Vanadele viljapuudele uus elu. Kuidas lõigata?

Väino Eskla
Noorenduslõige. | Väino Eskla

Tugevat noorendamist ei maksa peljata, sest 18–20 aastaste puude saagikanne pidurdub varem või hiljem ning viljade kogukust ja arvukust aitab suurendada vaid noorenduslõikus.

Enne vana puu lõikama asumist tee puule vähemalt üks ring peale ja vaata hoolikalt üle nii tüvi kui ka võraoksad. Üsna paljudes vanemates aedades on võimust võtnud õunapuu-tüvevähk: suurtel põhiokstel mustendavad ümarad või ovaalsed kobrulise servaga haavandid. Algusjärgus püüab haavakude ehk kallus vähihaava kinni kasvatada. Hiljem tekib aga haavandi keskele tumedalt värvunud kooreta puit, sest kallus ei suuda enam vähi vastu võidelda.

Sel juhul on halvimaks variandiks okste mahavõtmine. Esmase võimalusena proovi siiski välja lõigata haavandid koos 1-2 cm paksuse terve puidu osaga, desinfitseeri lõikekohad mõne fungitsiidi kange lahusega ja alles seejärel kata aiavaha või muu haavamäärdega. Vaata puud igast küljest hoolikalt üle, et ei jääks väiksematki haiguskollet. Kogu äravõetud materjal põleta kohe lõkkes. Soovitatav on võtta see töö ette kuiva ja tuulevaikse ilmaga.

Kuna vähihaava ravi on aeganõudev, on mõttekas seda ette võtta vaid tüvel ja tüvepikendusel, muud haigestunud oksad aga välja lõigata.

Kogemused näitavad, et vähile meeldib rohkem areneda liigniiskel, happelisel ja ühekülgselt lämmastikuga väetatud või lahjal mullal ning veesoontel kasvavatel puudel. Samuti eelistab haigus teatud sorte – näiteks ‘Valge klaarõun’, ‘Suislepp’, ‘Liivi kuldrenett’, ‘Pärnu tuviõun’.

Kui 40-50-aastane puu on terve, tasub igal juhul ette võtta noorenduslõikus. Mõned kogemustega aednikud on edukalt lõiganud 50-aastaseid ja vanemaidki puid. Ka sel juhul pole need ühelgi aastal saagita jäänud.

Jaga see töö 2–3 aasta peale. Kõigepealt kõrvalda vigastatud ja murdunud oksad. Väga kõrge mitmerindelise puu korral lõika esimesel aastal maha paar puu ladvas olevat kõrgusesse kasvavat jämedat oksa. Lõige tee küljele suunduvate okste pealt tüügast jätmata. Lõikamisel arvesta, et edasikasvav oks oleks vähemalt pool lähteoksa läbimõõdust.

Sellist puud madalda teisel aastal veel paari jämeda oksa võrra.

Töö käigus eemalda allesjäävast võrast ka väiksemaid oksi: võra sissepoole, püstsuunas alla või üles kasvavad oksad; ka teineteise vastu hõõrduvaist ja kahvelokstest lõika üks ära.

Väiksed viljad kasvavad ka eelmiste aastate saagi raskuse tõttu alla kaardunud oksalatvades. Need lõika ära tõusva kasvusuunaga hästi arenenud õiepungadega pikemate aastakasvude juurest.

Pärast vanade puude noorendamist võib neile uusi sorte pookida ning sel viisil aeda perepuud tekitada. Seda on hea teha aasta hiljem, kui okstele on arenenud pikad võrsed. Poogenditelt saab juba kolmandal aastal korralikke õunu.

Vanematel ploomi- ja kirsipuudel kasvavad tüve ümber sageli kännuvõsud, mis tuleb maapinnalt või isegi mulla seest läbi lõigata. Poogitud puul pärinevad need pookealusest, omajuursel puul aga saab neist ilusaimat kasutada vana puu asendamiseks. Omajuurne puu kasvatab oma ümbruskonnas ka juurevõsusid, mis tuleb sarnaselt kännuvõsudele ära lõigata.

Miks ei kanna osa vanemaid puid igal aastal?

Paljudel õunasortidel kipub koos saagi suurenemisega tekkima viljakande perioodilisus. Ühel aastal on puu õunu kuni okste murdumiseni täis, järgmisel kevadel aga näitab meile vaid üksikuid õisi. 

Üleaastane viljakandvus tekib tavaliselt siis, kui puu on aastaid lõikamata ning võra on läinud väga tihedaks. Suure saagi tõttu ja vähese väetamise korral ei jätku puul suvel toitainevarusid õiepungade moodustamiseks. Sellisel ülirikkalikult kandval puul jäävad viljad märksa väiksemaks.

Allikas: Kodu&Aed Aiavihik "Viljapuude ja marjapõõsaste lõikamine".

Sarnased artiklid