Kes: Piret, Aivo, lapsed Emmariin (6) ja Lisandra (11). Kaks kassi, kanad ja laenulehmad.
Kus: Kõrkküla, Lääne-Saaremaa.
Mis: 1,5 hektari suurune liigirohke vana taluõu, rikkalik hostakogu.
Tingimused: Vaheldusrikka pinnasega ala savikast ja rähkjast kuni liivaseni, vana lahesopi kohal sagedane üleujutusoht ja ajutine liigniiskus.
Ajalugu üle saja aasta
Kõik suvepäevad ei ole päikeselised. Mõni on külm ja hall nagu sügis, mil vihma kallab lõputult, ent samas vägagi oodatud peale põuast leitsakut. Üks selline oli ka päev, mil aiažürii külastas Saarema lääneosas asuvat taluaeda. Aga üks tubli aed on ilus igal hetkel. Hoolimata vihmamärjast särab õite rohkus ka kõige paduhallimal ajal – kollased, valged ja heledamad roosad toonid helendavad nii õhtuhämaras kui ka vihmakardina taga. Vana taluõue aastakümnete jooksul väljakujunenud struktuur ja kindel selgroog vormivad Kurisoo talus raamid, millele annab sisu perenaise huvi püsikute ja suvikute katsetamise ning kasvatamise vastu.
Üle saja-aastase ajalooga talu on kuulunud ühele suguvõsale ning seda traditsiooni jätkab ka Pireti pere. Talumaad on mõistagi suuremad, kuid ka 1,5 hektariline õu on päris hea hulk maad, mida annab majandada ja korras hoida. Kuna krunt asub kunagise lahesopi kohal, kimbutab maad ajutine liigniiskus. Selle vastu on nii Pireti vanaisa kui ka isa kaevanud kraave ja rajanud drenaaži – et õuelt ja põllulapilt ilma keerdkäikudest hoolimata ikka saaki saaks. Lisaks kraavidele liigendavad õueala vanad õunapuud ja marjapõõsad. Neid on kunagisest mahust küll tublisti vähemaks võetud, et aeda avarust tuua ning uusi istutusalasid rajada. Kuue aasta jooksul, mil Piret aias teadlikumalt toimetab, on siia istutatud puid, põõsaid ja palju dekoratiivtaimi. Samas on ruumi nii laste mängunurgale kui ka mõnusatele istumiskohtadele.
Aiandusharidust Piretil pole, kuid entusiasm ja praktika viivad samuti heale tulemusele. Iluaeda hakati tasapisi rajama 2006. aastast. „Aianduspisik tuli ilmselt emalt, temalegi meeldis lillepeenraid teha,” arvab Piret. „Esimese hosta ostis ka kunagi ema, see kasvab siiamaani. Tollal, aastaid tagasi leidsin, et see on täiesti mõttetu taim – nüüd on mul endal suur hostakogu,” naerab ta. „Samuti ei meeldinud mulle üldse daaliad. Aga arvamused aja jooksul muutuvad ja nüüd on mul ka neid terve hulk sügisel üles võtta ja kevadel istutada.”
Hostakollektsioon ja püsililled
Suuremaid ja väiksemaid hostasid on Piretil 180 sorti. Enamik on saadud Eesti suuremate kollektsionääride käest. Uurimise peale, kuidas on lood nende haiguste ja kahjuritega, vastab ta: „Mõni viirushaige hosta on vahel ikka aeda sattunud, ega kohe ei pruugi haigust märgata. Püüan aga olla hoolas ja seetõttu on nende eest hoolitsedes alati desinfitseerimispudel kaasas, et vahepeal tööriistu puhastada. Tigusid liigub aias ka, ent neid ma mürgitada ei taha. Vaatan, et nad armastavad rohkem hoopis kobarpeasid.” Piretil on lisaks hostadele ka hulk sõnajalgu, siberi iirised ja erinevaid kobarpeasid. Niiske pinnas paistab neile hästi meeldivat.
Kõrged püsikud on Piretil vägagi uhked. Ega suures aias polegi mõtet pisikeste kribudega jännata. Kõrgekasvulised vaigulilled Silphium, aedvaak Inula helenium, kaunis teleekia Telekia speciosa, südajas makleia Macleaya cordata, lõhislehine päevakübar Rudbeckia laciniata, napa Napaea dioica ja kakaalia Cacalia ilutsevad istutusalade keskel, tekitades aias suviseid seinu. Kevadel õitseb aias tulpe, nartsisse, tiarelle, laukusid ja murtudsüdameid, suve alguses pojenge ja iiriseid, suve teisel poolel aga erinevaid kollaseid ja punakaid korvõisikuid, päevaliiliaid, daaliaid, leeklilli ja palju muud. Ei puudu ka ilukõrrelised ega dekoratiivkapsad. Omad sobivad kasvukohad on leitud varju- ja päikeselembestele taimedele.
Omakasvatatud varandus
Taimi ja seemneid on saarel elades hõlpsam ja odavam tellida internetist. Enamik taluõues õitsevaid lilli on Piret ise ette kasvatanud. Suvelilli jagub lisaks peenardele ka paljudesse anumatesse alates väravaesisest kuni majandushooneteni välja. Suvi on värvikirev. „Katsetan paljude seemnetega, ja järgmisel aastal juba tean, millega jätkata,” ütleb ta. Lillenõudena õitsevad kõikvõimalikud taaskasutatud vanad potid ning endised loomasöödakünad. Kuigi loomi enam majapidamises ei peeta, toimetavad aias siiski kaks kassi. Endist loomapidamisest jäänud kõdusõnnikut kasutatakse aga kõige parema väetisena nii köögiviljamaal kui ka lilleaias. Samuti rändavad komposti taimejäänused ning sellele valmimisele aitavad omakorda kaasa kanad.
Talutöö ei lõpe iial
Suur aiaala vajab pidevat hooldust, kuid kodusena jagub Piretil selleks aega ning jaksu. Kuna abikaasa Aivo töötab Soomes, siis tuleb perenaisel endal põhilise talutööga hakkama saada. „Kuna ma peamiselt ise niidan, siis ka ise kirun, kui olen peenra teinud nii, et hästi niita ei saa,” tõdeb ta. Niitmise peale läheb peaaegu terve päev, sest lisaks majaümbrusele tuleb ümbrust hooldada ka kaugemalt. Majast eemal paiknevad põllusiilud aedvilja kasvatamiseks ning uhke suur kivi, mille ümber sirguvad ilupuud ja põõsad. Kaugemat heinamaad niidavad rendile võetud lehmad. Läbimõeldud istutused ja tegevused aga hõlbustavad korrashoidu. Peenraservad käib naine servalabidaga iga paari nädala tagant üle – see jätab kogu aiast korrektse mulje.
Aivo on ametilt ehitusmees, nii on ka kodus vajalikud asjad tema tehtud – nii suurpärane pesukuivatamise varjualune kui ka alles valmiv katusega istumiskoht, kus mullu kuivas nutikatel aiavõrgust restidel kena sibulasaak.
Mere lähedus toob alati ka tuule. Iilide taltsutamiseks on juurde istutatud puid. Siin on nii Pireti vanaisa istutatud männid kui ka need, mis Piret koos isaga istutas; kõige nooremad on oma perega kasvama pandud. Nii on igal põlvkonnal oma puuderida. Kurisoo talu ongi mitme põlvkonna elu ja töö. Pireti ja Aivo esivanemad on samuti pärit siitkandist ning loodetavasti jätkavad lapsed seda traditsiooni. Kõrkküla on olnud ja on tänapäevalgi tegus ja suur küla, kus põliselanikke omajagu, suvitajatest rääkimata. Piret leiab, et Saaremaal võiks rohkem olla ühist aiandustegevust, kus rahvas saaks kogemusi ja taimi vahetada. Kurisoo talu värav on olnud huvilistele lahti juba mitmendal Saaremaa avatud aedade päeval.
Kolm küsimust perenaisele: vastab Kurisoo talu perenaine Piret
Mis on olnud suurim väljakutse aia rajamisel?
Savise pinnasega majatagune ala. Seal ei taha kasvada midagi. Saare naise jonniga katsetan aga ikka ja jälle. Sügisel kogusin lehed kuhja ja nõnda hakkan sinna uusi peenraid tegema.
Mis on aias kõige mõnusam?
Aias on kõik mõnus. Kraavide süsteem on huvitav. Mulle meeldib avarus, lihtsus ja palju lilli.
Millised hostasordid on kõige põnevamad?
’EmpressWu’, ’Corkscrew’, ’Little Maddie’, ’Praying Hands’.
