Kas julgeksite samamoodi toimida – usaldada pimesi?
Mika Sievinen ja Mari Vidgrén ühes tütarde Isla ja Bellaga otsisid endale suvekodu, kuid sobilikku oma kodumaal Soomes ei leidnud. Suvitanud Pärnus, kus nad tundsid end mõnusalt, lappas Mari uudishimust veebis sealseid kinnisvarakuulutusi. Äkki ta märkas, et uuele elule kõpitsetakse üht vana, enam kui saja-aastast endist trükikoda, mille katusealusesse pakutakse võimalust ehitada korter. Millises seisus see tegelikult on või kui suurt ettevõtmist nõuab, nägid mõlemad vaid piltidelt, tegelikku töömahtu aimamata. Sellegipoolest otsustasid Mika ja Mari, et see katusealune saagu nende Eesti koduks.
„Ma ei olnud Mikat ja Marit kohanud. Mulle saadeti teade, et üks klient soovib korterit ja tahab, et mina selle kujundan, ning paluti pind üle vaadata,” sõnab sisekujundaja-konsultant ja sisustussalongi Sirvos Sisustus omanik Anneli Luht. Pärnakana teadis ta seda 20. sajandi algusest pärit, eestiaegse Pärnu Päevalehe ja hilisema Pärnu Kommunisti trükikoja maja hästi. Teadis ka seda, et majal on toredad paekivist võlvidega keldrid, ning paraku sedagi, et vahepeal oli hoone vägagi nukras seisus olnud.
Katusekorrust üle vaadates leidis Anneli, et telliskiviseinad ja laetalad olid puhastatud, must põrand maas, lagi soojustatud ning kipsplaat peale pandud. Olemas olid ka magamistubade vaheseinad, aga muidu võis nentida: tühi karp, kuhu tuli kujundada kolm magamistuba – pererahvale, lastele ja külalistele –, elutuba ning muud elukondlikud ruumid. Kokku üle saja ruutmeetri.
Soovitades Eesti disaini
„Mika ja Mari saatsid näidispildid, et nad soovivad Skandinaavia stiilis korterit,” meenutab Anneli. „Aga sellisesse vanasse, tellisseinte, hiiglakõrgete lagede ja laetaladega majja Skandinaavia stiil lihtsalt ei sobi. Tegin oma lahendused ning läkitasin pildid ja joonised, kuidas mina selle korteri teeksin. Lisasin värve, valgusteid jms detaile. Saatsin ka esiku ja köögimööbli joonised ning pildid, millised need võiksid olla.” Anneli sai Mikalt napi vastukirja: „Sobib.”
„Oligi kõik,” sõnab Anneli. Ühtlasi teatas pererahvas, et nemad tulevad ise kohale alles siis, kui kogu elamine on valmis. „Mulle see ei sobinud. Pakkusin välja, et valmistan materjalid ette,” jutustab Anneli, kes enda sõnul ei tahtnud oma klientidest „üle trampida”, kui nad nii väga Skandinaavia stiili ihkasid. „Võin ju selles stiilis kapinupud panna,” lõõbib ta oma mõttekäiku meenutades, sest tema soov oli koos omanikega pind Pärnus üle vaadata.
Seejärel pakkus Anneli Mikale välja põrandaparketi tooni, vannitoaplaadi suuruse ja mööbli värvi. „Tema soovis, et kõik oleks valge, aga seda ma ei teinud. Olnuks liiga steriilne,” tõdeb Anneli, kes soovitas omanikele Eesti disaini, millest neil polnud aimugi, ent mida Anneli sisekujundajana selles korteris palju kasutas – näiteks Tarmo Luisu ja 4Roomi valgusteid, Softrendi diivaneid. „Kõik, mis võimalik, tuli Eestist.
Mika sõnum mulle oli: „Otsi ehitajad, tee kõik valmis, mulle saadad ainult arveid. Sina teed oma tööd, mina oma.” Nii see korteri valmiski, ilma et nad oleksid kordagi seda vaatamas käinud.”
Loeb asjatundja arvamus
Anneli, kes on Soomes üksjagu sisekujundajana tööd teinud, tõdeb, et seal usaldatakse oma ala asjatundjaid. „Nad ei palka sind niisama, vaid seetõttu, et usaldavad. See on selline nõks, mida Eestis üldjuhul ei kohta,” sedastab Anneli, kes mingi küsimuse kerkides arutab selle enamasti kliendiga läbi. „Kodu on soomlastele nii privaatne koht, et seal ei loe ema, venna, naabri ega töökaaslase arvamus. Loeb see, mida nemad tahavad. Ja kui ta on sinu palganud, siis arvestab sellega, mida sa ütled. Pidepunktid annavad nad siiski ette.”
Anneli on ka Mikalt ja Marilt küsinud, miks nad nii lihtsalt oma Skandinaavia stiilist loobusid. Selgus, et mõlemad olid mõistnud, et see poleks sobinud selle maja, ajaloo ja linnaga. „Mulle see meeldib. Ma ei pea kogu aeg midagi tõestama.”
Nii projekteeris Anneli ka kogu sisseehitatava mööbli, valis voodid ja diivanid, mille katteriide värvi olid nad koos otsustanud. Elamise koloriidi – tumesinise, kollase, halli erinevad toonid, musta ja valge – olid nad varem kokku leppinud.
„Kui Mika ise kohale jõudis ja nägi, mis olemas oli, siis muu vajaliku otsimiseks hakkasime koos käima mööda Pärnu vanavara poode. Ostsime suured vanad lauad, toolid, klaveri jms vanaaegsed asjad,” jutustab Anneli, nimetades, et perekond tõi Soomest juurde veel oma varandust: suured põrandalambid, kirstud, maalid, plakatid jms. „Mika lasi mul need asjad üle vaadata. Mis mulle ei meeldinud, need pakkis kokku, paludes ülejäänud esemed elamisse paigutada.” Millised pildid ja kuhu seintesse, seda otsustaski Anneli. Niisamuti valis ja tellis ta kardinad ning muud detailid.
Hea tundega kodu
„Lõppnüansi oma kodule annab pererahvas väikeste detailidega ikka ise,” viitab Anneli pesupulkade abil nöörile kinnitatud perepiltidele. „Tavaliselt teen ma inimestele kodu kesta ja põhimööbli, mille saab ise elama panna. Elamises, kus on suured kärtsuvärvilised seinad, on jube raske pärast midagi edasi teha. Pigem peaks ümbrus olema rahulik ja mõistlik.”
Anneli tegeles Mika ja Mari koduga üle paari kuu, olles neid enne tööga alustamist näinud vaid korra. Valmis ja sisustatud elamist üle andes koges ta siirast tänulikkust, kuuldes, kuis pererahvas teatas, et korter on kodune ja neil on seal hea olla.
See on Anneli arvates parim tunnustus. „Võid ju teha ka tohutult glamuurse elamise, kus ei saa hästi liikudagi. Inimesi on küll erinevaid, aga tegelikult pole enamikul sellises kohas hea olla. Minu jaoks on suurim kompliment see, kui klient ütleb, et kodu sai kodune.” Anneli rõhutab, et kodususe võid luua ka tohutu summa eest, aga alati ei ole see rahaga seotud.
„Vaatad kvaliteeti – paremad materjalid, tehnika, valgustid –, aga elamisele ei tohi tulla juurde raha maitset. Kui lood kodu inimesele, kellel on suuremad materiaalsed võimalused, ja ta saab neid kasutada, siis tasub rõhuda kvaliteedile. Aga saab ka väga väikese eelarvega kujundada väga ilusa kodu, sest tänapäeva materjalid võimaldavad seda. Odavate materjalide seas on valikuvõimalusi palju.”
Nii on Anneli teinud imeodavaid kortereid, nentides, et klantspildid hirmutavad inimesed tihti ära. „Kui on valge vaip ja must kõrgläikeline mööbel, siis uksest sisse minnes on lausa hirm midagi puutuda ja kuskile astuda,” toob ta näite, toonitades, et talle on kodu kujundades oluline, kuidas ja millises elustiilis inimene elab, mitte see, kui jõukas ta parasjagu on.
Praegu on tal muuhulgas aga käsil Mika ja Mari Soome maja sisekujundus. Usaldust ei osteta, vaid kogetakse. Vastastikku. Koostöö peab klappima ja eesmärk – kodus peab igaühel olema mõnus – ühtima!
