Andrus oli vaid 23-aastane, kui tegi julge otsuse: ostis Tartu lähedale looduskaunisse Kurepallu vana maja, mille juurde kuulus ka saunahoone. 1930-ndatel ehitatud elumaja oli kauni arhitektuuriga, sel oli isegi vahva torn, kuid vajas kõvasti kõpitsemist, et seal saaks elada. Kinnistul oli nii tihe võsa, et sõiduteest veidi kaugemale jääv hoone tee peale välja ei paistnud.
Varsti kohtus Andrus Marikaga, kellest sai tema abikaasa. Mees ehitas maja pere vajaduste järgi põhjalikult ümber ning 2001. aastal koliti sisse.
Aias oli üks savimullaga segamini maakivihunnik, kust Andrus avastas suure ristkülikukujulise kivi. Oma kujutlustes nägi ta kohe, et kunagi peab hakkama vesi sellest üle voolama. Kivi ootas 15 aastat savihunnikus oma aega, kuni lõpuks saabus tema tähetund.
Ise disainitud ja rajatud
Esialgu tegi Marika künkale kiviktaimla. „Aga mina teadsin, mis siia edaspidi tuleb, sest kosekivi oli juba ootamas. Teadsin kogu aeg, et tahan koske, vulinal voolavat vett ja kaladega tiiki,” ütleb Andrus.
Aia rajamise algul visandas üks maastikukujundaja pere soovide järgi plaani, kuidas võiks aia kujundada. Seda tehti enda järgi üksjagu ümber. Mingit vetemängu plaanil polnud, praeguse suure tiigi asemel oli väike lombike.
Andrus meenutab: „2006. aastal lasin kopaga kaevata tiikide süvendid. Mingit kuju polnud varem maha märgitud. Kui kopp töötas, siis lihtsalt ütlesin, et siit võta nii ja sealt võta veel. Kenade kaartega veesäng kujunes töö käigus loominguliselt. Eri tasandil tiigid ja kitsama koha silla tarbeks mõtlesin kõik ise välja.”
Pika veesängi põhja kattis mees vettpidava tiigikummiga. Mürakat kosekivi tuli liigutada, et saaks katte ka selle alla paigaldada. Kivile pandi köied ümber ja kopp tõstis selle paigast. Kui tiigikumm oli kohale sätitud, pandi kivi tagasi.
Järgmiseks tuli kogu veesäng ja selle kaldad katta kividega. Iga tööpäeva lõpus tõi Andrus Rahinge põldudelt väikese kastiautoga koormatäie maakive ja pesi need survepesuriga puhtaks, et seejärel paika laduda. Sügiseks sadasid tiigid vihmavett täis.
Sellisel kujul nagu praegu on vetemäng silma rõõmustanud neli aastat.
Vesi on nüüd kogu aeg läbipaistev
Vee puhtus on tavaliselt tiigiomanike suurim peavalu, sest mitte kuidagi ei saa lahti mikrovetikate vohamisest, mis muudab vee häguseks. Ka Langide kõrgete mändide all olevas aias satub vette palju orgaanilist ainet, mis laguneb ja saab vetikatele toiduks. Tervelt kuu aega langeb männitolmu, lisaks pudeneb okkaid, lehtpuud ja põõsad poetavad lehti, oma osa annavad vee- ja kaldataimed. Kõik see settib, hakkab kõdunema ja rikub vee selgust. Orgaanikat lisab ka kalade elutegevus.
„Kõige ebameeldivam on niitvetikas, selline veniv ollus, mis pikalt loogeldes katab kõik ära. Sellest on tõeliselt tülikas lahti saada. Märgadele kividele tekkinud sammal on seevastu aga väga ilus,” leiab Andrus.
Vee puhtuse pärast võttis mees üsna pea ühendust tiigiehituse spetsialistiga Tiigitehnikast.
„Kuigi asjatundja ütles kohe, et on vaja trummelfiltrit, proovisime esialgu odavama lahendusega ja panime künka otsa svammide ja UV-lambiga seadeldise. Kuna siis veel korralikku muru polnud, voolas mudane vesi paduvihmade ajal tiiki ja rikkus vee.”
Üle-eelmisel kevadel lisandus suuremasse tiiki skimmer, mis kogub veepinnalt prahti. Eelmisel kevadel paigutas peremees tiigiterrassi alla lõpuks ka trummelfiltri, mis n-ö peseb mustuse välja. Kogu ringluses olev vesi käib sellest pidevalt läbi. Mööda maa sees olevat toru pumbatakse vesi künkale ja ringkäik algab uuesti.
Vee puhtust aitab hoida ka paarisajagrammine suts vesinikperoksiidi, mida valatakse kolme nädala tagant ülevalt kosele. „Lõpuks ometi on vesi püsinud kogu aeg läbipaistev. Tundub, et nüüd on olemas piisavalt puhastusseadmeid,” rõõmustab Andrus.
Ka kivid puhtaks
Aastate jooksul on kividele settinud rohekas sade. Nüüd on vaja seegi eemaldada, et kivid kogu oma ilus läbi selge vee paistaksid. Sete tuleb kividelt harjaga üles ajada, et vesi viiks selle trummelfiltrisse. Enne viimase paigaldamist tuli sodi kahvaga veest välja korjata.
Kivide ühekaupa puhastamine võtab aega, sest mingi osa sodist settib mujale tagasi. „Kui lased pikka aega millelgi untsu minna, siis läheb asja kordategemisega samuti pikalt. Oleksin kohe pannud tööle trummelfiltri, nagu soovitati, siis seda probleemi poleks. Siit õppetund: soeta kohe kõik vajalikud seadmed,” tunnistab Andrus.
Vett aitavad puhtana hoida ka tiigispetsialisti soovitusel vette istutatud taimed, sest taim toimib ju biofiltrina: tarbib vees lahustunud toitaineid, mida muidu kasutaksid mikrovetikad. Varem vees taimi polnud, suures tiigis prooviti küll vesiroosi, aga kalad sikutasid selle välja.
Värvilised kalaparved
See, et suurde tiiki tulevad kalad, oli kohe selge. „Tiik ilma kaladeta pole mingi tiik,” leiab Andrus. Tiigikalade pidamise asjus sai ta nõu Tiigitehnika kogenud kalapidajatelt ja maaülikoolist, neilt ta kalad ka soetas. Vahva on jälgida, kuidas selges vees ujuvad värvilise parvena koid, kuldkogred ja säinad. Kokku on kalu 30 ringis.
Suur tiik on keskelt umbes 1,20 m sügavune. Andrus: „Rajamise ajal mõtlesin ilu peale, et vesi poleks liiga sügav ja näeks ka põhja. Aga siis tuli talv ja sain aru, et oleks võinud lasta kopal võtta keskelt sügavamalt. Viimased kolm talve on kalad õnneks kenasti üle elanud. Talveks panen tiigile vahtplastist katte, õhku lisavad veele aeraatorid, mis töötavad kogu talve.”
Marika meenutab: „Kui suurde tiiki toodi kalad, siis märkasime, et käime pidevalt ühes kindlas kohas tiigiserval istumas ja neid jälgimas. Otsustasime, et sinna tuleb teha suur terrass, kus oleks mugav tiigielu vaadelda. Ühel kevadel võttiski Andrus kätte ja ehitas ilma mingi projektita selle valmis.”
Kauni kivimüüriga astang
Lisaks maalilisele vetemängule on ka kogu muu aed kaunis. Kujundus on lihtne ja selge, istutusalad kompaktsed, jumet lisavad mitmed tasapinnad.
Krunt kulgeb maja juurest allapoole ja oli alguses ühtlaselt lauge. „Mulle see ei meeldinud. Nägin, et kõrguste vahe tuleb ära kasutada. Aed on ju hulga huvitavam, kui seal on reljeefi,” räägib Andres.
Nii sündiski astang, mida ääristab maja tagumisest nurgast kosekünkani kulgev pikk maakivimüür. Peremees ladus selle loomulikult ise. Kolmas, kõige madalam tasapind on tiigi kõrval puhkenurgas.
Taimedega tegeleb Marika. Tema on valinud liigid ja sordid ning kujundanud istutusalad. Silma jäävad toredad keradeks pügatud elupuud, jaapani enelad, põõsasmaranad, sekka püsilillede õievärve.
Männimetsa all on liivamaa, vaid veidi mulda ja kohe liiv. Kui kopp kaevas veesängi, vahetati kohe samal ajal ka kaldapeenras liiv mulla vastu ja perenaine sai istutama hakata. Muru on imeilus tänu robotniidukile, mis seda väsimatult näksib. Kevadel ja sügisel saab muruvaip väetist. Hekke pügab Andrus akulõikuriga.
Rahu ja männilõhn
Maja ette jääv kõrgete mändidega aiaosa on nagu sammassaal. Kord, kui üks mänd tuli maha võtta, mõõtis arborist selle kõrguseks lausa 33 meetrit. Teepoolsel serval piirdeaia ääres on rodod, peamiselt igihaljad, aga on ka heitlehiseid, mille õied toovad kevadesse säravat kollast, oranži ja roosat. Männimetsaalune on rododele ideaalne kasvupaik, Marika sõnul võiks neid kauneid varasuviseid õitsejaid rohkemgi olla.
Hämaruse saabudes süttivad aias tuled ning olemine muutub veelgi õdusamaks. Õhtused rauged hetked kauni veemuusika saatel kuluvad ära nii ehitusettevõtjast Andrusele kui ka koolis kontsertmeistrina töötavale Marikale. Nooremad pojad elavad veel kodus, vanem on juba oma elu peal.
Pere on rajanud imelise paiga, kus elada. Ümberringi vaikus ja mets, kus saab käia seenel ning korjata metsmaasikaid, mustikaid ja pohli. Nii toas kui ka väljas olijale avanevad kaunid aiavaated ja saab rõõmu tunda oma kätetööst. Tasub julgelt unistada nagu Andrus nooruses, kui riskis osta vana maja ja kujundas mõtetes juba aiagi ära.
