Ühe viiekordse tehasehoone katusel oli vanasti tehnoruum, kus undasid ventilatsiooniseadmed. Tehasekompleksi uued omanikud, kel on käsil Põhjalasse kultuuritehase rajamine, lasid kraanal tehnoruumi kobaka metallkarkassi maa peale tõsta. Keegi leidis, et see näeb välja väga kasvuhoonelik. Aga miks mitte tehagi sellest kasvuhoone, mis toimiks kogukonnaaiana? Uuendusmeelne ettevõtmine sobiks igati kultuuritehase trendikasse keskkonda.
Kogukonnaaia sünni üks eestvedajaid Liis Serk töötab Eesti vabaõhumuuseumis maa-arhitektuuri keskuses teadurina ja tegeleb vanade majadega. Ta meenutab: „2018. aasta septembris helistasid mulle võtsid minuga ühendust tehase arendajad ja küsisid, kas mind huvitaks sellisele kohale elu sisse puhumine. Asi tundus põnev ja õige pea lõimegi mõttekaaslastega MTÜ Põhjala Tehas. See koondab inimesi, kes on täis hakkamist midagi ära teha. Igaühel on oma vastutusala.”
Esimene kevad
2019. aasta kevadel läks asi konkreetseks. Võeti ette eelarve: kasvuhoone klaasimine, istutuskastide materjal, muld, töötasud ehitajatele … Summa paisus üüratuks. Õnneks selgus, et linnavalitsus et Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet oli otsustanud linnaaiandust rahaga toetada, lisaks kirjutati mujalegi projekte toetuse saamiseks. „Eeldasime, et aiahuvilised löövad rajamisel kaasa vabatahtlikult. Nii saimegi summad kokku,” räägib Liis.
Talgupäevale 4. mail tuli üle kahekümne inimese. Siis saabus muld ja peenrakastide materjal – kasutatud euroalused ja nende kõrgenduskraed. Igaüks meisterdas endale ise kasti(d). See oli nagu lego kokkupanek: euroalus alla, kraed üksteise peale külgedeks. Osalised meenutavad, et oli hästi lõbus päev, kastide kokkusättimine ja mullaga täitmine tekitas palju elevust.
Kõigi peenrakastid ei mahtunudki rajatavasse kasvuhoonesse ära ja osa pidi hakkama tegutsema õues. Aga tegelikult olid karkassi all olevad kastid esimesel suvel samuti õuekastid, sest klaaside panek võttis päris palju aega. Ümber metallkarkassi tuli ju kõigepealt ehitada puidust raamistik, millele klaasid kinnitada. Nii saigi triiphoone endale seinad alles augusti algul ja kihtplastist katuse veelgi hiljem.
Ametikool lööb kaasa
Aiandusliku poole pealt kutsuti appi lähikonnas asuv Kopli ametikool, mis koolitab ka aednikke ning mille õppekavas on köögiviljaaia rajamise moodul.
„Eeldasin, et enamikul meie inimestest pole aianduslikku kogemust ja neile kuluvad hädasti ära algteadmised. Koos ametikooli õpetaja ja õpilastega tegutsedes saaks nii-öelda proffide käe all õppida ja kõike küsida. Taimi kastis kasvatades on ju eriti oluline kõike õigesti teha, sest pind on väike ja ruum piiratud. Lisaks on meie kastid ka maapinnast eraldatud,” räägib Liis.
Sündiv linnaaed oli koolile sobiv koht praktikumide pidamiseks ja koostöö läks hästi käima. Kasvuhoone keskel kulgeva kastpeenarde rivi rajasidki ametikooli tulevased nooraednikud aiandusõpetaja Heli Moloki juhendamisel. See oli hea võimalus harjutada kastides köögiviljaaia tegemist. Õpilased mõtlesid välja peenraplaani, kasvatasid taimed ette. Kogukonnarahvas vaatas pealt ja tegi oma isiklikes kastides järele.
Ametikooli kätetöö jäi kogukonnapeenraks, mida edaspidi hooldati ühiselt ja kust igaüks võis saaki noppida. „Ühispeenar on hea ka selle poolest, et kui endal kastis midagi ebaõnnestub, saab siit võtta,” lisab Liis.
Suvel jooksul toimus muidki õppepäevi. Esimesel aastal tegutses aias 38 rohenäppu, põhiliselt Põhja-Tallinna rahvas Koplist Kalamajani. Kasutuses oli 54 taimekasti.
Mahedalt ja taaskasutades
„Üritame tegutseda võimalikult mahedalt. Kuna tegu on endise tööstusalaga ja pinnas võib olla saastunud, siis ei tohtinud tohi taimed kokku puutuda maapinnaga. Pidime peenrad tõstma kõrgemale. Ka muld on kontrollitud, kasutame Tallinna Jäätmekeskuse testitud mulda. See on väga hea, värske ja viljakas. Euroalustel kasvukastid on otstarbekad, sest neid saab vajaduse korral roklaga teise kohta viia,” kirjeldab Liis.
Euroaluseid valides jälgiti, et puit oleks kuumtöödeldud ja mitte kemikaalidega immutatud. Kasti põhjas on drenaažiks kiht kergkruusa, siis muld. Külgedel seespool kilet pole.
Ühel koosolekul lepiti kokku, et kui sa tuled kastma ja näed, et naabri kast on kuiv, siis kasta ka seda. Kastmiseks said algajad rohenäpud proffidelt järgmise näpunäite: „Ära kasta iga päev natuke, vaid kord nädalas, aga siis nii, et tilgub – ühele kastile viis kastekannutäit.”
Tehasest tuleb vesi voolikuga suurde tünni. Veemõõdik näitab, kui palju hooaja jooksul vett kulub. Nüüd, kui kasvuhoonel on katus peal, saab koguda ka vihmavett. Pandud on rennid ja kasvuhoone nurkadesse tünnid. Kogukonna eesmärk on hakkama saada võimalikult väikeste kuludega.
Kastides katsetati ka lõunamaades levinud niisutusnippi. Selleks tuleb võtta savist pott, panna põhjal olev ava silikooniga kinni, kaevata pott mulla sisse, valada vett täis ja katta kaanega. Vesi imbub aeglaselt läbi savipoti seina ja niisutab tasapisi mulda. Tõesti hea nipp kuumal suvel, kui muld kiiresti kuivab.
Kompostikast tehti samuti euroalustest, kuid ilmselgelt jääb ühest kastist väheks. Vaja oleks vähemalt kolme, siis saab käivitada kompostikonveieri ja võtta kasutusele oma hea kompostmulla. Uueks hooajaks on ka need muretsetud.
Õpetaja Heli Molok koostas algajatele rohenäppudele ka kastiaedniku meelespea kõige tähtsamate nõuannetega.
Iga päev õpetas midagi
„Esimene aasta oli nii-öelda katseaasta, vaatasime, kuidas asi käivitub. Nüüd oskavad kõik hulga paremini arvestada kasti suurusega ja teavad, milliseid liike-sorte tasub kasvatada ja mida mitte. Teame ka seda, kuidas päike suures kasvuhoones liigub,” räägib Liis.
Selgeks sai seegi, et kõik pole nii lihtne, kui kõrvalt vaadates paistab. Näiteks kogesid rohenäpud, et tomatite kasvatamine võib väga kergesti luhta minna, kui ei osata arvestada pruun- ja lehemädanikuga, mis levib tomatile kartulilt. Kastides oli aga nii tomateid kui ka kartulit.
Kui kevadel alustades oli koht päris kole – räämas raudkarkass ja ümberringi muda – siis suve keskpaigaks oli toimunud täielik metamorfoos, kui kastides kõik lokkas ja õitses ning kasvuhooneklaasid päikesekiirtes helkisid. Kogukonnaaias käiakse lastega, kogu perega, mehi on pundis julgelt kolmandik.
Liis: „Esimene aasta on meid täitnud entusiasmi ja optimismiga, kõik tahavad jätkata. Loodan, et talvel tegelesid kõik hoolega eneseharimisega, lugesid käsiraamatuid, surfasid veebis, käisid loengutel. Suurem eesmärk kui pelgalt toidu kasvatamine on aga luua toimiv kogukond, see võtab aega ega tule üleöö.”
Linnaaednike muljeid
„Kui varem pole kogenud, kuidas oma käega külvatud seeme tärkab ja sellest kasvab taim, tekitab see kõik väga erilise tunde. Ja kui lõpuks tulevad ka viljad, mida saad suhu pista, on kõik uskumatult vahva.”
„Tohutult põnev on vaadata, mida teised teevad: milliseid liike ja sorte külvavad või istutavad, kuidas neil taimed kasvavad ja milline on saak. Näiteks üllatas see, et üks inimene pani kasti kasvama maisi – ise poleks selle peale tulnudki.”
„Mul on ka maal aed, aga tahtsin proovida, kuidas käib linnas toidu kasvatamine ja kuidas seda teha koos teiste inimestega. Maal olen aias üksi või koos ema või tädiga. See on hoopis teistmoodi kui linnas enam-vähem üheealistega tegutseda.”
„Olin kevadel ikka päris rumal, panin liiga palju asju maha nii väikesele pinnale. Tegin tõelise Tootsi peenra. Tomat kasvas nii suureks, et lämmatas kõik teised ära. Järgmisel aastal oskan teha hoopis paremini. Tänavu oli üleüldse esimene kord, kui oma elus midagi külvasin ja istutasin.”
3 küsimust Liis Sergile
1. Mida kasvatasid ise ja kuidas õnnestus?
2019. aastal kasvatasin üksnes kogukonda, tänavu läheb ilmselt sama tähe all. Aias olen kärsitu, taimedega tegelemisest rohkem huvitavad mind ideed ja lahendused. Sõbrad kingivad reisidelt toodud seemneid, neid kasvatab mu ema. Sel suvel vaatame, kuidas õnnestuvad tšillid.
2. Milliste ohtudega peab kogukonnaaednik arvestama?
Te peab teadma, et tegutseb avalikus kohas. On võimalik, et keegi maitseb su saaki, halvimal juhul võidakse vandaalitseda. Õnneks on Põhjala kvartali külastajad olnud seni hästi toredad: käiakse uudistamas ja kiidetakse vahva ettevõtmise eest.
3. Millised on tänavused plaanid?
Kui kõik õnnestub, siis toome aeda mesilased ja renditarud koos linnamesinduse õpitubadega.
Tahame luua avatud õueala kasvuhoone ümber. Sinna tuleb puhkenurk toolide ja laudadega, kus saaks pärast aiatöid mõnusalt aega veeta. Ära kuluks ka lava ja grillinurk. Mesilaste ja liblikate rõõmuks on plaanis rajada õitsev niiduriba. Kuna huvilisi on väga palju, tuleb suurendada taimekastide arvu, et kõik pääseksid tegutsema.
