Võiks arvata, et trendikad uusarendused ja moodsad villad kuuluvad eranditult linna, ent tõele au andes pole tänapäeval vahet, kas privaatne ja loodukaunis elamukrunt asub Tallinna taga või Lääne-Virumaal – igal pool on võimalik ilusat kodu luua.
Madissonide uus kodu on turvaliselt kõrge metsaviiru rüpes ja eriti tore on see, et väikese külakese teisedki majad ja aiad on lahendatud samas stiilis. See on moodne ja luksuslik küla, üks tervik.
Selle terviku loomisele on kaasa aidanud hulk oskajaid inimesi arhitektist aiakujundajani. Aga kõige ilu algpõhjus on ikkagi pererahvas ise ehk tellija, kes siin juhtumisi on olnud ka sama kinnisvara arendaja.
Hele ja helge
„Meie sisearhitekt oli Ulvi Lõhmus, kelle tööga jäime väga rahule,” räägib Gerli Madisson. Sisearhitekt kirjeldab lugu nii: „Ümbrus on siin ilus, keegi aknast sisse ei piilu ja elanikud ise värvikad. Õhku jätkub kõigile. Ehituse jooksul saime tellijatega sõbraks ja arutasime omavahel pea iga nurgatagust.
Ruumika maja ja mitme kõrvalhoone sisustamisel jagub väljakutseid. Näiteks valgusele – ehkki suuri aknaid avaneb igasse ilmakaarde ja loomuliku valguse puudust siin ei ole. Kuid sisearhitekt soovis säilitada helgust ja valgust igasse õhtusse, pimedasse öösse ja hilissügise hämarusse. Selleks otsustas ta lae kõrgemale tõsta kõikjal, kus vähegi võimalik, ja kasutada ruumide üldvalguse loomiseks kaudset, nn karniisivalgustust. See omakorda tingis muutusi ventilatsiooni planeeringus.
„Siseruumide lahendus muutus nii suures mahus, et olime sunnitud ka aknaid ja fassaadi ümber sättima. Hea oli see, et minu ettepanekud olid arhitektile vastuvõetavad.”
Sume karniisivalgustus jättis omakorda vabamad käed muude valgustite valikuks, õigemini aitas nende hulka kontrolli all hoida. Lühtrite ja teiste valgusallikate kooslus on Käokannu majas hästi läbi mõeldud. Valgustid on sulnid ja tundlikud, tagasihoidlikud, kuid südid ja vormikad nagu hariliku käokannuse õied.
Aknad igal pool
Peale valgusest üleujutatud elutoa ja mõnusalt ruumika köögi on maja esimesel korrusel ka vanemate magamistuba. Ja selle juurde kuulub loomulikult avar aknaga vannituba.
„Minu lähteülesandeks oli roosa vannitoa loomine, millest järk-järgult eemaldusime,” räägib sisearhitekt. „Pakkusin tellijale lahendusi, millega lõime küll esialgu ihaldatud atmosfääri, aga kasutasime hoone tervikpilti paremini sobituvaid materjale. Usun, et saime hakkama – tulemus on õrn ja mõõdukalt naiselik vannituba.”
Unistuste buduaari teine kadestamisväärne osa on garderoob, tõeline riietumistuba koos peeglilaua ja muidugi õitsva aia poole avaneva aknaga.
Laste pärusmaa
Maja teine korrus on tervenisti laste päralt. Siin on igal lapsel oma magamistuba ja neist igaühe kujundus on omamoodi, aga siiski omavahel kenasti haakuv.
„Selle maja lapsed on väga aktiivsed: suurematel on oma hobid, mis valikuid tegema suunasid. Eks igalt toaomanikult sai ka natuke tema eelistusi uuritud ja nii see sündis. Väikese preili sisekujunduslikke valikuid püüdis emme ehituse edenedes läbi kõhunaha ennustada,” räägib sisekujundaja.
Kõige vanem õde Marie Katriin õpib klaverit. Ta teatab usalduslikult, et tema lemmikvärv on türkiissinine või mereroheline. Laste ühiskasutuses olev teleriga ruum on kaunistatud just Mariele meelepäraselt merekarva vaiba ja rohekasinistel jalgadel lauakesega. Praegu eelistab tüdruk isegi mündivärvilist makrooni, kleidist rääkimata. Küllap muutuvad värvieelistused selles eas kiirelt, sest Marie magamistoa sisekujundus vihjab veel kergele roosalembusele. Pealegi magab suur õde esialgu väikese õe armsas mummulises toas, sest see on venna magamistoale lähemal. Väikese Sarah’[a1] voodi mahub praegu ära ka emme-issi magamistuppa.
„Mulle meeldib ka lugeda. Praegu on mul loetud üks suveraamat,” valgustab Marie veel oma eelistusi, seejärel peab ta ruttu asjad kokku panema, et isa saaks teda tantsutrenni viia.
Vend Ruben on tuline korvpallihuviline. Tema toa seintele tegi Rakvere kunstnik Toomas Erapart toreda pallimänguteemalise musta-halli varjumaalingu. Kogu mööbel poisi toas on tellitud ja see võimaldas kavandada nii kirjutuslaua sahtlitele kui ka kapiuste rivilegi maalilised värviüleminekud mustjashallist helehalliks. Mine sa võta kinni, kas need meenutavad staadioni tribüüne või vihjavad hoopis udule maastiku kohal.
„Mööbel on meil enamjaolt tellitud Arens Mööblist, sealt peame kiitma Tartu osakonnast Epp Avilat, kes aitas palju kaasa mõelda,” on Gerli tänulik.
Kasvamisrõõmust tulvil aed
Madissonide perel on aiakultuuride sordinimedega eriliselt vedanud. Maguskirsse nopivad nad ’Madissoni roosalt’ ning igal lapselgi on oma taim: peenraroos ’Marie Under’, must sõstar ’Ruben’ ja pojeng ’Sarah Bernhardt’.
Selle vahva mõtte – istutada aeda pereliikmete nime kandvad sordid – pakkus välja aiakujundaja Seidi Küttis, kui projekteeris valmiva uue kodu juurde aeda.
Aed on praegugi väga noor: põhiosa taimedest istutati 2016. aasta hilissügisel. Tänavu naudib see oma teist suve ja on peagi kindlasti veelgi lopsakam – siis, kui roosipõõsad ning püsilillede ja kõrreliste puhmikud on jõudnud laieneda ning katavad peenraid juba ühtlase taimevaibana. Juba mõne aasta pärast sirguvad aia serva istutatud leht- ja okaspuud nooreks pargiks.
Moodsa kujundusega aiaski jäävad silma toredad lahendused, mis lasevad aiaelu täiel rinnal nautida nii lastel kui vanematel.
Kreemroosast tumepunaseni
Seidi kujundas Madissonidele ka nende eelmise koduaia, mis oli praegusest umbes kümme korda väiksem.
„Mõningane aiapidamise kogemus meil juba oli ning teadsime, mis võiks olla uues aias. Kui eelmises aias olid meil põhiliselt ainult ilupõõsad ja muru, siis nüüd soovisin näha rohkem õieilu, rohkem värve. Püsililli ja roose. Teine kindel soov oli mänguväljak meie kolmele lapsele. Veel tahtsime suure krundi kaugematesse soppidesse kõrgemaid puid, et aastate pärast saaks kodupargis jalutada,” räägib Gerli.
Seidi meenutab: „Alguses hoidsin end tagasi, ent omanikud julgustasid, et võib teha veel suuremalt ja uhkemalt. Tavatult suur krunt pakkus selleks muidugi häid võimalusi.”
Aia põhiliselt roosade, punaste, siniste ja lillades pastelltoonides õite seas on ka mõni valge. Punaseid ja kreemikaid värvilaike lisavad püsikute ning ilupuude ja -põõsaste lehed. Kogu aeg õitseb midagi sarnastes toonides, värvilaine helevalgete hoonete ümber puhkeb kevadel roosaõieliste iluõunapuudega ja lõpeb sügisel tumepunaste kukeharjadega.
Paraadpeenar
Väravast sisse astuja pilk jääb pidama suurel ilupeenral, mis ääristab pikalt tahapoole viivat teed. Värve ja õisi jagub kevadest sügiseni, et igal ajal oleks kena koju tulla. Siin on tumeroosade õitega peenraroosid, suvi läbi hilissügiseni sinetav Faasseni naistenõges, helehõbedane Schmidti puju, hiina siidpöörised, roosade õitega kõrged kukeharjad. Viimased õitsevad sügisel tükk aega koos naistenõgestega, moodustades kena paari.
Lainetena on tulemas juus-stepirohi, mille pikad kohevad õisikud sobivad oivaliselt kokku rooside ja Faasseni naistenõgesega. Pujud tekitavad suuremaks saades peenrasse suuri õhulisi alasid. Heleda lehemustriga brunnerad ja valge servaga hostad tekitavad seose hoonete valgete seintega.
Püstist vormi ja talvist rohelust annavad okaspuud: sihvakad kaljukadakad ja ilusa kompaktse sambana kasvavad harilikud männid ’Green Tower’. See sort on värskendav alternatiiv ülekasutatud elupuule ’Smaragd’. ’Green Tower’ sirgub vaid paari meetri kõrguseks ja sobib seetõttu hästi ilupeenrale.
Kui paraadpeenar n-ö täis kasvab, moodustub tõeliselt kena taimemaastik sahisevate siidpööriste, lainetava stepirohu, sinetava naistenõgese, hõbeheleda puju ja hõõguvate roosiõitega.
Värava kõrval aia servas puhkevad kevadel õide roosakate õitega iluõunapuud, pärast neid teevad vapustava etteaste erepunaste täidisõitega tömbilehised viirpuud ’Paul’s Scarlet’. Kui ilupuud lõpetavad, hakkavad õitsema püsililled.
Ürtidega palistatud terrass
Mõnus paik on maja aiapoolsel küljel olev terrass, kuhu pääseb elutoast ja köögist. Terrass pole kuigi suur, just paras oma perega istumiseks. Selle serva ääristab pikk ürdikast, kust saab noppida vajalikke maitseid nii võileivale, salatile, grillile kui ka taimetee tegemiseks: münte, majoraani, rosmariini, punet, liivateed ja muud.
Puhmaste värvid ja kujud moodustavad koheva taimevöö, mis pakub tõelist silmarõõmu. Ja millised võrratud aroomid paiskuvad õhku, kui puhmikuid veidi sasida või näpistada oksake! Taimekast on tehtud Fibo plokkidest, mulda on mõnikümmend sentimeetrit.
Mõne sammu kaugusele jääb teine samasugune pikk peenrakast pisikese tarbeaiaga. Siia istutati perenaise soovil aedmaasikad ja salatirohelist: lehtsalatit, tilli, basiilikut jne. Vürtsbasiiliku ja aedsalati värvikad sordid moodustavad siin vahva triibulise diagonaalmustri.
Sõstrad mänguplatsil
Nutika lahenduse leidis aiakujundaja mänguplatsile, sidudes selle kokku tuletegemise kohaga. Korralik tulease on nii suure aia puhul hädavajalik, et saaks oksi ja hooldamise käigus tekkivat risu põletada. Ja oma õuel on tore ka jaanituld teha.
Kui lapsed sirguvad, saab mänguala lihtsalt ümber kujundada, istutades liivakasti kõrrelisi või ilupõõsaid või siis kattes selle sillutisega. Aeda ei pea põhjalikult ümber ehitama pelgalt põhjusel, et lapsed liivakastist välja kasvasid. Selle asemel et aias oleks mitmes kohas väikesed platsid, moodustavad mänguala ja lõkkeplats praegu kauni, suurejoonelise terviku.
„Suur krunt on tore – saab suurte vormidega mängida,” kiidab aiakujundaja.
Mänguplatsi asukoht valiti selline, et nii elumaja akendest kui saunamaja juurest oleks hea lastel silma peal hoida. Kogu päev paistab siia päike. Liivakast pole traditsiooniliselt kandiline, vaid moodustab istutusalade vahele trapetsi. Lapsed võivad muretult põõsaste, kõrreliste ja püsikute vahel joosta.
Siia paigutas aiakujundaja ka marjapõõsad, et mängulistel oleksid marjad kohe käepärast suhu noppida. „Asuksid marjapõõsad kusagil tagaaias, siis lapsed ei viitsikski sinna minna. Siin on mõnus suure sooja kivi peal istutada ja magusaid aiamarju süüa,” ütleb Seidi Küttis.
Kõige rohkem on mängumaal musti sõstraid, kuid on ka punast sõstart ja karusmarja. Lisaks mõned arooniad, millest perenaine Gerli teeb suurepärast siirupit.
Aiasopis sirgub park
Pere soovi kohaselt istutati krundi kahte kaugemasse soppi kõrgemaid ilupuid, nii lehtseid kui okkalisi. Kõrge ja tumeda metsa taustal tulevad ilupuude eri tooni võrad hästi esile. Sorte valides oli tähtis seegi, et võra oleks kitsas. Pargis sirguvad tumepunaste lehtedega harilikud vahtrad ’Crimson Sentry’ ja arukased ’Purpurea’, on ka „tavalisi” arukaski, pihlakaid, pärnasid, viirpuid.
Torkavad ja harilikud kuused ning korea nulud kasvavad küll kõrgeks, kuid ei hakka tekitama varju ühelegi aia olulisele osale – ei mänguväljakule ega terrassidele –, samas tekib roheline sein naaberkrundi vahele.
Puude asjus oli Gerlil ja Kristjanil veel üks tähtis soov: et iga laps istutaks esimeses klassis õppimise jooksul endale tamme. Vanima tütre puu on juba sirgumas.
Oma viljapuuaed
Mõned viljapuud võiksid igas aias olla – lastel on siis suvel hea võtta. Sortidest valiti need, mis vanast aiast ja tuttavate juurest olid meeldima hakanud: magusad suviõunad ’Sõstraroosa’, ’Martsipan’ ja ’Kasper’, sügisõun ’Liivi kuldrenett’, ploomid ’Kihelkonna’, ’Emma Leppermann’ ja ’Liivi kollane munaploom’, pirnid ’Pepi’ ja ’September’, magus kirsipuu ’Madissoni roosa’ ja ’Leningradi must’.
Puud on nõrgemakasvulistel alustel ja väga suureks ei kasva. Viljapuude seltsis sirgub ka pihlakaid, hea energiaga puid.
Pererahvas on oma uue aiaga väga rahul ja ka lapsed on õnnelikud: suures aias on palju ruumi, kus ringi joosta ja muud huvitavat teha, lisaks saab maiustada magusate marjadega ning jälgida puuviljade küpseks paisumist. Talvel on õue peal aga täiesti oma kelgumägi – keldriküngas, mille jahe südamik on oivaline koht mahlade-mooside ja saunaõllede hoidmiseks.
