Mõnda lõunamaa aeda või parki kaugemalt silmitsedes torkavad esimesena silma tõrvikliiliad (Kniphofia). See on ka loomulik – nende kõrgele kerkivad õisikud meenutavad põlevat tõrvikut. Tänu meeldejäävale välimusele on need püsikud aiapidajate seas väga populaarsed. Paraku mitte meil.
Kõik tõrvikliiliad (neid on kirjeldatud u 70 liiki) on üksmeelselt pärit Aafrikast. Neile sobivaks peetakse 7.–10. kliimatsooni. Eesti oma 4.– 5. tsooniga ei sobi neile kuidagi.
Aga keelatud vili on magus!
Selle tõetera najal leidis tõrvikliilia tee meiegi pere aeda ning talveks keldrisse viiduna suutis mõned aastad vapralt vastu pidada. Tema paraadfoto jõudis Mari Laane koostatud populaarse „Iluaianduse käsiraamatu” kolmanda kordustrüki (2005) kaanele.
Paraku ühel sügisel tulid püsivad külmad enne, kui jõudsin ta välja kaevata ja järgmisel kevadel ei olnud temast enam tärkajat. Ilusat aiataime kaotada on frustreeriv, mistõttu uut „tõrvikukandjat” me enam ei soetanud.
Perekonna vapraim
Ent paar aastat tagasi üllatas hea sõber ja taimekollektsionäär, Sulev Savisaar, pakkumisega: „Sul näikse aias tõrvikliilia puudu olevat. Ma annan ühe!”.
Keeldusin viisakalt, viidates ülalesitatud asjaoludele. Sulev jäi enesele kindlaks – tema poolt pakutav varrekas tõrvikliilia (K. caulescens) suutvat perekonna ainsa liigina probleemitult meie talvi taluda.
„Aafriklane” stoilisena meie jääs ja lumes! Tundub uskumatu, aga õnneks nii see on.
Varreka tõrvikliilia kõige ulatuslikum kasvukoht on Tiffindelli suusakeskuse lähedal 2700 meetri kõrgusel. Nimetatud suusakeskus asub Lõuna-Aafrika Vabariigis Drakensbergi mäestiku lõunaosas. Teda leidub ka lähedal asuvas enklaavis Lesothos.
Miks varrekas? Sest tema ilusad sügavsinkjasrohelised mõõkjad lehed kinnituvad jämenenud varrele. Lehed püüavad olla igihaljad, aga meie oludes see neil enamasti ei õnnestu ja taim peab nad kevaditi uuesti kasvatama.
Õisik koosneb torujatest õitest, mis nuppus olles on tellispunased, aga avanedes värvuvad nobedasti kahvatukollaseks. Värvikaid tõrvikuid näeb kesksuvel.
Nime on tõrvikliiliad saanud Saksa arsti ja botaaniku Johann Hieronymus Kniphofi (1704–1763) järgi. Koolibrid jumaldavad tõrvikliiliaid õites leiduva ohtra nektari tõttu. Paraku jääb meil nende uskumatult virtuoosne toitumislend nägemata.
Kuidas kasvatada
* Varrekas tõrvikliilia istuta päikese kätte.
* Tavaline aiamuld sobib hästi, aga see ei tohi olla vettinud.
* Kevadel on varreka tõrvikliilia looduslikes kasvupaikades mägedes ohtralt lumesulavett. Seega pead hoolitsema, et intensiivse kasvu ajal taim põuda ei kannataks. Hiljem olgu kasvuolud kuivemad.
* Internetis levib soovitus koondada tõrvikliilia igihaljad lehed talveks kimpu ja siduda ülevalt kokku. Nii pidada taime südamik olema kaitstud vihma ja lume eest. Tegelikult lükkab tuul vihmapiisad või lumehelbed igast pisimastki praost sisse. Tulemusena jääb vesi/lumi taime sisemusse pikemalt pidama, sest tuul ei saa seda ära kuivatada. Sulev Savisaar vaid naeris sellise soovituse peale ja väitis, et tema pole oma tõrvikliiliatele kunagi „katust pakkunud”.
