Heleni ja Taivo kodu on Viljandi vanalinnas kaugelt üle saja aasta vanuse puumaja teisel korrusel, kuhu viib uhke keeruga trepp. Korterisse sisenedes satub tulija otsekui teise aega ja kohta – mulle näiteks meenusid Visby vanalinna kodud, mis möödujate pilkudele lahkelt avatud. Ka siinses elamises on palju ruumi ja puhast seina- ning põrandapinda, mille taustal pääsevad efektselt mõjule hoolega valitud esemed. On lossimägedega piirneva tagahoovi poole avanevad suured aknad ja kitsas vintskap, mille väikesest aknakesest saab kiigata kesklinna poole.
Küllap on taoline pilkupüüdev interjöör seotud sellega, et paar elas vahepeal aastaid Norras ja põhjamaine sisustusstiil sai omaseks. Ka 1950.–1960. aastail toodetud väärtuslikud täispuitesemed on valdavalt pärit Norra taaskasutuspoodidest ja antiigiäridest, mida Helenile ja Taivole meeldis külastada. Kuid oma koht on elamises ka nõukogudeaegseil iseloomuga esemeil.
Kindlasti pole isikupärase tulemuse puhul vähetähtis ka asjaolu, et Taivo on lõpetanud Tartu kunstikooli ning Helen on fotograaf, kes tegeleb kunstiprojektide ja catering’iga. Tema loomingut võiks minu meelest koduseintel enamgi eksponeeritud olla, kuid selgub, et elanikud ise tahavad näha ka sõprade tehtud fotosid ja pealegi vahetatakse seinal olevaid pilte sageli nagu päris näitusesaaliski.
Elujälgedega esemed
Paljudel asjadel siin kodus on peal elujäljed: kriimud, mõni naelaauk või märgid kunagisest ülevärvimise katsest ainult kaunistavad mööblit, muudavad seda isikupäraseks, usub pererahvas. Sama arvame meiegi – mina, fotograaf ja sisearhitekt Ivi-Els Schneider –, kes me seda kodu koos külastame. Kuna suuremal osal mööblist on lugu jutustada, jääme neid huviga kuulama.
„Toolid tulid Valga veduridepoost,” alustab Taivo. Ivi-Els lisab, et algselt olid need Leila Pärtelpoja kujundatud toolid mõeldud Energia kohvikule. „Siis olid need heledad,” täpsustab ta. Taivo kätte jõudsid toolid aga juba „sajakihiliselt” ülevärvituina. „Depoo suleti ja need toolid oleksid prügimäele läinud. Aga kuna mu isa töötas seal, siis õnnestus mööbel hukust päästa,” räägib Taivo. Pärtelpoja toolidele on ise uus riie peale pandud, ka väike jalapink on kaetud sama kangaga.
Veduridepoo metallitöökojast on päästetud ka kadestamisväärselt suur laud, mille ümber aeg-ajalt suuremaid sõpruskondi koguneb. Laud puhastati põhjalikult, õlitati ja vahatati, kuid puurimis- ja saagimisjäljed on nähtavaks jäetud. Kadestamisväärne on ka Heleni ja Taivo kasutuses oleva korteri suurus – 100 ruutmeetrit. Kahele loomeinimesele pole seda tegelikult ülearu palju, ja pealegi elab Eestis viibides nende pool ka Taivo Inglismaal resideeruv poeg.
Äratundmine buumiaja lõpul
Selle mõnusa atmosfääriga korterini, mille suurtesse akendesse paistab hommiku- ja päevapäike ning vintskapi omasse õhtupäike, jõudis paar 2008. aastal. Tartus elamisest tüdinenud Taivol oli kindel seisukoht, et maja, kus Viljandis elama hakata, peab olema vana ja ostetud pind pigem räämas – talle meeldib endale „möllata ja remonti teha”. „Siin müüdi korraga kaht korterit ja see meie praegune ongi neist kahest kokku ehitatud,” räägib ta. Osa töid tegid nad ise, osa lasid teha töömeestel.
„Ostutehingu järel algas suurem lammutustöö. Vana, kehvasti seinas püsiv krohv eemaldati ja krohviti uuesti lubikrohviga, vanad puitpõrandad puhastati värvist, lihviti ja õlitati toonitud õliga. Ja siis mingi aja pärast läksime Norrasse ära – Helen õppis Oslos fotokunsti ja töötas kunstniku assistendina, mina tegin tööd. Mõne aasta pärast tulime siiski kodumaale tagasi.” Ja juba koos Norrast ostetud asjadega …
Algselt oli köögis pliit, elutoas ahi ja tagatoas ka pliit soemüüriga. Nüüd on sellesse korstnajalga ühendatud malmahi ning suur ahi on samuti töökorras. Elus tule kuma ja soojus meeldib mõlemale. „Viimistlesime kõik heledaks seepärast, et meile meeldib Skandinaavia stiil, ja teiseks – nii ongi valgem. Toataimed, mööbel ning tekstiil lisavad värvi nagunii,“ selgitab Taivo.
Vähe või palju?
Kas vähem on tõesti alati rohkem, tahaksin küsida, kui vaatame ringi seinatäie raamatute järele, mida elanike elukutseid ja harrastusi arvestades peaks kodus olema väga palju. Selgub, et neid ongi palju, kuid suures osas on raamatud ja ajakirjad kastides hoiul: „Pole mõtet kõike korraga välja panna, läheb liiga kirjuks. Alati saab vajaliku üles leida,” teab Taivo. Põhimõtteliselt on tal õigus, aga … mõni raamaturiiul peale praeguse võiks ikkagi veel olla, mõtlen endamisi. Ja ruumi siin ju on!
Helen esines oma töödega eelmise Tallinna Fotokuu raames. „Pildistan erinevaid subjekte, kuid tihti on minu tööde sisu kontseptuaalne. Viimane suurem näituseprojekt oli „Skulptuurid”, pildistasin need üles ehitusel leitud objektidest. Näiteks plahvatanud Makroflex’i-pudelist või suurtest kilerullidest. Mulle meeldivad mustvalged fotod.” Heleni eelistab pildistada pigem filmile kui teha tööd digikaameraga, kuid erinevalt kooliajast laseb ta filmid nüüd ilmutada teistel.
Ukse vastas olev valge sein oleks hea fotode eksponeerimiseks, pakun innukalt. Aga Taivole meeldib praegu pigem valge tühjus. Sest asjad on ümberringi nagunii. Jälle õigus!
Helen lisab seepeale, et sageli on tal vaja just valget tausta kellegi või millegi pildistamiseks ning siis on hea, kui see on kodust kohe võtta. Ja veel: „Kui on palju kolitud, siis jätad iga kord asju maha. See on hea, sest pigem võiks asju olla veel vähem,” usub Helen.
Taaskasutuse jõud
Raamaturiiuli kõrval seisab madal lauake. Mõistatame, milleks see kunagi loodi. Ivi-Els pakub, et ajakirjade hoidmiseks, Taivo arvab, et see on kunagi hoopis baarilaud olnud. Samas toas on siiski ka ilmselgelt ajakirjanduse hoidmiseks loodud lauake.
Väike talulaud on Taivo töökoht, kus tavaliselt seisab arvuti ja suur paberikuhi. „Aga need ma koristasin pildistamise ajaks eest ära,” tunnistab mees. „Pane tagasi,” soovitab Ivi-Els. „Te elate ju siin, ega see ei pea olema mingi väljanäitus …” Ivi-Elsule meeldib, et see, millega inimesed igapäevaselt tegelevad, paistab kodus ka välja.
Renoveeritud siseuksed – mis värvi need täpsemalt ongi? Mündirohelised? Oliivirohelised? Igatahes on see vahva värviaktsent mustvalgele lahendusele lisaks. „Nende ustega nägime vaeva, see oli töömahukas: mina puhastasin vanast värvist ja lihvisin, Helen värvis! Ja siis veel sobivate linkide leidmine … Liistud naelaaukudega on muide vanad uksepiidad – jätsin ka need elujäljed meelega. Et nurki puhtalt lõigata, said alla pandud klotsid,” selgitab Taivo.
Taivo püüdis kodu renoveerides kasutada võimalikult palju materjali, mis leitud siitsamast, neist kahest vanast korterist. Näiteks põrandalauad ja muugi puitmaterjal läks enamasti asja ette.Küsin, kust on pärit ahju taga asuv väike kirst. Selgub, et see polegi kirst, vaid nõukogudeaegne laskemoonakast. „Kui Vene sõjavägi välja läks – Tartus oli ju palju lendureid –, siis mu kõrval elav ohvitser viskas osa asju õue. Selle kasti ka. Hiljem tõin ta Viljandisse kaasa. See oli siis roheline, tahtsin seda maha võtta. Aga nii tugev värv oli, et igalt poolt ei tulnud maha. Jäingi rahule sellega, et kruntvärv laiguti välja paistab,” muigab Taivo.
Norra aeg elustub esemetes
Suured riiulid, millel eksponeeritakse kauneid esemeid ja tunnevad end hästi toalilled, on lastud teha: metallosad Taivo tellis, puitosad lasi parajaks lõigata. Puuskulptuur põrandal on aga Taivo enda looming. „Selle ma tegin Norras, meil oli seal väga ilus koht, kus elasime, ja õues sai kõike teha. Kasutasin algul mootorsaagi, hiljem tahusin ja lihvisin.”
Jutt läheb taas Norras elatud aastatele. „Kui seal olime, siis reisisime päris palju, nüüd vähem. Norras kõik muidu meeldis, aga … kuidagi külm oli. Isegi inimesed. Kõik on väga stiilne küll, aga …”
Aga kuigi lause lõpp jääb õhku, meenutab peaaegu kõik Viljandi kodus just sealseid aegu: valgustid, voodi, öökapid, elutoa diivan, väike kummut, mitmed lauad ja tugitoolid – need kõik on pärit Norrast, enamasti leitud internetikuulutuse peale või mõnest taaskasutuspoest. „Neil on sait aadressiga Finn.no, sealt leiab päris lahedaid asju,” räägib Taivo. Helen täpsustab, et mitmed esemed on siiski ka Viljandi taaskasutuspoodidest leitud.
Kas neil muuks peale töö ja sisustamise ka aega jääb, uurin. Taivo hakkab naerma. „Viljandis käime aeg-ajalt petanki mängimas, matkame ümber järve või linnalähedastel matkaradadel. Helen käib tihti ujumas, sügiselgi veel … Mängime pinksi raamatuklubis Romaan, vahel ka mujal.”
Suured rahvahulgad Helenile ja Taivole väga ei meeldi, näiteks folgi ajal nad pigem põgenevad linnast. „Kuid viimastel aastatel liigub Viljandis palju turiste eri maadest ka muudel aastaaegadel. Lähevad Lossi tänavat pidi lossimägede poole või siis siit maja kõrvalt mööda, alla järve äärde,” näitab Taivo – möödujad paistavad ju kenasti kätte. Kuid Mulgimaal sündinud mehele on Viljandi siiski väga kodune linn, kus kõik on käe-jala juures: turg, kohvikud, imeilus järv … Autot põhimõtteliselt ei olegi vaja. Tallinnast pärit Helen on lapseea suved veetnud Vainupeal, seal käivad nad nüüd ka koos sageli. Väga ilus koht!
Elutoa aknast näeb hoovi, kus veel sügisel õitses helde käega kasvama visatud lilli. Ka Helenil ja Taivol on kasutada päris suur aiamaa, veidike lossi pool. Kuid põhiosa söödavast tuleb koju siiski Viljandi Talutoidu aidast, eriti kiidab Taivo seal pakutavaid juuste. Ja Helenile meeldib väga süüa teha!
