Põnevaid taimi koduaeda. Ahtalehine punanupp

Jüri Annist
Shutterstock

Aiafännide huvi punanuppude näitab kindlat tõususuunda. Kuna punanuppe on 18 liiki, millele lisanduvad veel arvukad teisendid ja sordid, siis valikut jätkub.

Huvi üleskütjateks on ilmselt nende omapärased õisikud, mis on valdavalt ovaalsed või üsna piklikud nutid. Need avanevad „vales” suunas, ülevalt alla ja näevad avanenult välja täpselt nagu tillukeste pudelite pesemiseks mõeldud harjakesed.

Ahtalehine punanupp (Sanguisorba tenuifolia) eristub teistest oma väga kaunite klassikalist sõnajalga meenutavate lehtedega, mille keskelt sirutuvad ülespoole õisikuvarred purpursete “pudeliharjakestega”. 

 

Sihvakas graatsia
 

Ahtalehise punanupu puhmik kerkib graatsiliselt üle tavaliste püsikute. Hoolimata kõrgest kasvust (u 1,5 m) ei tee ta vähimatki tüli. Taim laieneb teosammul – järelikult pole teda tarvis mingilgi moel tagasi hoida ega ahistada. Hoolimata sihvakusest võib teda istutusalas paigutada ka ettepoole. Nimelt loetakse ahtalehist punanuppu „läbipaistvaks taimeks” – tema puhmik on sedavõrd hõre, et sellest on tõepoolest võimalik läbi vaadata.
Ahtalehisel punanupul on ka sorte. Tuntumad on ’Purpurea’ ja ’Pink Elephant’. Esimese pudeliharjakesed on liigi omadest tumedamad, teisel roosad ja kohevamad.

Minu arvates on tähelepanuväärseim ahtalehise punanupu Jaapanis, Hiinas ja Koreas kasvav teisend S. tenuifolia var. alba. Mitmed allikad esitlevad teda siiski sordina ’Alba’. See taim kasvab meie aias 2,5 m kõrguseks ja tema valged üksmeelselt rippuvad õisikud kõiguvad graatsiliselt tuules kõrgel vaatleja pea kohal.

 ’Alba’ välimus õitsemise ajal (alates augustist) on täiesti eriline – hakatuseks on ta põlvekõrgune väga nägus „sõnajalapuhmik”, sellele järgneb hõre kimp kahemeetriseid „traadijuppe”, mille otsas kõiguvad „pudeliharjad”. Sumedal augustiõhtul pole kaugemalt vaadates peeneid õisikuvarsi õieti näha – jääb üle imestada, mis imelikud valged ja karvased putukad seal õhus tantsisklevad.

Kui ahtalehine punanupp kasvab pisutki tuulte eest varjatumas kohas ja saab vajaduse korral mõnele naabrile korraks-paariks “nõjatuda”, siis pole lisatoestamine tarvilik.

Muide, ära ei maksaks põlata ka harilikku mustnuppu (Sanguisorba minor), keda enamjaolt kasvatatakse hoopiski köögiviljapeenral. Selle kuni poole meetri kõrguse püsiku lehti sünnib pruukida varajase ja hilise salatina või lisada köögiviljasupile. Neil on tugev kurgimaitse, mis on meeldivam noortel lehtedel. Lehed on asjakohased ka külmade jookide maitsestamisel. Silmailuks õitseb punakasroheliste õitega taim terve suve.

 

Miks & kuidas
 

* Ahtalehisele punanupule meeldib kasvada päikeselisel kohal, kus viljakas muld oleks pidevalt parasniiske. Äärmused – nätske savimaa või liivane, kuiv põndak – ei ole talle paslikud kasvukohad.

* Suvise põua ajal võtavad punanupud kastmisvee tänulikult vastu.

* Aiakahjurid temast ei hooli ja haigusi ta ei pelga.

* Külm punanuppu ei võta.

 

Õitsemise aeg: august

Kõrgus: kuni 2,5 m

Valgus: päikeseline

Muld: parasniiske aiamuld

Talvekindlus: külmakindel

Allikas: "Aia aarded". Raamatu saad tellida SIIT.

Sarnased artiklid