Kui südames on palju armastust ja teinekord muretki, siis võib juhtuda, et asjade tähtsuse järjekord keerab eelnevatele kokkulepetele vindi sisse ja ajamasina tuksi. Läks nii, et esimene katse Pireti ülima hoolega sisustatud kodust ajakirja jaoks lugu teha luhtus. Sadasime sisse hetkel, mil käsil oli suurpuhastus: tekid ja padjad vooditest tuulduma tõstetud ning tolmuimeja juhe krussis. Piret ise oli aga rõõmsalt külalislahke nagu alati, küllap oleks ootamatutele saabujatele kohvigi keetnud, kui me poleks käigu pealt uut kuupäeva kokku leppides kohe minekut teinud.
Päriselu tohuvabohu
„Olen perfektsionist ja tahaksin, et kõik oleks ideaalne,” vabandab Piret nüüd kohmetult oma viperusi ja muidugi teeb seda täiesti asjatult. Olles siin kolmandat korda, võin talle kinnitada, et kahel kolmandikul juhtudest on see kodu täiuslikult korras. Ja tohuvabohu, mis tungib sisse ühe kolmandiku võrra, kinnitab ainult üht: et selles kodus keeb elu, sagivad lapsed ja loomad, tehakse süüa, avatud aknast hoovab värsket õhku ning looduslikku päritolu ebemeid, südamed ei ole kivist.
„Võin ju täiuslikkust taga ajada, aga mul on neli last ja boheemlasest mees, nii et tuleb kohaneda ka päriseluga,” naerab Piret leplikult iseenda üle.
Päriselu tõttu Piret ja Väino tegelikult uudsesse elurajooni kolisidki. Siin on majad meeldivalt ühtlases stiilis ning aiad teadlikult teineteisest taradega eraldamata, et lapsed võiksid siia-sinna silgates end tunda nagu sõbralikus Bullerbys.
Asjad, millest hoiduda
Varem elas pere Herne tänaval 1900. aastal ehitatud puumajas, mis oli algselt mõeldud Baltika tehase tööliste üürikorteriteks. „Meil õnnestus majast üks pool ära osta. Korter paiknes läbi kolme korruse, meil oli omaette sissepääs ja naabriga kahasse ka tilluke sisehoov. Tundsime end seal mõnusasti,” kinnitab Piret. Lastele mõeldes võeti siiski ette päris oma maja ehitamise hiigeltöö ja praegu elab Herne tänaval suur vend Siim oma elu.
Enamasti igaüks, kes on kord juba kena kodu rajanud ja seda ka armastama hakanud, aimab üsna hästi, mis on see, mida uues kodus kindlasti tuleb taasluua ja mida vältida. Uue kodu võimalikult aruka planeeringu ja nauditava sisekujunduse väljamõtlemine on suures osas olnud Pireti töö.
„Muidugi arutame kõik mehega koos läbi,” ütleb ta. „Mõnes mõttes ongi hea, kui pead asju teisele põhjendama, nii on endalgi kergem aru saada, mis on tõesti hea mõte ja mis mitte nii väga.”
„Üks asi, mida ma enam kindlalt ei tahtnud, oli avatud trepp,” teatab Piret. „Ideaaljuhul oleks maja võinud olla isegi vaid ühekordne.”
„Teine asi – raamaturiiul,” loetleb ta veel elu ebamugavaks teinud asju.
„Vanas kodus oli lahtine raamaturiiul trepiava piirdeks. Alguses oli mul plaan seda iseenesest head lahendust siingi kasutada, aga nüüd olen rahul, et see tegemata jäi. Vanas kodus tuli teatud aja tagant kõik raamatud riiulist välja tõsta, ämblikuvõrgud ära pühkida ja raamatud tagasi laduda, aga kui lastel oli vaja „Naksitralle” või „Karupoeg Puhhi”, siis ikkagi ei leidnud midagi üles. Õigem oleks nii, et kui tahad midagi lugeda, siis lähed raamatukokku ja võtad. Raamatud koguvad tohutult tolmu ja neid oleks ainuõige hoida klaaskapis,” annab Piret asjalikku nõu.
Kolmas asi, mida Piret teadis varasema kogemuse põhjal vältida, olid sügavad köögikapid – ta tahtis nimme avatud riiulitega kööki. „Miski ei unune avatud riiulisse viieks aastaks, nagu ununevad sügavasse kapisoppi reisilt toodud põnevad maitseained,” teab ta omast kogemusest.
Asjad, mida soovida
„Ka meie vanas kodus oli elutoaga ühendatud köök, aga ainult 25 ruutmeetrit. Nelja lapsega peres võiks aga laua äärde mahtuda vähemalt kaksteist inimest, tahtsin kindlasti suurt söögilauda. Suured lauad on väga kallid. Kui mõelda, kuidas inimesed perepeol söövad, mõni klaas läheb katki, toitu pudeneb maha, siis hakkad kartma hinnalist õhukest spooni. Nii see söögilaud meile tuligi.” Piret paneb käe kaalukale servamata äärtega täispuidust lauale. See otsekui hoiaks kerget maja ja õhulist sisustust kindlalt ja turvaliselt enda ümber koos. „Täispuidu puhul ei ole karta, et mõni täke lauda rikuks, see püsib ikka kaunis.”
„Praktilistel kaalutlustel tahtsime ka põrandat, mis oleks veidi vanutatud, käsitsi harjatud struktuuriga. Loomad ja lapsed, kõik jooksevad edasi-tagasi, ja on oluline, et selle melu sees püsiks põrand kõigest hoolimata ilus,” selgitab Piret.
Valgustid ja ventilatsioon
„Tom Dixon on meie mõlema lemmik. Tahtsin alguses söögilaua kohale ühte teist valgustit, aga mehele see eriti ei meeldinud. Järgmine valik oligi Väino oma – olin nõus tingimusel, et tema ülesandeks jääb neid kupleid ka puhtana hoida. Pakendis olid kaasas valged kindad ja puhastuslapp, enam-vähem on see tal ka õnnestunud!” naerab naine.
Köögi ventilatsioon paikneb maja katusel. „Tõmme on väga korralik ja täiesti hääletu,” tunnistab Piret tagasihoidlikult. „Meile oli hästi tähtis, et midagi ei undaks. Ventilatsioon hakkab tööle sensorite abil, see on tegelikult tark maja.”
Mõned targa maja võimalused on siiski esialgu kasutamata: „Näiteks kõlarid köögi lae all, mis esimest hommikust ärkajat pehme muusikaga tervitaks.”
Esimese korruse nägu kujundavad Dixoni peegelpallide kõrval suuresti kaks Tarmo Luisu valgustit: esikuseinal tulijaid tervitav Mull ja sauna eesruumi peakujuline valgusti, mille disainer valmistas tellimustööna. „See võttis aega hirmus kaua, pool aastat, aga moodustab Mulliga toreda sarja,” möönab Piret.
Ülejäänud lampide valikut määraski nende välimuse kõrval toodete lühem tarneaeg. „Kui ihaldatud disainiklassika tellimine võtab aega neli kuud, siis võtad sarnase asja, mis tuleb kohe ja on mitu korda odavam – tahaks ju kiiresti elama hakata,” vihjab Piret praktilistele köögi tööpinna valgustitele.
Saun
„Alguses unistasime põranda sees olevast mullivannist, aga kui selgus, mida selleks kõik vaja on – alates 500-liitrisest soojaveeboilerist –, siis loobusime grandioossetest mõtetest. Lõpuks tuli isegi lava pikkus täpipealt ära mõõta, et kõik vajalik ära mahuks,“ tutvustab Piret õdusat kodust spaad.
„Sauna ja terrassi vahele jäi mullivanni asemel vaba tuba, mis on olnud Sassi lemmik. Ta tuleb siia kohe, kui koolist jõuab. Isegi õpib siin, mitte oma toas kirjutuslaua taga.”
Kui aga Pireti seni elurõõmsat ja tervet ema tabas ootamatult raske haigus, siis tõid nad ta Tartust enda juurde ja tuba esimesel korrusel, kust pääses ratastooliga ka otse duši alla, osutus tema jaoks ideaalseks. „Tahtsin, et ta tunneks ennast hästi ja hoituna. Algul oli see tavaline sauna eesruum, aga kui ema siia tõime, siis panime pildid seinale ja vaiba maha, et oleks hubasem. Maja ehitades polnud me mõelnud selliste asjade peale, aga see ruum osutus lõpuks äärmiselt vajalikuks.”
Magamistoad
Piretil ja Väinol on imeliste vaadetega magamistuba ja suur abieluvoodi, kuhu armastavad pugeda ka väiksemad lapsed. “Nii et ühel hetkel pidime ütlema, et kuulge, sõbrad, me tahaks ise ka oma voodis magada,” naerab suure pere ema.
Vanemate magamistoa unenäona pehme ja paks põrandakate on India siidist. „Ma villast vaipa ei tahtnud, sest vill kogub kõik enda külge ja seda on raske koristada. Garderoobi põrandal villane vaip kompromissina siiski on,“ vihjab Piret sellele, et siin-seal on tal tulnud arvesse võtta ka meespoole eelistusi.
„Tahtsin, et magamistuba oleks neutraalne ja rahulik. Alguses mõtlesin küll põnevast tapeedist, aga mees ütles: „Ei, ei, ei!” ja pärast vaatasin ka ise, et aknast paistab juba nii palju loodust, et oleks liialdus seda tapeedilehtede ja -lilledega juurde tuua.”
Majas on ka kolm lastetuba, igaüks oma mõnusa näoga.
Suure õe tuba on kaalutletult moodne, kuid siiski raugelt rahulik. Seinatoon on Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppiva omaniku enda valitud ning tuba tundub valmis ja täiuslik. Siiski plaanib ema Pixie toas peatselt hakata remonti tegema. Sellest saab pesamuna Sära tuba ning mõttes on juba uued värvid ja teistsugune mööblivalik – näiteks lahtikäiv diivan, mis lubaks väikestel sõbrannadel ööseks jääda.
Siingi on maas siidiselt pehme vaip. „Põrand ise on tavaline tamm, et oleks tervislik ja hea hooldada, sest lapsed teevad ju oma toas kõike: Pixie maalib, toob siia kandikuga puuvilju jne,” selgitab Piret ning võtab samas omaks, et maalib tütre toas vahel ka ise: „Maalimine on mõnus ja vabastav. Maalin toas, panen suure kile alla.” Suurepärase ateljeevalgusega ruumis on seda lihtne ette kujutada.
On ilmne, et kõigile, ka lastele meeldib kodus väga. Ehk on siin lihtsalt nii hea olla ...
Ema hool
Majal on kaks terrassi. Alumine on suviseks pikenduseks köögile, elutoale ja saunale, ülemisele pääseb roosamummulisest (mummud maalis Piret otse valgele seinale) Sära toast. Disainiklassikasse kuuluvate Acapulco toolidega möbleeritud ülemine rõdu on mõnusalt suur ning jalale sooja puitpõrandaga. Kuumaasikad ajavad siin meelsasti oma roosasid õisi ja pakuvad magusaid vilju sügiseni. Aias näksib muru robotniiduk ja ehkki ta Pireti väitel siiski nii osav ronija ei ole, nagu kiidetakse, hoiab masin muru laitmatuna isegi sellisel kehval suvel, nagu oli mullune.
Selles mõnusas õhustikus poetab Piret avalalt: „Mul ei ole kunagi olnud suuri ambitsioone, ma ei ole igatsenud mingit isiklikku karjääri ega tahtnud nii väga olla keegi ametialaselt. Võib-olla kõige rohkem ma tahtsingi alati, et oleksin ema ja mul oleks pere.”
„Meie elu joondub praegu suuresti laste järgi ja see ongi tore, kui lastega on kõik hästi ja neil on kõik korras.” Piret vestab tõsise avalduse juurde lõbusa loo: „Ükskord läksime Väinoga kuhugi korraks kahekesi. Helistasin koju ja küsisin, kuidas neil läheb. „Küpsetame kooki, panime just ahju,” vastas viiene muretult (vend oli siis kaheksa). Südant pigistas hirm: täiesti uus ahi, mida nad seal teevad? Aga kui koju jõudsime, siis oli tuba koogilõhna täis ning omad ja külalapsed istusid ümber laua ja sõid.”
Teinekord on laste küpsetamishimu omapäi olles viinud siiski ka andurite aktiveerumise ja turvafirma sekkumiseni. „Nii et kihutame enamasti kontserdilt otse koju ega veeda naljalt aega ilma lasteta,” on Piret õnnelik.