Vahel diivanil mõtisklema jäädes, pilk tabamas ootamatult akna taga vaikelu eksitavat metsjänest, või vaadeldes tuleleekide aplust kaminas, tundub Merlynile veidi uskumatugi, et sellesama maja vundamendi all laius ämma ja äia kartulipõld, kus ta on ka ise sügiseti mugulaid korvi noppinud.
Ta ei unistanud, et võiks ükskord elada oma majas. See oli abikaasa Mareki südamesoov. Kui mees oleks tahtnud kolida neljatoalisesse korterisse või ridaelamuboksi, siis olnuks see ühtlasi Merlyni unistus. Peaasi, et oleks oma kodu ja võimalus koos olla. See oli talle tähtis. Aastaid olid nad elanud väikesel pinnal, siinsamas Jüris, mõnikümmend meetrit eemal mehe vanemate eramu teisel korrusel. Samasse majja mahtus lisaks veel abikaasa kaksikvenna pere.
„Soovist kahekesi olla ostsime Tallinna armsa ühetoalise korteri. Seejärel sündis tütar Kertu, kes nüüd on 14-aastane,” meenutab Merlyn, kuidas nad kolisid Jürisse mehe lapsepõlvekoju tagasi, kui laps koolis käima hakkas. Suhted ämma ja äiaga on olnud alati toredad, aga sellegipoolest püsis tahe luua päris oma kodu.
„Müüsime korteri maha ja otsustasime viis aastat tagasi maja ehitama hakata – vanemate suurele krundile, kuhu jäi majaehituse võimalus ka teisele vennale,” jutustab Merlyn, kellest sai ühtlasi ehituse asjaajaja ja projektijuht. Juba seetõttu, et temal riigitöötajana oli rohkem kannatlikkust mitmete ametkondade ja problemaatiliste ametnikega suhelda, samuti ettevõtjast abikaasaga võrreldes enam aega arvuti taga klõbistada. Lisaks sai ta hõlpsamini uurida ametimeeste tausta: kas näiteks pottsepal on kutsetunnistus või ehitajal tegevusluba …
Millist me tahaksime?
Merlyn hakkas internetist ja ajakirjadest pilte ning ideid otsima. Missugune võiks olla nende maja? Kas L- või U-kujuline, et moodustuks suur terrass, kust ei peaks aiamööblit ära viima? „Mina tahtsin madalat maja ja abikaasa suuri aknaid, sest ka puhkusereiside ajal hotellides ööbides lükkab ta alati kardinad akna eest, et oleks rohkem valgust,” selgitab naine, mistõttu saidki majale hästi suured aknad, kohati lausa klaasseinad, mida suurte palakatega ei varjutata. Merlynit ei häiri, kui juhtumisi keegi tänavalt püüaks sisse kiigata, sest talle endalegi meeldib vahel jalutades inimeste koduakendesse pilku heita.
„Siis leidsime internetist pildi ühest köögist, kus mees ja naine askeldasid. Näha oli aken ja sealt paistis ka elutuba. Abikaasa ütles, et sellist maja ta tahaks! Milline see siiski olla võiks, me ei teadnud,” räägib Merlyn pildist kui tugisambast, millele toetudes hakkas ta otsima arhitekti, kes aitaks ideed projektiks joonistada. Kuna juhtumisi töötab Merlyni klassiõde arhitekt Alice Laanemägi Raam Arhitektides, siis soovitaski tema esmalt iseennast.
„Usaldasime end tema kätesse. Kui ehitad maja endale, siis tahad, et kõik oleks, nagu peab. Alice oli hästi konkreetne, ei teinud midagi n-ö tuttava poolest, sest tema annab nõusoleku ja allkirja ainult majale, millel on kõik vajalikud projektid õiged. Lisaks vahendas ta mulle kontakte: kes võiks teha kütte- ja ventilatsiooni ning vee- ja kanalisatsiooniplaani jms. Kõik oli üks pusle kokkupanek.”
Arvestades tulevikuvõimalusi
Detailplaneeringule kulus poolteist aastat, sama kaua sai arhitekt joonistada maja plaani. Kui esialgu leiti, et elamu võiks olla 250 m², siis mahtu koomale tõmmates jäi 180 m². „Ehitus oleks läinud meeletult kalliks ja maja jäänuks liiga suureks, kui me selles ainult kahekesi elaksime,” selgitab Merlyn, kel oli veel üks soov: maja võiks olla ühekordne, sest kahe korruse vahet sõeluda poleks ta enam tahtnud. Küll juhatab üldise tasapinnaga võrreldes veidi kõrgemal asuvatesse magamistubadesse mõneastmeline trepp, rõhutades privaatsust.
„Meil on väga vedanud, sest meil on abikaasaga ühine maitse,” sõnab Merlyn, teades hästi majaehitajate klassikalist tülide põhjust. Neil valitses kodurahu. „Mees tahtis küll katuseaknaid ja hästi kõrgeid, kuuemeetriseid lagesid, aga mulle meeldib jalutada madalal nagu kuudis. Kuna kõrgete lagede tõttu oleks kallinenud nii ehitus kui ka hilisem kütmine, siis illusioonid kahanesid. Küll aga teadsime mõlemad, et terrass peab olema puidust ja konjakitooni ning maja tumehall.”
Aega oli erinevaid lahendusi uurida, mistõttu asendati sundventilatsioon soojustagastusega ventilatsiooni Airobotiga. See Eesti toode oli tollal veel uudne. Lasti projekteerida erinevate võimaluste valmidus. „Katus on sellise kaldega, et sellele saab tulevikus paigaldada päikesepaneelid – ostad ja ühendad. Algselt valitud õhk-vesi-kütte asendasime maaküttega. Esimest korda elus mul varbad ei külmeta,” kirjeldab Merlyn, tõdedes, et ehituseks nad end lõhki laenata ei tahtnud, mistõttu tuli aega varuda, et igal palgapäeval taas midagi vajalikku osta.
Koos käisid kaasad ehitusmessil nii Eestis kui ka Soomes, tutvusid materjalide ja uute lahendustega. Soome ehitusmessil jäi neile silma üks Jämera Aeroc-plokkidest maja, mis neile väga meeldis. Seetõttu otsustasid nad, et nende maja olgu samuti Aeroc-plokkidest. „Pärnust leidsime ehitajad, kellega meil tekkis hea klapp,” räägib Merlyn, kes koos abikaasaga pidevalt jälgis, mida ja kuidas tehakse. Lisaks oli kaasatud ehitusjärelevalve. „Kui midagi oli vaja muuta, siis muutsime ka projekti, et vältida olukorda, et kui näiteks mingi toru läheb hiljem katki, siis me ei tea, kust see jookseb. Olin väga punktuaalne. See, mis on paberil, peab olema ka päriselt.”
Kannatlikult, kiirustamata
Merlyn jutustab maja mõtte- ja ehituslugu, peatudes üksikasjalikel detailidel, avades erinevaid uksi ning tutvustades nurgataguseid. Kõik on põhjalikult kaalutletud, läbi mõeldud ja lähtub põhimõttest: kui meelepäraste vahendite või lahenduste ostmiseks parasjagu raha napib, siis tuleb oodata ja koguda, mitte asendusega leppida. Nii on neil kindel visioon, missugune peaks olema vann või välja nägema saun, mille ehitus on veel pooleli.
Ühtegi sisearhitekti nad ei kaasanud, kuna Merlyn usaldab oma maitset, ruumitunnetust ja loomingulisust, sest on õppinud Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassis. „Sisekujunduse põhitoon muutus meil tänu köögimööblile, kus oli vaja leida vineerispooniga sarnane MDF-plaat,” toob ta näite, kuidas ühest toonist – Jura 50 – lähtub terve kodu seinavärv. „Kui on vaja midagi restaureerida, siis tundub: hall on hall, aga sel on palju erinevaid toone. Ja hall on väga ilus värv. Hall on uus valge!”
Tutvustaval ringkäigul assisteerib perenaist West Highlandi terjer Bruno-Bert, meenutades valget lumepalli, mis tuhiseb läbi maja. Tundub, et Brunolegi meeldib väga pererahva mõte lasta ümbritsev loodus läbi suurte klaaspindade ruumi sulanduda, sest tema saab nii ka lamades kirglikult peilida linde ja juhuslikult aeda sattuvaid loomi. Samuti lipsata erinevate tubade ustest avarale lõuna- ja läänesuunalisele terrassile.
Merlynil oli kaks kinnisideed: köögi kõrval peab olema sahver ja katuse all väike pööning. „Nagu filmides, et lähed üles, paned nöörist laetule põlema, teed kirstulaeka lahti, võtad oma kohvitassi ja vaatad vanu fotosid …” kirjeldab Merlyn, kes oma visiooni projekteerijatega jagades ajas nad esmalt naerma. Sellegipoolest ehitasid nad lae peale neljaruutmeetrise ala, kuhu mahuvad riiulid. „Nagunii oli vaja käiguteed korstnani, aga ehitajad tegid mulle ka panipaiga.”
Tahe lihtsalt kodus olla
Elamises on kasutatud võimalikult naturaalseid materjale, nende eriliseks lemmikuks on vineer juba ajast, mil nad ostsid oma pooleaastasele tütrele vineerist kiikhobuse. Kui varasemas kodus olid vineerist vaheuksed, köögimööbel ja kapid, siis majas esialgu nad vineeri kasutada ei kavatsenudki. Siis aga kerkis päevakorrale köögimööbel. „See on väga raske teema: milline peaks köögimööbel olema? Ma ei ole väga suur kokkaja, sest korter oli väike ja ämma-äia pool oli vaja kööki jagada,” selgitab Merlyn, kellele jäi paljudest firmadest silma Vineerimaailm. „Nemad teevad mööblit spoonitud vineerist, kus on kenasti vineeritriibud näha.” Merlyni ideedest lähtuvalt nad köögimööbli joonistasidki.
Suuri seinakappe ta kööki ei tahtnud, sest vajalikku kraami saab hoida ruumikas sahvris, mille ukse valmistas naise ideest lähtuvalt abikaasa, kelle oskusi ja pühendumust ta tänuga rõhutab.
„Aasta otsa ei leidnud me köögisaare taha õigeid toole, istusime taburettide peal. Õiged pukid saabusid viivitusega, sest Klavis Mööblil tuli uus toode välja,” räägib Merlyn. Kuna abikaasa Marek soovis, et pliit oleks köögisaarel ja ahi kõrgemal, siis tekkis probleem kubu valikuga. „Neist kulgevad välja enamasti koledad voolikud või torud, aga meil õnnestus leida väga dekoratiivne söefiltriga kubu, mis on ühtlasi nagu kena lamp. Tellitud valge asemel tuli must, mis sobib isegi paremini. Vahel võib vale toode hoopis õigemaks osutuda.”
Kogu oma vaba raha, aja ja hinge on kumbki koduehitusse panustanud. Merlyn ei salga, et vahelduseks tahaks vahel natuke midagi muud, osta kas või uue seeliku. Ent palgapäeva lähenedes mõtleb ta hoopis: „Tühja see seelik! Ostan hoopis uued pajakindad ja köögirätikud.”
Nimekiri asjadest ja soovidest muutub, täieneb või kahaneb. Samas on kindlad tooted, mida nad on oma koju soovinud ja targu hankinud. „Näiteks Oot-Oot Stuudio telerikapi ostsime, kui ehitus oli alles pooleli, ja see ootas meid mööblistuudio laos pea kaks aastat. Või esikupeegel, mis jäi silma ühes mööblisalongis, sest me veel ei teadnud, milline tuleb esik. Nii on paljude asjadega olnud. Need tulevad su juurde, kui on õige aeg.”
Merlynile meeldib väga kodus olla. „On alati meeldinud. Isegi siis, kui praegust kodu ei olnud. Päriselt. Nüüd olen ma end avastanud aina sagedamini lugemas, sest kohti, kus seda teha ja end mõnusalt tunda, on palju. Ja kodukontorit olen rohkem kasutanud, sest võimalus on olemas.”
Vahetevahel meenutavad nad abikaasa Marekiga ehituse kadalippu. „Kas aknad sobivad ikka täpselt aukudesse ja midagi ei läinudki mõõtmisel sassi? Kas me päriselt saimegi väga head ehitajad ja asjatundjad? Kas me tõesti saimegi hakkama? Küsime seda teineteiselt üsna tihti, kuid neil kõigil küsimustel on üks vastus: „Jah!”” Hakata maja ise nullist ehitama tähendab tõsist katsumust, ent kui sellega toime tuled, siis saab nautida ka enda ümber loodud õndsust.
