Miks võiks kodus sahver olla?

Janno Zõbin
Kodu & Aed
31.08.2017
Nostalgilisel sahvril on tänapäeva igapäevaeluski praktiline väärtus | Shutterstock

Vanasti kõneles sahver pere jõukusest ja peegeldas perenaise hoolsust. Täna aitab sahver moodsas, elutuppa avatud köögis ruumi võita ja on nüüdisaegseid standardeid arvestades ka märkimisväärne energia säästmise võimalus.

 

Paljudele meist meenub lapsepõlvest mõni nostalgiline kujutluspilt seoses jaheda panipaigaga, millel on täiskasvanute igapäevaelus olnud eelkõige praktiline väärtus. Tubadest justkui eraldi maailmas asuv sahver tundus põnev ja salapärane. Milline on olnud sahvri funktsioon minevikus ja milline on selle roll tänapäeval? Sellest põgusalt juttu teemegi.

Miksitud funktsioonidega sahver

Nii nagu muutuvad eluruumide kasutamise ja kujundamise trendid koos ehitusmaterjalide ja kodumasinate täiustumise ning arenguga, on teisenenud ka sahvri kasutusviisid. Seadnud end sisse vanasse maamajja, sai endisest sahvrist meie perele üsna ruttu maja veesõlm ning pesumasina ja boileri asukoht. Tükk aega seisis samas ka maja teine külmkapp. Selle kõige juures sahvri fundamentaalne funktsioon ei kadunud. Massiivsed valged laudadest riiulid leidsid uue koha ruumi pikemas vabas seinas. Tühjad purgid, harva kasutatavad nõud, purgisupid, munakarbid, riidelapid, tühjad kingikotid, moosi- ja seenepurgid, lapse õuekriidid ja piimanõu – kõik sellised, pealtnäha ehk kokkusobimatudki esemed võivad sahvri vaikelus sõbralikult koos tooni anda. Küsitledes käesoleva loo jaoks inimesi, üllatusin, kui tähtis roll sahvril pererahva jaoks siiani on.

Perenaise peegel

"Sahver on baltisaksa laen nii keelelises (sks Schafferei) kui kultuurilises mõttes – see jõudis talumajadesse eeskätt mõisa eeskujul. Huviline võib sahvri ajaloo kohta leida hea ülevaate Maret Tamjärve „Keldriraamatust” (2014), millest saab teada, et sahver ilmus rehemajja toidukraami hoiukohana 19. sajandi lõpupoole," räägib Ester Bardone, toidukultuuri uurija ja etnoloogiadoktor. " See peegeldab ilmekalt muutusi Eesti toidukultuuris, mis 20. sajandi lävel aset leidsid. Jõukamates taludes oli koguni mitu eriotstarbelist sahvrit. Korrapärased paberpitsidega kaunistatud sahvririiulid jõudsid majapidamistesse eeskätt tänu kodumajanduskursustel ja -koolides õppinud perenaistele," selgitab Bardone. " Aga eks oli küllalt palju ka neid kodusid, kus sahvrisse astujat tervitas kärbseparv või halvaks läinud toidu lõhn. Sahver on ikka olnud paik, kuhu asju silma alt ära pandi ja siis neid sinna ka unustati."

 Nõukogude ajal olid sahvririiulid sageli üle löödud vakstuga, mida oli lihtne puhastada. "Sahvreid või jahedaid kappe planeeriti nii linnas kui maal kortermajadesse veel 1950.–1960. aastatel. Esimeste maale ehitatud 4–8 korteriga kortermajade eluruumid olid väga väikesed. Kuna sageli polnud seal kanalisatsiooni ega veevärki, jäid vannitoad välja ehitamata ning need ruumid hakkasid täitma sahvri ülesannet, leevendades nii ruumikitsikust," vahendab Bardone. Suurima murrangu tõi tema sõnul  sahvri kasutusse külmiku tulek majapidamisse. "1990. aastatel, seoses uue eluoluga hakati sahvritesse ehitama duširuume. Viimaste kümnendite moodsas kodus on sahvri mõiste ja piirid osalt hägustunud ka tänu mahukatele ja funktsionaalsetele köögikappidele."

"Milleks sahvrit kasutatakse, see on sõltunud konkreetsest ajast, elamisest ja perest ning sellest, mida sahvris hoiti ja kuidas sellesse suhtuti. Arvan, et eeskätt oli tegemist praktilise ruumiga ja muidugi oli sellel ka sümboolne tähendus: sahvririiulitel peegeldus pere jõukus ja perenaise hoolsus," leiab toidukultuuri uurija. "Eks omakasvatatud toitugi väärtustati enam kui linnainimene praegust poekraami. Võimalik, et Gaston Bachelardi eeskujul võiks otsida ka sahvripoeetikat, sest nii ilukirjandusest kui ka toidumälestustest võib leida piisavalt väljendusrikast materjali."

Milleks sahvrit kasutatakse, see on sõltunud konkreetsest ajast, elamisest ja perest ning sellest, mida sahvris hoiti ja kuidas sellesse suhtuti. | Shutterstock

Hoidiste ja asjade panipaik

Hoidiste tegemisse kirglikult suhtuv Egle (36), kes elab nõukogudeaegse külakeskuse paneelmajas ja on koolilaste pikapäevarühma õpetaja, räägib, et sahver oli tema korterisse ehitamise ajal planeeritud ja leiab praegugi pidevat kasutust. Lisaks hoidistele on tema sahvris potid ja pannid, aga ka mahlaauruti ja õmblusmasin. Sahvrisse on Egle sõnul mugav panna juurikaid. Kuna kartulid külmkappi ei mahu, siis hoiab ta neid just sahvris, kuid ei osta mugulaid kunagi liiga palju korraga.

Küsimusele, kas sahver on vaid praktilise funktsiooniga ruum või on sel mõni lisaväärtus, vastab Egle: „Eks ta on pigem praktiline. Kuna minu korter on nii väike, siis on ka sahvri kasutus hoolikalt läbi mõeldud ja planeeritud.” Egle meenutab: „Minu lapsepõlves oli meie maakodus samasugune sahver. Külmkappi ei olnud ja sahver täitiski külmiku ülesannet. Seal olid kõik hoidised ja ema hoidis seal ka potte ja panne.”

Sahvrinostalgia

Eglele tuleb sahvriga seoses meelde mitu mälestust lapsepõlvest. „Kui kellegi juures sahvrisse astud, siis hoomab sealt vastu külm ja karge õhk, mis seostub lapsepõlvega. Sama lõhna tundsin siis, kui lapsena naabritädi juures käisime ja ta meile porgandipirukad pakkus.” Egle kinnitab mu tähelepanekut, et paljudes maamajades on endisesse sahvrisse nüüdseks rajatud vannituba. „Kellel on sahver kunagi olnud ja hiljem see kadunud, need tunnevad ikka puudust küll,” nendib ta. Viieliikmelisele perele piisab väikeses ilma aknata sahvris mooside, mahlade ja kartulite jaoks ka ühest riiulist. Lapsepõlve sahvrist mäletab Egle veel, et seal hoiti võikaussi ja kanamune. Sahver oli maja põhjapoolses küljes ning sel oli väike aken. Nii oli see ka naabrinaisel.

Maamajas elav raamatukogujuhataja Ene (56) hoiab sahvris keedupotte ja majapidamises harva kasutatavaid esemeid. „Käin keldris, toon nädala varu üles ning hoian siis neid kartuleid, juurikaid ja mahlasid sahvris. Kui teen moose, siis enne keldrisse viimist jahutan neid samuti sahvris,” selgitab Ene. Nii Ene kui Egle jutust ilmneb, et sahver on sageli hoidiste vahepeatus. Kui valmivad moosid, mahlad või marineeritud seened, pannakse need enne keldrisse viimist sahvrisse. Keldrist tuues ladustatakse hoidised ja juurviljad taas sahvrisse.

Nooruspõlvest meenub Enele, et sahvris hoiti suurel hulgal hoidiseid ning seal olid ka harva kasutatavad kööginõud, kapsa-, hapukurgi- ja lihatünnid. Need olid mahukad, nii umbes kümneliitrised. „Ka jahedatel augustiöödel olid need asjad sahvris ja siis hoiti aken lahti,” meenutab ta. Ene sõnul oli tollal määravaks praktiline ellusuhtumine. Sahvris olid lihtsad riiulid, krohvimata palksein ja võib-olla väike kaltsuvaip põrandal. Pühade ajal hoiti mitu päeva ette valmis tehtud toite samuti sahvris. Vaid suvel, palavate ilmadega viidi sahvrist lühikeseks ajaks toidukraam keldrisse.

Sobib ka moodsasse majja

BOA arhitektuuribüroo arhitekti Jürgen Lepperi sõnul võiks sahver võiks olla olemas igas majapidamises. "Üha enam tekib ühiskonnas inimesi, kes püüdlevad ökoloogilisema eluviisi poole: kasvatatakse oma puu- ja juurvilja, marju ning maitsetaimi. Seega on sahver sellise mõtteviisiga paratamatult kaasaskäiv nähtus," leiab ta. "Võiks ehk öelda, et pole vaja jalgratast leiutada, kui see on meie eest juba tehtud. Tuleb lihtsalt kasutusele võtta iidsed ideed ja siduda need tänapäevase eluviisiga."

Arhitekti sõnul on ta ise kasvanud väga maalähedases keskkonnas Saaremaal, mistap on sellise abiruumi funktsioonid tema jaoks loomulikud ja iseenesestmõistetavad. "Püüan sahvrit soovitada ka oma klientidele. Julgen väita, et iga inimene või perekond, kellel on kombeks oma talvevarusid ise koguda, võiks kodu rajamisel sahvri ehitamist kaaluda."

Sarnased artiklid