Setomaa tipus olev talu sai uue hingamise

Tiina Kolk
01.10.2018
Tube ehivad Seto rahvariided ja kohalike käsitöömeistrite kaltsuvaibad. | Toomas Tuul

Vaid mõne aastaga on Kaidi Kerdt koos lähedastega andnud uue hingamise ja loonud ka uue kuue Setomaa tipus Meremäel asuvale Kirsi talule.

Kõik algas neli aastat tagasi, kui tarmukas naine tuli koos perega kombekohaselt Seto kuningriigi päevale. Enne peole jõudmist hakkas ta millegipärast kinnisvaraportaale uurima ja kõigepealt lõi ette Kirsi talu müügikuulutus.

„Otsisime õiget paika tükk aega, enne kui üles leidsime, sest õu oli üleni rohtu kasvanud. Malts ja ohakad ulatusid räästani ja hooneid polnud õieti nähagi. Aga miski ütles mulle, et pean ka majja sisse saama,” meenutab Kaidi, kes tookord saatis omanikule sõnumi sooviga näha talu ka seest, kuid vastusest polnud kippu ega kõppu. Aga kui õhtu eel plaaniti juba linnakoju sõita, saabus lõpuks sõnum, et poole tunni pärast tehakse uksed valla.

„Tulime terve perega. Mu vend üritas läbi nõgeste teed rajada, et pääseksime ukseni. Kui see lahti tehti, kargas ninna vänge kopituslõhn – elamu oli kaua tühjalt seisnud. Hakatuseks kuulutas mu ema, Setomaal kasvanud ja Meremäel keskkooli lõpetanud: „Kaidi, üle minu laiba sa ostad selle talu!” Abikaasa teatas samuti, et tema esikust edasi ei tule. Hingasin kümme korda sisse, astusin tagatuppa ja nägin läbi paksu makulatuurikihi palkseina. Tõmbasin näpuga tapeeditüki ära ja selle all oli imeilus palk! Sosistasin isale, et kuigi siin on vaja teha tohutult tööd, sunnib miski mu sees seda talu ostma. Nii isa kui vend julgustasid mind, et talu saab alati ka müüa,” tutvustab praegune Kirsi talu perenaine asjade algust. Nagu käed olid löödud, hakkas kogu pere innukalt talu taastama. Nüüdseks on 1917. aastal ehitatud elumaja renoveeritud, korda on tehtud ka aidad.

 

Vanaemale pühendatud
 

Kaidi lapsepõlvesuved möödusid naabruses asuvas Miikse külas vanavanemate talus. Paraku on praeguseks too talu lootusetult lagunenud ning kuulub onule.
„Olen tüdrukutirtsuna korjanud pesast kanamune, viinud enne kukke ja koitu koos vanaisaga lehmi karjamaale, näinud vasikaid sündimas ja teinud sigadele süüa. Need ja paljud teised tegemised-oskused on kujundanud minust selle inimese, kes ma praegu olen. Vanaema on mulle nii palju andnud, tema õpetas mind rääkima Seto keelt, laulma Seto leelot ja ärgitas astuma leelokoori. Olin kümme aastat leelokoori Leegajus liige,” jutustab Kaidi.

Siitilmast lahkudes palus memm tütretütart, et too ei unustaks Seto kiilt ja kombeid, et need läheksid ikka edasi.
„Ma lubasin. Kui ma esimest korda Kirsi talu õues seisin, siis adusin võimalust seda lubadust täita. Nüüd on meil siin kodumajutus, anname paljudele edasi seda pärandit, rääkides külastajaile oma vanaema lugu, Seto lugu ja minu lapsepõlve lugu, laseme kuulajail kogeda ehedat maaelu. On ju Seto kultuur eriline,” nendib naine, kes on kõigi tubade seintele nii majas kui aitades paigutanud vanaema fotod ja tema tehtud käsitööesemeid, põrandale aga pannud kohalike kootud kaltsuvaibad.

Igas Seto kodus olid kunagi kangasteljed ja naised tegid endale ise rahvarõivad. Vanaema näputööna valmisid ka Kaidi esimesed Seto rahvarõivad.

„Kui mulle need esimest korda selga pandi, läksime vanaemaga fotograafi juurde. Ma tundsin ennast kui tõeline printsess. Aga vanaema tuli pildile linnariietes. See oli ajalooline hetk, kus pärand anti edasi nooremale generatsioonile,” meenutab Kaidi. Praegu on tal mitu komplekti Seto rahvarõivaid. Perenaine eksponeerib neid külalistubades: mustad kuued valmistati villasest kangast, valged tavaliselt linasest ja neid kanti üldjuhul pidulikumal puhul suvel.

 

Töödel pole lõppu näha
 

Talu renoveerimisel lähtusid uued omanikud kohalikust kombestikust. Kui mujal Eestis on taluarhitektuuri planeering suhteliselt vaba, siis Seto talus asetsevad hooned kindla korra järgi. Kirsi on kinnise hooviga talu, hooned on nurgeti kokku ehitatud. Elumajale lisaks on siin maakivimüüriga laut ja seapaht – notsudel oli komme „süüa” end puitseinast läbi. Ühe katuse all olid tall ja ja heinaküün. Eraldi veel aidad.

„Talu jõukusest rääkis aitade rohkus. Siingi on viljaait ja riideait ning nende keskel muldpõrandaga vahelik, kuhu sai hobusega sisse sõita: vaheliku tagumine sein tõsteti kõrvale ja tõsteti laadung maha ning loom juhiti välja – hobune ei tagurda vankri või reega,” jutustab perenaine.

„Kui talu ostsime, oli uhke rõivakirst riideaita jäetud ja viljaaida salves vili. Mõnusat viljalõhna on seal veel praegugi tunda – sealne külalistetuba sai esimesena valmis. Seintel on minu vanaisa suusasaapad ja hobusekuljused ning vanaema käsitööesemed.”
Vanaisa tehtud tööriistu on välja pandud teisteski ruumides, tutvustamaks Seto talutraditsioone. Ka kogu siinsest elamisest pärinev vanavara on leidnud endale väärika koha.

Kunagisse heinaküüni, mida peagi taastama asutakse, plaanib pererahvas heinadki sisse tuua ja lubada külalistel lakas magada. „Minu lapsepõlve unustamatud elamused on pärit heinateo lõpust, kui lubati hästi lõhnavatel kuivadel heintel magada,” tunnistab Kaidi.

 

Uus suitsusaun on nüüd valmis
 

Tavapäraselt paikneb suitsusaun majast eemal, tuleohtu silmas pidades, sest need on ikka kippunud maha põlema. Korstnat ehitisel pole ja seda kütavad kivid. Kirsi talu suitsusaunas on kolmveerand palkidest varasema sauna omad ja ülejäänud sai meistrimees ühest teisest Meremäe talust.
„Seega on meie savusann suuresti tehtud taaskasutatud palkidest. Sauna sisustus järgib sajandite jooksul kujunenud tava ning kerisahi on tehtud tellistest ja maakividest. Osa kerisekive on minu vanaisa nopitud,” teavitab perenaine. Tema lapsepõlvesaun on kahjuks maa alla vajunud. Maa peale jäänud ahjust tõid nad talvel abikaasaga sügavas lumes sumbates ämbritega kerisekive ära, sest vanaisa oskas leida kõige paremaid, mis ei aja karmu ega pane silmi vett jooksma.
Sauna laastukatus on mõistagi uus. Tulevikus plaanib pererahvas panna kõigile hoonetele kohasemad laastukatused.
Kirsi talu uhke vana õunaaed on siiani alles, küllap kasvatati siin ka köögivilja. Nüüd ollakse maaharimisega nii kaugel, et järgmisel aastal saab kartulid maha panna ning sibula-, küüslaugu-, tilli- ja muidki peenraid teha. Rabarber oli juba enne hoovis ja maa seest ilmus välja isegi pojengipõõsas. Üllatusi või õuel veelgi varuks olla.

 

Kimmäs kotus
 

Kirsi talu kodakondsed astuvad iga päevaga lähemale eesmärgile luua ehe, oma maanurga ja rahvakillu pärimust tutvustav tervik. Elumaja on juba kohaliku meistrimehe abiga täiuslikult renoveeritud. Pööningukorrusele tehti külalistoad ja alla uus köök, pesuruum ja WC.

Köögisein tuli asendada uuega, aga pliit, ahi ja leso on algupärased ning töötavad korralikult.

Kõik külalised kiidavad maja head õhustikku. „Siin majas on elanud head inimesed ja loonud helge aura. Kui need seinad oskasid rääkida ...” mõtiskleb Kaidi.
Elutoa nurgas seisev klaver võiks muidugi pisut pajatada. Üks eelmisi perenaisi olevat andnud muusikatunde. Arvatavasti käsitööna valminud pill on veel veidi häälest ära, aga klaverile on Kaidi pannud eriti olulised fotod vanaemast. Ühel neist laulab memm leelokooris. Nüüd astus noor naine ka ise kohalikku koori.

Vanadelt piltidelt on näha, et igapäevatööd tehes oli naistel vaid uurikett kaelas. Keskeas uhkeldasid naiste pidurõivad rohkete hõbeehetega, suurele sõlele lisandus palju hõberahadega keesid ja kette. Ehete rohkus näitas talu jõukust. Vanemas eas andsid naised oma ehted tütardele ja kandsid taas vaid ühte keed nagu lapsena. Nii ka Kaidi vanaema.

Majas on auväärsel kohal vana piibel ja albumid. Külalisteraamatust saab lugeda kostiliste elamustest. Meeldib Kirsi talu retsepti järgi tehtud sõir, aga suitsusaun on nii Eesti inimeste kui kaugemalt saabunute tohutu lemmik ja saunas kogetut lubatakse taas nautima tulla.

„Meie pere tahab jäägitult Setomaale oma juurte juurde naasta. Miks me seda teeme? Aus vastus on, et soovin oma vanaemale antud lubadust täita. Ma olen inimeste inimene, mulle meeldib suhelda,” tõdeb Kaidi Kerdt, sommeljee, Masi veinimaja esindaja Balti riikides ja Venemaal – veinide importija, kes jagab end Itaalia ja Setomaa vahel.

„Mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen, et Kirsi talu on minu kodu, minu koht. Siin olen koos perega kõige õnnelikum.”

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid