Pere igatses päris oma maja, aga pank ei olnud laenu andmisel kuigi lahke. Nii juhtuski, et Rooside pere koos oma kolme toreda lapsega, kes tollal olid kaks, neli ja kuus aastat vanad, leidis end Raplast 18 kilomeetri kaugusel sisemaa unustatud hajakülas, kus oli palju privaatsust ja vähe taristut. Päevinäinud alevimaja tüüpi elamu katus lasi vett läbi, olemas oli küll puurkaev, aga vett sai õuest voolikust.
Lagunenud lauda asemel kasvasid suvel nõgesed, see-eest talvel moodustus kokkuvarisenud müüridest kena kelgumägi. Suvel sai end rukkipõllu sisse ära peita. Seega – kõik sobis! Seda enam, et maja laed ja põrandad olid veel sirged, ahjud töötasid. Optimistlikule silmale oli selgesti näha , et unaruses paigale on võimalik uus elu, armsus ja soojus sisse puhuda.
Avarust, valgust ja ajaloo lugusid
Kõrgete lagedega maja oli tuubil täis vana mööblit igast ajastust, kapp kapis kinni. Kuid mida vähem mööblit, seda parem, sest olla võiks rohkem avarust ja valgust. Nii oli esimene töö kogu kola välja viia, ära pesta ja otsustada, mida võtta ja mida jätta. See võttis kõvasti kauem aega kui plaanitud – eks oma osa mängisid ka elava loomuga koolieelikud, lisaks tibud, lutitalled, kass, koer ja kutsikad – sest mis mõte on siis maal elada sellest täit rõõmu tundmata.
Nii mõnigi eelmisest omanikust jäänud mööblitükk ja vineerkohver avastasid Sille käe all oma uue funktsionaalsuse. Mitu uhket saja-aastast riidekappi said puhtaks ja värskeks, rottidest näritud ja kopitanud puitu hellitati looduslike õlide, vahade, lakkide ja värvidega, püüdes kõike puhastada ja viimistleda nii, et alles jääksid ka võluvad aja jäljed, pikk aja lugu.
Savikrohv ja soojustuseks sammal
Kui juba varem tunda poolehoidu keskkonnahoidlikkuse vastu ja siis veel vana maja renoveerimiseks Säästva Renoveerimise Infokeskuse (SRIK) käest nõu küsida, tuleb tõenäoliselt tegemist teha ka savikrohviga, mis hingab ja laseb puumajal tervislikult kesta.
Sille: „Krohvi alla panime viiesentimeetrised matid. Seinte sisse palkide vahele toppis Reino sammalt ja takku. Krohvida, lage ja põrandat värvida, mööblit korrastada – see oli minu töömaa. Siin oli lihtsalt nii-nii palju teha ja kõik see, mida ma teha tahtsin ja oskasin, saigi minu ülesandeks.”
Ahjusoojus ja kaneelisaiad
Vanas puumajas elamise iseärasuseks on elava tule hõõgumine, aga ka külmasillad. Kuna lagi on veel soojustamata ja põrandakütet jagub vaid vannituppa, siis Sille sõnul „talvel õhkab jõhkralt külma” – ehkki lapsed jooksid ringi poolpaljalt ja paljajalu ega kippunud kunagi nohutama.
Mida selle kohta öeldi SRIK-is? „Nemad ütlesid seal, et vana maja peabki jahe olema, see ei saagi olla nullenergiamaja,” õigustab Sille oma kodu armsaid puudusi, ise roobiga ahju segades.
Küdeva ahju soojuskiirgus on seletamatult mõnus. Ei tea, kuidas seda füüsikaliselt seletada, aga nii see on. Lisaks ahjudele ja vanale pliidile – mis kodu keskel asuva suure köögi iga ilmaga hubase hoiab – on mugavamaks kütmiseks majja paigutatud ka soojuspump. Köögipliidi all hubiseb küll tihti tuli, kuid kaneelisaiu küpsetab siiski stiilne Smegi ahi.
Vannituba
Selle maja vannituba on väga tähelepanuväärne. Ilmselt pole siinse talukoha juurde kunagi kuulunud saun eraldi ehitisena, kuid see-eest peidab muidu üsna uueaegse moega talumaja hiiglaslikku reheahju. „Kui seda kütta, siis on see soe 3–4 päeva ja õdusust kiirgab tast ohtralt,” kiidab Sille.
Võime oletada, et ruumil, mida praegu kasutatakse vannitoana, oli algselt palju muid funktsioone. Küllap oli see selline „must” köök, kuhu suure külmaga toodi põduraid koduloomi, kus sai segada seasööki, pesu pesta, küpsetada leiba ja mõnikord, kui vaja, siis ka leili visata ja inimesed puhtaks küürida. Ilmselt võeti leiliviskamisest sagedamini siiski ette vannitamist – nagu põhjapoolses Eestis on üldiselt kombeks olnud.
Vann on siin praegugi keskne ese, talle pakuvad seltsi – ja tänapäevastele elanikele mugavusi – valamu ja veeklosett. Majapidamisse rajati selle tarbeks imbväljak. Ka omaaegne kuivkäimla on ikka alles, sinna on hea lipsata soojal ajal õues askeldamise vahepeal.
Lastega maal
Maal toime tulla pole lihtne, kuigi Sille kinnitab, et ei mõelnud selle peale, kuni lapsed olid veel väikesed. Pärast nelja edukalt üle elatud talve kolis pere tagasi asustatud punkti, sest Laestes aasta läbi elamine muutus väga kulukaks. Siit tööle ja kooli saamine eeldab autosõitu: bussiliiklus on olematu ja koolibuss sõidab suurte ringidega läbi külade. Muusikakool, kus käib pere vanim laps, on Raplas. Sotsiaalseid suhteid ja sõpru ihkavatele lastele ei jää siin suve lõppedes seltsiks ainsatki naabrilast. Elusas külas peaks kooli minevate mudilaste järel tulema uusi, nii et sigin-sagin kunagi ei lakkaks.
Tohutult palju tehtu juures on veel küllaga teha ja unistada: aed ootab maasikaid, herneid, varase kartuli mahapanemist, kasvuhoone võiks kasvatada tomateid. Unistustest siin puudu ei tule!
Rooside kodu võitis konkursi „Kodu kauniks 2017” parima vannitoa preemia – 1000 € Gustavsbergilt.
Kes: perekond Roosi
Mis: renoveeritud talumaja
Kus: Raplamaal Laeste külas
