Meemesilased (Apis mellifera) on kõigile tuntud kasulikud putukad, tänu kellele on meie toidulaual mesi ja õietolmust valmistatud tooted. Neid tuntakse ka kui häid aia- ja põllukultuuride tolmeldajaid. Palju vähem teatakse aga kimalastest (Bombus).
Kimalane, kumalane, metsmesilane … Sageli tuntakse kimalasi ka maamesilastena. Välimuselt on nad küll veidi sarnased meemesilastega, kuid nende keha on ümaram ja kaetud tihedate karvadega. Kui meemesilasi on Eestis ainult üks liik, siis kimalasi on tervelt 25 liiki. Kuigi nii meemesilased kui ka kimalased kuuluvad mesilaste sugukonda, on nende füsioloogias ja käitumises olulised erinevused.
Pere vaid üheks suveks
Kimalased on meil looduslikult elavad perelise eluviisiga putukad. Erinevalt meemesilastest, kelle pere elab talve üle tarru varutud mee abil, kestab kimalaste pere elutsükkel vaid ühe suve. Talvituvad ainult noored emakimalased.
Varakevadel, kui päike jälle kõrgemalt käima hakkab, tulevad talve üle elanud emakimalased oma talvituskambritest välja. Tavaliselt juhtub see aprilli lõpul. Esimesed korjelennud tehakse, leidmaks toitu. Sel perioodil on neile äärmiselt vajalik õietolm, sest nad peavad valmistuma munemiseks ja uue pere loomiseks.
Pärast paarinädalast küpsussööma asuvad emakimalased pesakoha otsingutele. Selleks sobivad kõige paremini kõdus või pinnases olevad hiireurud, kuid osa liike (näiteks talukimalane) kontrollib põhjalikult üle kõik majaseinas paiknevad praod ja käigud, et rajada oma pesa hoopis sinna.
Kui sobiv pesakoht leitud, vooderdab emakimalane selle rohuliblede, kulu ja muu kättesaadava materjaliga. Esimesena ehitab ta uude pessa vahast kupu, kuhu paigutab õitest kogutud nektari. Kimalased mett ei tooda, vaid tarbivad töötlemata nektarit.
Järgmisena valmistab emakimalane õietolmu ja nektari segust padjakese, millele muneb 10–12 muna ja katab kõik ühise vahast kattega. Seejärel asub ta hauduma, püsides nüüd rohkem aega pesas oma esimest haudmekuppu soojendades. Ema toitub varem pessa varutud nektarist. Vaid siis, kui nälg kallale tuleb, lahkub ta pesast, aga ainult varude soetamiseks.
Suve jooksul mitu põlvkonda
Pere rajamine on aega ja energiat nõudev ülesanne, mis ei pruugi alati sugugi õnnestuda. Isegi kui emakimalased suudavad oma esimesed töölised välja haududa, ei saa garanteerida, et pere jõuab toota ka uusi noori emas- ja isaskimalasi.
Ebaõnnestumise põhjuseks võib olla sobiliku toidu puudus või siis emakimalane sureb, sest ei saa väga madala temperatuuri, tugeva vihma või vahel ka lume tõttu korjele minna. Lisaks on kimalastel mitmeid parasiite, kes võivad takistada nii pere loomist kui ka juba elujõus pere hävimist.
Kui aga pere rajamine õnnestub, siis võtavad pesas koorunud esimesed töölised enamiku pesasisestest ja ka korjetöödest oma kanda. Emakimalase osaks jääb munemine, nii et ta ise enam välja nektarit ja õietolmu koguma ei lähe. Kuid siis, kui halva ilma tõttu pere nälga jääb, tuleb ema jälle appi. Suve jooksul koorub pesas mitu põlvkonda kimalasi. Võrreldes meemesilasega jääb kimalase pere tööliste arv suhteliselt väikeseks, neid on vaid 20–200 isendit.
Augustis pere laguneb
Viimane põlvkond on suguisendid, nii emased kui ka isased. See juhtub tavaliselt augusti alguspäevadel. Siis on näha kõikjal õitel noori erksate värvidega kimalasi. Vana ema on nüüdseks väsinud, värvid luitunud ja sageli ka katkiste tiibadega. Kui ema enam ei mune, saab pesast ka haue otsa, töölistel pole vaja enam korjel käia, pesa ei hooldata ja parasiidid kipuvad võimust võtma. Siit algab pere lagunemine. Kui noored emade on viljastatud, siis lahkuvad nad pesast ja valmistuvad talvitumiseks.
Kimalaste peres on alati nektari ja õietolmu varud, nii nagu meemesilastelgi, kuid need varud on tunduvalt väiksemad. Kui meemesilane suudab kogutud varude arvelt üle elada vihmased ja õievaesed ajad, siis kimalastel jätkub pesas toitu vaid mõneks päevaks. Pealegi tulevad meemesilastele appi mesinikud, kes varustavad neid ebasoodsatel aegadel lisasöödaga. Kimalastel niisuguseid võimalusi pole. Seetõttu lähevad nad korjele niipea, kui vähegi saab, vahel isegi siis, kui vihma tibutab.
Töötavad ka jaheda ilmaga
Mõlemad – nii meemesilased kui kimalased – ei suuda lennata, kui nende lennulihased on külmad. Erinevalt meemesilastest on kimalased võimelised lendama ka suhteliselt madala õhutemperatuuriga. Näiteks varakevadel lendavad emakimalased juba viie soojakraadi juures ja töökimalased alates kümnest plusskraadist, samas kui meemesilase korjemesilased on seal ajal rahulikult tarus ja välja ei tiku.
Miks see nii on? Kimalased on suuremad kui meemesilased ja nende keha on kaetud tiheda karvastikuga, lisaks suudavad nad oma keha temperatuuri tõsta rinnalihaste kokkutõmmete abil. Tihe karvastik ei lase toodetud soojusel nii kiiresti kehast kaduda. Seega võib kimalasi pidada pooleldi püsisoojasteks putukateks. Tänu sellele võimele saavad kimalased elada ka põhjapoolsetel aladel, kus meemesilasi pole, nt Põhja-Jäämere ääres.
Hommikuti alustavad kimalased korjelendudega varakult, siis kui teisi tolmeldajaid veel pole, ja töötavad kuni hilisõhtuni. Kui päeval väga soojaks läheb, siis teevad nad lõunapausi ja asuvad jälle tööle pealelõunal, kui õhutemperatuur on alanenud. Meemesilane see-eest lausa armastab kuuma keskpäeva ega taha sugugi varahommikuse jahedusega korjele minna.
Maasikakasvatajate teenistuses
Aedmaasika kasvatajad on õppinud mesilaste korjekäitumise erinevust oskuslikult ära kasutama, paigutades jõuludeks valmima planeeritud maasikate tolmeldamiseks kasvuhoonetesse nii meemesilaste kui ka kimalaste tarud.
Meemesilased töötavad kasvuhoones päikeseliste soojade päevadega, kimalased aga siis, kui väljas on pilves ja sajab. Nii saavutatakse õite maksimaalne tolmeldamine, mille tulemusena valmivad suured ja sümmeetrilised viljad. Just sellised, mille eest on tarbija nõus ka kopsakamat hinda maksma.
Lisaks on kasvuhoones kasvatatud maasikad sünteetilistest taimekaitsevahenditest vabamad. Nimelt saab katmikalal kasutada ainult biotõrjet (kahjurputukate hävitamine nende looduslike vaenlaste ehk röövputukate abil), kuna lehetäide jt kahjurite tõrjeks kasutatavad sünteetilised kemikaalid on enamasti mesilastele surmavad.
Õievalik sõltub suiste pikkusest
Meemesilast peetakse põllumajanduses parimaks tolmeldajaks, kuid mitte alati pole see liik kõige tõhusam. Lühisuiselise liigina ei suuda ta pika õieputkega taimedest nektarit kätte saada, sest suised lihtsalt ei ulatu õie põhjas paikneva nektarini.
Kimalaste hulgast leiab aga erineva suiste pikkusega liike. Õite valik sõltub neil otseselt suiste pikkusest.
* Pikasuiselised aed-, ristiku- ja urukimalane eelistavad pika õieputkega liike, näiteks punast ristikut, põlduba ja valget iminõgest.
* Põldkimalane kui keskmise suisepikkusega liik valib kellukakujulisi õisi (nt ojamõõl), kust saab alt ülespoole õide sisse ronida.
* Lühisuiselised kimalased koguvad nektarit madalatest õitest. Vahetevahel kipuvad nad nektarit varastama, eriti maa- ja karukimalane, kes närivad nektari kättesaamiseks punase ristiku õieputke sisse augu, jättes õied tolmeldamata. Meemesilased see-eest varastavad nektarit õielehtede vahelt.
Eriline tiivavärinatehnika
Meemesilaste ja kimalaste korjekäitumises on veel nii mõnigi erinevus. Näiteks meemesilased koguvad ühe korjelennu piires kas nektarit või õietolmu, samas kui kimalased koguvad mõlemat korraga.
Kimalastel on õietolmu kättesaamiseks veel eriline tehnika, mida meemesilastel pole. Nad klammerduvad tugevasti õie külge ja väristavad samaaegselt tiibu. Tekitatud vibratsiooni tulemusena tolmuka tolmukott avaneb ja õietolm vabaneb.
Kasvuhoonetes oli pikki aastaid probleemiks tomatite tolmeldamine, samas kui avamaal sellega probleeme pole, sest tomat on tuultolmlev taim. Tomati tolmukate tolmukotid ei avanenud kasvuhoones ilma tuuleta. Probleem oli üleval seni, kuni õpiti kimalasperesid tööstuslikult kasvatama ja paljundama. Kimalased osutusid ainsateks putukateks, kes suutsid tiibade värinat kasutades tomati õisi tolmeldada.
Tänapäeval saab kimalasperesid osta aasta läbi. Tarusid on lihtne paigaldada: ava vaid luuk, ja kimalased asuvad tööle. Tänu sellele kasutatakse praegu kõigis suuremates kasvuhoonetes tomati ja teistegi tolmeldamist vajavate kultuuride tolmeldamisel kimalasi.
Abiks ka taimekaitsel
Viimasel ajal on hakatud kimalasi kasutama ka taimekaitsevahendite õitele kandjatena. Nimelt levitavad kõik õielt õiele lendavad mesilased õietolmule lisaks mitmesuguseid mikroorganisme, kes jäävad kinni nende keha katvate karvade vahele.
Esimesed uuringud mesilaste kasutamiseks vektorina tehti paarkümmend aastat tagasi. Enamikel juhtudel on katseid tehtud kas labori- või kasvuhoonetingimustes.
Eesti Maaülikooli taimetervise õppetoolis töötati välja avamaastikus kasutatav täppistaimekaitset ja tolmeldamist ühendav entomovektortehnoloogia, kus kasutati kimalasi kui vektoreid hahkhallituse tõrjeks aedmaasikal.
Hahkhallituse tekitajaks on patogeen Botrytis cinerea, mis levib maasika, aga ka paljude teiste marjakultuuridel õitsemisajal. Kasutati taimekahjustaja vastu toimivat seent Gliocladium catenulatum (preparaat Prestop Mix).
Kimalased pidid läbima enne tarust väljalendamist biopreparaadiga kaetud ruumi. Sel viisil jäid preparaadi osakesed nende keha külge. Õitel maandudes pudenesid hahkhallituse vastu töötava seene eosed kimalaste küljest põllul olevatele aedmaasikaõitele. Selle tulemusena vähenes viljade haigestumine hahkhallitusse kahe- kuni kolmekordselt.
Väljatöötatud tehnoloogia on ohutu nii kimalastele, inimestele kui ka keskkonnale. Samas on see ka ökonoomne, vähendades vajadust nii inim- kui ka masintööjõu järele.
Kimalased kui eredad värvilised putukad on alati inimeste tähelepanu pälvinud. Kevadest sügiseni rikkalikult õitsevad aiad on sobilikud nii korjemaana kui ka pesitsuspaigana kõikidele tolmeldajatele.
