist. Eesmärk on saada terrassi servale õhuline kõrrelistest sirm. Kõrred jäävad püsti kogu talveks ning näevad kääre alles kevadel.
Terrassikastides kasvavad ka hostad, võrratult lõhnav tähklavendel, meliss ja mündid. Väga õnnestunud valik on elu- ja aiamaja ning plankaia sinakashall värvitoon. See mõjub pehmelt ning toob oma taustal taimed hästi esile.
Rõõm esimesest saagist
Kõrge plankaia ilmestamiseks istutati selle äärde aktiniidia ja viinapuu. Eelmisel suvel viljus viinapuu esimest korda, mis tekitas peres suurt elevust ja rõõmu. Esimest korda kandsid ka kolm aastat tagasi istutatud must ja punane sõstar, mis olid istutusvaevustest lõpuks kosunud.
Väike köögiviljaaed leidis koha aiamaja taga. Päike hakkab siia aianurka paistma hommikul kümnest ja kaob nelja paiku pärast lõunat. Kõik kasvab siin kas kastis või potis. Pikk riba on taasviljuvaid maasikaid, soojas nurgas tunnevad end ülihästi kabatšokid ja tomatid. Aianurk varustab peret ka aedsalati, spinati, lehtkapsa, basiiliku, aedtilli, peterselli jm rohelisega.
Vaarikarida on vana aia pärandus, tundmatu arhailine sort on väga maitsev. Ka isane astelpaju kasvas siin varem, talle toodi seltsiks kaks emast taime, et saaks ka saaki. Veel istutati aeda noori kirsipuid ja sammasõunapuu.
Katrina on ametilt IT-konsultant, Meelis töötab müügi alal, oma aias on nad aga teinud kõik ise, asjatundjate abi pole kasutanud. „Koroonaajastul oleme töötanud kodukontoris ja olemegi olnud nagu kaks täiskohaga aednikku. Tänu sellele on saanud ka palju asju tehtud. Aia rajamine on olnud põnev ja mõnus loominguline projekt.”
Nüüd, kui peres on ka väike laps, on eriti tore omada sellise rohelise aiatoaga kodu. Siin saab askeldada värskes õhus, käia paljajalu murul, napsata suhu magusaid marju ja süüa enda kasvatatud köögivilju.
