Seitse aastat tagasi oli siin Laiaküla serval oleval krundil veel samasugune vesine segamets nagu praegu kõrval oleval maatükil. Miks hakata sellisesse kohta uut kodu rajama, kui elatakse niigi juba vaikses ja rohelises aedlinnas – Tallinnas Maarjamäel – ning maja ümber on paari tuhande ruutmeetrine aed? Tõsi küll, viimane on maja nelja korteri ühiskasutuses.
Siret Viirok on otsekohene: „Tõeliste eestlastena tahtsime elada täiesti oma majas ja oma juured ühe maalapi sisse ajada. Ja kindlasti on süüdi ka geenid.”
Selgub, et Sireti isapoolne vanaonu oli Eduard Viirok – esimene eesti soost dendroloog. „Sealt see huvi looduse vastu tuleb. Ka tema vend ehk minu vanaisa, kes oli muide agronoom, istutas nende kodutalu juurde Võrumaal Antsla kandis palju huvitavaid puid. Isa oli mul samuti suur loodusehuviline. Väiksena käisime tihti koos metsas loodust vaatlemas. Tundsin kõik metsapuud lehtede ja tüve järgi ära.”
Asja lükkas käima juhuslik jutuajamine kolleegiga. Viimane kurtis, et metsa alla, kus ta koeraga jalutamas käib, hakatakse maju ehitama. Siret uuris kodulehelt järele, millega tegu. Pakkumises oli kaks viimast krunti, millest üks saigi nende omaks.
„Esimene mulje polnud just rõõmustav. Märg maa, kased ja haavad, sekka mõni mänd, nende all võsa. Otsustasime, et võtame metsa maha ja siis vaatame, mis edasi saab,” meenutab Siret. Anti rassis mootorsaega paar päeva, Siret põletas oksi. Tüved müüdi naabrinaisele küttepuudeks. Mõned ilusamad kõrged puud jäeti siiski kasvama, et aias oleks ka kõrghaljastust.
Madalat ja kaldus maatükki tuli kõvasti tõsta, et see ühetasaseks saada. Täitematerjali alla kadusid ka kännud ja neid ei tulnudki välja juurida.
Terrass sai suurem kui linnakorter
Koos maja kerkimisega võeti ette ka terrass. Siretile olid meelde jäänud ühe aiakujundaja kuldsed sõnad: „Kui mõõdate maja juurde terrassi, siis võtke veel kaks suurust otsa. On tüüpiline viga, et terrassid tehakse liiga väikesed või kitsad ja neid on hiljem ebamugav kasutada.” Selle õpetuse järgi hakatigi tegutsema.
Siret: „Meie terrass pidi alguses ulatuma suure kaseni, aga nii tundus kuidagi liiga kitsas. Olin ühest ajakirjast näinud, kuidas suur puu oli jäetud terrassipõranda sisse kasvama. Otsustasime järele teha. Siis tuli veelgi parem mõte: võtsime järgmise kase ka mängu, et saaks nende vahele panna võrkkiige.”
Nii kasvaski terrass 80 m² suuruseks. Siret naerab, et see sai peaaegu kaks korda suurem kui korter, kus nad varem elasid.
Hiigelsuur puitterrass võtab oma embusse maja lääne- ja lõunakülje, päikest on seal keskpäevast loojanguni. Aiamööbli ja võrkkiigega mugavalt sisustatud paik on aia südameks ning toimib soojal ajal välise elutoana. Mõnus terrass meelitab sageli külla ka sõpru. Tihti istub siin Pirita aiaklubi rahvas, sest kus siis veel, kui mitte kauni ja liigirikka aia keskel, rääkida taimedest ning teha rohevahetust.
Lõbusad lood kividega
Maaliliselt looklevates ilupeenardes püüavad pilku ilusad suured kivid. Tahaks hüüatada: milline vedamine, et krundil sellised kivid olid! Paraku selgub, et kivimürakad on pärit hoopis naabermaja vundamendiaugust.
Siret meenutab kividega seoses lõbusat seika: „Meil tuli vundamendiaugust välja ainult liiv. Mitte ühtegi kivi! Naabrimees seevastu ei teadnud, kuidas kividest lahti saada. Tahtis tiiki ära uputada. Palusin kivid endale. Kopamees oli väga kannatlik ja sättis need minu soovi järgi sentimeetri pealt kohale. Ükskord hiljem kiitis naabrinaine külas olles, et küll meil on ilusad kivid. Mina muigasin ja küsisin, kas tahab neid tagasi saada. Sellest tekkis naabritel lausa väiksemat sorti peretüli.”
Kui kivid olid paigas ja aias enam rasked masinad ringi ei mütanud, sai hakata muru rajama. „Tellisin seemne Tartu murufirmalt Eesti Murud. Seal uuriti täpselt, milline muld ja valgusolud meil aias on, ning segati kokku sobiv seemnesegu,” meenutab Siret.
Haljastusmuld toodi Tallinna Veest. See oli tohutu rammus ja pani muru nii võimsalt vohama, et niita tuli lausa kolme päeva tagant. Tänu õigele seemnesegule ja tihedale niitmisele katabki nüüd aeda imeilus tihe sametine vaip, mis püsib roheline ka pikema põua ajal.
„Me pole muru kordagi väetanud. Niitmisel kasutame kogurit, sest rohulõikmeid pole mõtet väetiseks maha jätta – muru on nii tihe, et need ei jõua maapinnani. Ka umbrohul on võimatu tihedasse rohukamarasse tungida.”
Huvist sai hasart
Kui majaehitus oli veel poole peal, tundis Siret, kuidas näpud sügelevad ja tahaks juba aias midagi teha. Aias toimetamine oli tuttav juba lapsepõlvest, Maarjamäe kodu aias rohis ta maasikaid ja lillepeenrad. „Selles polnud midagi ebameeldivat, keegi ei sundinud mind.”
Tõeline hasart saabus siis, kui Siret leidis Pirita aiaklubist hingesugulased ja sai lähikonna istikuäride püsikliendiks. Ta märgib, et Kloostrimetsa puukooli või Calmia istikuärisse minnes peab alati varuma mitu tundi, sest Peeter Viikholmil ja Jüri Annistil on alati aega kliendiga rääkida ja häid taimi soovitada.
Kuskilt kuuldud nõuanne – „Ärge tehke peenraid akna alla, sest toas olles te neid ju siis ei näe” – kulus marjaks ära siis, kui Siret hakkas rajama istutusalasid. Ta
meenutab, kuidas istus terrassil, vaatles aeda ja kujutas ette, kus ta tahaks näha värvilist õiemerd ja kus peaksid okaspuud varjama vaate naaberaeda.
Värviküllane taimemaastik kulgebki nüüd maaliliste loogetena krundi serval ja rõõmustab pilku nii toas, terrassil kui ka mujal aias olles. Üsna palju on tulnud ka ümber teha. Siret on perfektsionist: „Terrassil istudes hakkas mind häirima, et üks kahemeetrine kadakas jäi liiga palju teise taha. Võtsin kätte ja istutasin ta kümme sentimeetrit edasi. Pool päeva mässasin.”
Aia kujundamisel on vägagi ära kulunud tuntud aednikult Arnold Hannustilt kuuldud tarkusetera: „Kahte asja, näiteks kivi või puud, on alati raskem paigutada kui kolme.” Ikebanakursus andis harmoonilise koosluse loomise võtme: 3-5-8.
Ees lihtne, taga külluslik
Eesaed on tagasihoidlik: palju muru, kivisillutis kahele autole, siksakiline jalgtee, mõned hortensiapõõsad, aia servas hostade rivi. Aga kui jõuad terrassinurgani ja avaneb vaade tahapoole, siis … vau! Milline värvimöll! Kui ilus! „See on meelega nii tehtud, et oleks üllatusmoment,” avaldab kujundaja.
Siretil on annet kaunite koosluste loomisel. Kenasti on kokku sätitud püsi- ja suvelilled, lehtpõõsad ja okaspuud, sekka mõni ilus kivi. Kaunilt kõlavad kokku ka värvid, näiteks on heleda uniohaka taustaks tumepunaste lehtedega lodjap-põisenelas ning helmikpööriste tumepunase vaiba seest kerkivad toredate pallidena ümaraks pügatud kollaselehised jaapani enelad.
Sihikindel taimekütt
Kui Siret avastab veebis surfates või näeb kusagil aias mõnda põnevat liiki või sorti, ei jäta ta enne, kui on selle ka endale saanud. Näiteks ajas ta visalt taga ahtalehise punanupu valgeõielist sorti ’Alba’, mille paari meetri kõrguseid imelisi puhmikuid ta ühe tuttava aias nägi. Otsis seni, kuni avastas ihaldatud sordi Võru aiaärist. Praegu on eesmärk leida punaste varte ja valgete viljadega siumari.
Igalt aiareisilt või rohevahetuselt saabub Siret loomulikult suurte kottidega. Innukas aednik on taimehuviga nakatanud ka oma sõbrannad, kes käivad nüüd Stockmanni kaubamaja asemel hoopis koos temaga puukoolides ja aiandites ostlemas.
Suve keskel on aia publikumagnet taevasiniste õitega tõnnikeselehine ebamagun, mida rahvas kutsub suupäraselt siniseks mooniks. Aia kõrghetked on aga augustis, kui aedfloksid ja paljud muud püsililled on täisõitsengus. Enamik flokse on pärit Anti vanaema aiast Karksi-Nuiast. Rohkelt õisi ja ilusaid lehevärve jätkub peenardesse suure sügiseni.
Ilusast aiast saab üht-teist ka suhu pista. Sirgumas on kaks sammasõunapuud ja kaks ploomipuud: ’Ave’ ja ’Victoria’. Mustasõstrapõõsaid on kolm, need on püstise kasvukujuga, mille alt on hea muru niita. Põõsad paljundas Anti ema pistokstest. Plaanis on laiendada salatipeenart, istutada maasikad ja panna püsti kasvuhoone.
Konkursi " Kodu kauniks" parim õueruum 2018. 1000 eurot Kekkilält.
