Toidu- ja seemnekartuli säilitamisreeglid

Shutterstock

Kartul on mahlane elav organism kogu säilitusperioodi ajal. Oma suure veesisalduse tõttu on ta tundlik ümbruse temperatuurile ja niiskusele. Liiga soojas ja kuivas hakkavad mugulad närbuma ja idanema. Liiga külmas võivad mugulate omadused muutuda või mugulad hoopis külmuda. Eripäraks on ka see, et kartulit ei saa säilitada valges või tuuletõmbuses, siis muutuvad mugulad roheliseks kibedaks ja mürgiseks.

Toidukartul

 

Kartulimugulate säilitamiseks optimaalne temperatuur on 4 kraadi. Siis on hingamise intensiivsus veel väike ja tärklis ei muutu suhkruks. Sellest madalamal temperatuuril võib kartulimugulate kvaliteet langeda. Mõnedel sortidel hakkab tärklis suhkruks muutuma juba 2 kraadi juures. Sellised mugulad võivad olla magusa maitsega ja keetmisel tumeneda. Üldreeglina on toidukartuli optimaalne säilitustemperatuur 4-6 kraadi.

Oluline on ka niiskus. Mida kuivem on hoidla, seda rohkem kaotavad mugulad vett ja närbuvad. Liiga kõrge niiskus soodustab mugulamädanikke. Optimaalseks loetakse 90-95% relatiivset õhuniiskust.

Toidukartuli säilitamisel on tähtis, et mugulate suhkrusisaldus ei suureneks, need ei idaneks ega närbuks kogu kasutusperioodi jooksul. See võib meie oludes kesta septembrist kuni järgmise aasta kartulisaagini. Oluline on tagada kogu säilitusperioodi jooksul ühtlane temperatuur ja niiskus. Suurtes kaasaegsetes hoidlates tagavad ühtlase kliima kliimaseadmed. Ka hästi ehitatud maa-alustes väikekeldrites säilivad kartulid hästi. Kui sellised võimalused puuduvad, on üsna keeruline kartulit kvaliteetsena säilitada. Igal juhul tuleks ära hoida suured temperatuuri kõikumised ja tilkvee sattumine mugulatele.

Sordid erinevad säilivuse poolest. Reeglina säilivad hilised sordid paremini ja kauem kui varajased sordid. Oletada võib, et varajased sordid hakkavad varem idanema ja kaotavad pikemal säilimisel mugulate headuse. See ei pruugi alati nii olla. Suurema osa tänapäevaseid varajasi sorte võib säilitada rahuldavalt mai või juunikuuni. Siiski räägitakse varajastest, sügise- ja talvekartulist. See tähendab, et aretatud sordid on parimad mõnel perioodil vastavalt nende iseloomustusele. Mõned hilised või talvesordid vajavad pikemaajalist järelvalmimist nagu talveõunadki. Mõni sort sobib toiduks alates detsembrist. Ka Jõgeval aretatud sort ‘Reet’ maitseb talvekuudel paremini kui sügisel kohe peale koristamist. Eestis aretatud sortidest hakkavad varem idanema hilisepoolne ’Vigri’ ja varasepoolne ’Maret’. Nendel võivad esimesed idud olla juba jaanuaris, aga see ei ole takistanud neid säilimast kvaliteetsena mai või juunini. Eriti hästi säilib eesti sort ’Ants’. Heades maakeldrites säilitatakse ’Antsu’ edukalt järgmise aasta saagini. Otstarbekas on valida mitu sorti ja kasutada neid vastavalt sordi kirjeldusele, säilitamise võimalustele ja oma kogemustele.

 

Seemnekartul 

 

Seemnekartuli säilitamisel on omad erinevused. Seemnekartuli võib päevitada roheliseks, see on isegi soovitav. Roheline kartul säilib paremini, ei nakatu mugulamädanikesse ja närilised ei armasta selliseid mugulaid süüa. Seemnekartulit on soovitav säilitada pisut jahedamas kui toidukartulit, optimaalselt 2-4 kraadi juures. Niiskuse peaks hoidma 90-92% piires.

Seemnekartulit on soovitav säilitada kastides või konteinerites, eraldi hoiuruumis või -nurgas. Siis on mugulamädanikesse nakatumise võimalus väiksem. Seemnekartuli säilitamisel peab eriti jälgima, et mugulad saaksid piisavalt õhku. Ummuksis seisnud seemnemugulad võivad kaotada idanevuse. Kui seemnekartul pannakse pikemaks ajaks õhukindlatesse kottidesse, kastidesse või hoidlat ei õhustata korralikult, siis muutuvad arenema hakanud idud mustaks. Selline seemnekartul kaotab kvaliteedi ega anna enam head saaki.

Allikas: Kodu&Aed "Kartulivihik"

Sarnased artiklid