Kastmise kuldreegel kehtib nii aias kui ka tubasel lillelaual: pigem harvem, kuid põhjalikult. Kui kastad iga päev vaid veidi, on muld pealt küll märg, aga sügavamal kuiv, juured ei saa piisavalt vett ja taim on janus.
Paras aeg potitaime uuesti kasta on siis, kui muld on tahenenud ja kuivapoolne. Vala nii palju vett, et kogu mullapall saaks märjaks. Sellest annab märku potialusele valgunud vesi, mis tuleb kindlasti ära visata.
Mõned põhitõed:
* talvel on veevajadus väiksem kui suvisel kasvuperioodil;
* poorses savipotis kuivab muld kiiremini kui glasuuritud savipotis või plastpotis;
* rohkem vett vajavad suurte rohtsete lehtede ja vartega taimed;
* vähem tahavad juua need, kel on väikesed lehed ja puitunud varred või siis nahkjad ja lihakad lehed.
Alati enne kastmist tee kindlaks, kas muld on pärast viimast kastmist jõudnud piisavalt kuivada, et võiks uuesti kasta. Testimiseks pista lihtsalt näpp mulda. Liigniiske muld tundub külm ja järelikult tuleb kastmine edasi lükata.
Ülekastmine on levinuim põhjus, miks potililled hukka saavad. Eriti suur oht üle kasta on turbas kasvavaid taimi, sest turba pind kuivab kiiresti, samas on sügavamad kihid märjad. Kui nüüd potti jälle rohkelt vett valada, jäävad juured läbimärja turba sisse õhupuudusesse vettima. Taim tunneb end halvasti ja vajub lonti, justkui oleks kastmata. Nüüd tuleb kastmisega pikem paus teha ja mulda kobestada, et see kiiremini taheneks.
Täiesti läbikuivanud turbapalliga pott pista üleni vette ja hoia seni, kuni turbast enam õhumulle ei immitse. Teisiti, kui „uputades“, kuiva turvast uuesti niiskeks ei saa. Targem on taim istutada hoopis mineraalmulla segusse.
Imelistest valgetest toalilledest loe lisaks siit.
