Roheline kodu roheluses

Aita Kivi
Omanäoline seinaviimistlus. | Juta Kübarsepp

Gerly Grünbaum ja Jüri Liivo ostsid nelja aasta eest Kiisale suvila, et ehitada see majaks. Tulemus sai nii hea, et jõudis 2019. aastal konkursi „Kodu kauniks” finaali.

Algse 60 ruutmeetri asemel on nende kodus nüüd elamispinda poole rohkem, lisaks võimalus nautida aia, terrassi, kasvuhoone ning sauna pakutavat. Peale nende endi on siin veel mõned naabrid, kes elavad siin aasta läbi, muidu on vaikne. Üsna lähedal jookseb Keila jõgi, kus liivasema kaldaga kohas saab ujumaski käia.
 

Äratundmisest teostumiseni
 

„Kitsi käib meie krundil hästi palju. Kui hommikul viisin lapse lasteaeda, nägin jälle kahte. Maja taga on vana võrkaed, milles on vahed sees –sügisel kulges aedadeni lausa kitsede rada, nad käisid õunu söömas. Meie maja taga on eramets, aga kahjuks on see nüüd täis langetustraktorite vagusid. Lapsena käisin oma onuga palju metsades, ta oli metsatöödel rekajuht. Aga ma ei mäleta, et oleks olnud sellist songitud maapinda,” räägib Gerly veidi murelikult.

Te selgitab, et mõte mõnest suvilast maja ehitada tuli neil kohe, kui nad mehega kooselu alustasid – nii on ju rahakotisõbralikum! Seda enam, et ehitamine pole tänu tööle kummalegi võõras.

„Ma olen terve elu Nõmmel oma majas elanud ja vahepeal proovisin ka korterielu, mis aga ei meeldinud. Jüriga käisime suvilaid vaatamas Saku kandis ja Kiisal. Kui seda maja nägin, siis hakkas kasvuhoone ees olev elupuu mulle väga meeldima. Ja sisenemisel võlus see nurgaakendega ala – teadsin kohe, et tahaksin just siia köögilauda.”

Ost saigi teoks. Jüri võttis kõik seinad lahti, pani lisasoojustuse ja kasvatas fassaadi. Ka katus sai majale uus. Põrandad tuli nagunii üles võtta, sest taheti põrandakütet panna. Juurdeehitus – kolm tuba ja koduspaa – valmis sisekujundust õppinud Gerly projekti järgi suuresti Jüri teostuses. Köögi-söögitoana on kasutusel algne suvila koos vana pliidi ja kaminaga. Need omal ajal armastusega ehitatud küttekolded jäävad sisenejale kohe silma, nagu ka omanäolised köögikapid ja -riiulid, mis Gerly kui mööblile ja sisekujundusele spetsialiseerunud firma G.G Kujunduse omaniku kodus on ootuspärane. 

„Algselt oli köök väiksem, sest selle pinnal asus ka tualettruum. Kui uued torud olid juba pandud, siis tuli korraga teadmine, et appi, tahaks siiski suuremat kööki! Nii tuli osa asju ümber teha ja akent nihutada, kuid tulemuseks on meetri võrra laiem köök,” on perenaine rahul.

„Ööd ja päevad on siia läinud … Suvel oli hea tegutseda, siis olid valged ööd. Ehitasin kõik üksi valmis, kuid sõbrad aitasid katuse peale panna. Ühe päevaga lõime tuuletõkke ja esimese soojustuskihi ning katuse peale,” meenutab Jüri.
 

Kass majja!
 

Unistamine on üks asi, selle teostamine teine. Ka Gerly möönab: „Olen eluaeg linnas elanud ning esialgu oli raske, kui sügis tuli ja igal pool oli pime. Tänavavalgustust siin ju pole … Ka teed võiksid olla paremas korras, aga kohe hakkab vald vee- ja kanalisatsioonitorusid vedama ja lõpuks saavad teed ka korda.

Veel on suvilarajoonis see probleem, et sügisel tekivad mahajäetud loomad. Kasse oli hästi palju. Hakkasin hulkuvaid kasse toitma – ja muidugi, kui sa annad korra, siis nad hakkavad tagasi tulema. Sain MTÜ Kassiabi kaudu kassipuurid ja pidin koduta jäänud kiisud ise kinni püüdma. Neli neist saingi kätte ja viisin kassiabisse, kus neile uus kodu leiti.

Kuid hiljem lapsega jalutades kuulsin kassipoegade häält. Üks naaber teadis, et tema kuuri peale on võõras kass pojad toonud. Silmad olid neil juba peas, aga piima nad ei joonud. Suhtlesin loomakliinikuga, kust soovitati poegadele spetsiaalset toitu. Käisin seda ostmas, aga kui läksin kiisudele süüa viima, siis oli alles vaid üks.

Mul ei jäänud muud üle kui tuua ta endale ja süstlast sööta. Meie enda laps oli siis pooleteiseaastane ja mind hirmutas natuke see, et kumbki, ei kassipoeg ega ka laps, veel ei tunnetanud ennast. Ma ise läksin just siis reisile ja mees jäi kahe titega üksi, aga nädalaga kasvatas ta kiisust juba kassi, kes jäigi meile. Kui kuskil eemal oleme, siis naabritädi käib ja toidab Luckyt …”
 

Kuuekümnendate hingus
 

1960-ndate stiil ja eriti originaalmööbel meeldib nii Gerlyle kui ka Jürile. „Algul käisime seda Soome vanakraamiturgudelt ja -poodidest ostmas, aga siis sattusime Rootsi ja nägime, kui kallis kõik Soomes siiski oli,” räägib Gerly.

Elutoas ongi Rootsist toodud diivan ja tugitoolid, valmistatud 1960. aastail. Nüüdseks on neil vahetatud pehme istumisosa ja katteriie, nagu ka tütre toas oleval diivanil, mille kohta Gerly ütleb: „See jäi mul lihtsalt kätte – muidu olen osa toodust ära müünud.” Elutoa nurgas on Kooperaatoris toodetud Karika tool, mõistagi renoveerituna. Diivanitagune sein, kus korduvad kodu lemmiktoonid roheline ja pruun, on aga tõeline pilgumagnet – taas üks Jüri teostatud Gerly fantaasiaid.

„See sein pidi algselt olema vineerplaatidest, roheliste joonistatud servadega. Aga kui mees seda juba tegema hakkas, siis sain aru, et nii ma siiski ei taha. Pool aastat see sein seisis ja ootas uut ideed. Siis tuligi puitlippide mõte. Mees ütles pärast, et ühtki 45 kraadi all saagimist ei taha ta tükk aega enam näha.”

Elutoa üks sein on osaliselt viltu seetõttu, et tualettruumi sooviti rohkem avarust. Aken oli seal niigi. Tualetist avaneb omakorda uks kütteruumi – maja kütab graanulkatel. Selle hästi toimiva katlamaja ehitas Jüri ise. Üle-eelmisel, jahedamal talvel oli keskmine küttekulu vaid 65 eurot kuus – nii küte kui ka soe vesi.

„Tehnilistel põhjustel tuli vahesein kütteruumi ja elutoa vahel väga paks ning ehitusmees küsis, kas teha mõned nišid ka sisse. Nii need tekkisidki. Ülemises nišis on Hispaaniast toodud kell, mille tiksumise tõttu meid tollis kahtlustavalt vaadati, nii et tuli pakk lahti harutada. Esialgu mõtlesime, et kas see ikka tõesti töötab ja lööb järgmise minutinumbri ette. Aga kodus veendusime, et töötab küll!”

Elutoast avanevad uksed nii magamistuppa kui tütar Lizette tuppa. Viimane oma kollase lae ja kardinatega on hästi rõõmus nagu tüdruk isegi. „Kuna Lizette on üles kasvanud koos päästetud kassiga, siis maalisin kassi pildi ka tema toa seinale,” naerab Gerly.
 

Valgusemängud saunas
 

Unistades elust uues majas, olid pererahvale olulised ka mugav saun, õdus terrass ning viljakas aed. Sauna muudavad isikupäraseks rohked klaasseinad („Kuidas sa küll suudad neid puhtana hoida,” imestas sisearhitekt Ivi-Els Schneider seda kodu vaatamas käies), erinevad valguslahendused ja pääs õue. Tulevikus on plaanis ehitada sauna ette ka terrass – nii, et seda mööda saaks minna ümber maja praegusele terrassile, mis on ehitatud abihoone, kasvuhoone ja maja vahele.

„Sauna ehitamisel tulid klaasseintes ilmsiks defektid, kui valguse leedribad külgedel tööle pandi. Kõik mullid tulid esile … Kutsusin tehase esindaja vaatama, aga nemad ei soostunud midagi muutma. Nii me loobusime  külgede leedribadest,” lausub Gerly kahetsevalt. Kuid unistused ei lõpe: „Tahaksin terrassile süvistatud mullivanni!”

Aia valmissaamine võtab aga kauem aega. „See on vist eluaegne projekt! Meil on praegu naabrite krundi piir ühelt poolt hästi maja lähedal. Teeksime sinna piirdeaia, aga tegelikult oleme seda mahajäetud krunti niitnud ja uurime nüüd, kas oleks ehk võimalik ka seda endale osta. Meie krunt pole ju kuigi suur, nii 800 ruutmeetrit ehk,” räägib Gerly. Kasvuhoones edenevad igatahes oma viinamarjad ja kurgid-tomatid. Edaspidi on mõte kasvuhoonest talveaed teha.

Eluga looduse keskel kaasneb muidugi ka probleeme. „Siin on hästi palju linde, putukaid, liblikaid. Sääski ka. Kui õhtul jätad akna lahti ja tuli põleb, on terve ruum elukaid täis. Isegi majaehitus seisis vahepeal sellepärast, et tihased tegid majaseina külge pesa. Ootasime, kuni pojad suureks said,” naerab Gerly.

Jüri lisab: „Ükspäev kuulsin imelikku sahinat saunast – heli tuli leiliruumi ahjust. Vaatasin taskulambiga: tihane oli korstnast sisse tulnud, ajas seal sitikaid taga. Saime ta kenasti kätte ja lasime lendu.”

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid