Kes : Vambola, Virve, Virgo ja Markos Vahtre.
Mis: ilu- ja maastikuaed ühel hektaril.
Kus: Raplamaal Valtus.
Tingimused: savi- ja paesegune külmasoontega metsaserv.
Toimetus sai kirja, milles kolm Raplamaa naist – Angela Vahtre ning Merike ja Angela Katkosilt – tahtsid jagada oma vaimustust aiast, mis on jätnud neile sügava mulje ning pakkunud juba aastaid hinnalisi ideid. Oleme neile väga tänulikud ja soovitame kõigile: jagage ikka tunnustust inimestele, kes on teie lähedal! Võistlus „Kodu kauniks” on üks võimalus tunnustada tööd, mis muudab maailma ilusamaks.
„Kirjutame teile mehest, kel on rohelised näpud ning kuldne pilk, märkamaks taimede maailma ilu. Vambola ei tegele pelgalt aia heakorraga ega ole ka vaid kollektsionäär. Tema loob ja maalib taimedega. Nii liigirikast, aga samas talukoha juurde sobivat aeda pole me rohkem näinud. Siin aias pole käinud ükski aiakujundaja, samuti pole Vambolal kunagi olnud võimalust maailmas ringi käia ja muljeid talletada. Pole tal kodus ka hulka aiaraamatuid ega -ajakirju, aga ta võiks olla eeskujuks paljudele aednikele, kuna tunneb hästi taimi ja omab väga head silma ja kätt, et kauneid vaateid luua. Kunagi pole me kuulnud, et ta ei jõua või liig palju on teha. Tema lihtsalt elab oma igapäevast elu, luues oma rohelist paradiisi.”
Raplamaal on hakanud levima kuuldused erilisest maastikuaiast. Kui koolivaheajal on lastel vaja õpetlikku ringkäiku või otsib pensionäride klubi väljasõidupaika, on pere ikka värava avanud. „Siin pole midagi paberile pandud,” on peremees Vambola Vahtre oma loomingut tutvustades tagasihoidlik. „See pole näidisaed ja ma ei jäta silte juurde, sest mulle need ei meeldi,” tunnistab ta oma ükskõiksust pedantse nimemajanduse suhtes. Ent see ei tähenda ükskõiksust taimede vastu, keda on siin palju ja erinevaid.
Lemmikuid peremees siiski ei nimeta – need on ajaga ikka muutunud. Ent olulised on kindlasti pojengid, keda on 50–60: „Nad õitsevad kaua ja kaunilt, kui närtsinud õied ära kaksad.” Pikemalt on juttu ka floksidest, kellega on kahelt poolt ääristatud väravast aiasügavusse viiv tee. Üht kätt jäävad vanad, teist uued sordid. Viimased on ka vihma- ja hallituskindlamad ning mõnigi taim rõõmustab õitega veel hilissuvel. Juuli ja augusti algus ongi kõige magusam aeg, kui peremees kohvitassiga juba hommikul aeda läheb mõtteid virgutama, ümberringi flokside lõhnapilv.
Katse ja eksituse meetod
Kui pere 1982. aastal poja sündides keskusest siia, Virve lapsepõlvekoju kolis, oli vaja esmalt lahendada praktilisi küsimusi. Et maad olid saadud koos kunagise Valtu õunaaia mitmesaja õunapuuga, siis tuli nendegagi midagi ette võtta. Aastaid lõikamata-hooldamata puid ei olnud enam mõistlik õunaaiana edasi pidada. Nii sai suurest osast istandusest hoopis omapärane materjal, millele Vambola on kohase otstarbe leidnud. „Peenraääri olen nendega mänginud, kuniks neid olemas on,” tutvustab ta aia üht omapärasemat ja parkmetsa servaga hästi haakuvat looduslikku vormistust. Aiaruumi on kokku hektari jagu, aga silm haarab üle väljade kaugemalegi – just nii, nagu aia- ja pargikujundaja on vaateid mõelnud.
Esimestel aastatel haris pere ikka aiamaad. Kui hakati ka ümbrust kavandama, istutati esimesed pärnapuud. Sajandivahetusel, kui enam loomi ei peetud, hakkas iluaed tasapisi aiamaa üle võimust võtma ja on 15 aasta jooksul üha laienenud. Perenaine Virve on töötanud omal ajal nii aiandi kasvuhooneis kui ka haljastuse alal ning aiandust lausa õppinud, kuid Vambola tegutses algul ikka katse ja eksituse meetodil, nagu peremees naerdes tunnistab. Ametilt ehitaja, on ta ka vabakutseline pottsepp ehk meister iga ameti peale. Oma hilisemaks mõjutajaks ja kogemuste andjaks tunnistab ta suviseid töid naabruses Haide aiandis. Koos meisteraednik Arnold Hannustiga aedade rajamine telesaatele „Paradiisiaiad” pakkus palju mõtteainet.
Metsa ja põldu, kive ja savi
Aiapinnas on enamjaolt savine ja toitev, samas on mõne koha peal puhas paas. „Hostad panin nagu suurde potti, kangiga raiusin augu ja seal nad kasvavad,” kirjeldab Vambola loodusega kokkumängu ja vägikaikavedamisi. „Meil on väga looduslik aed ja ma ei kujutaks ettegi, et siin oleksid piirded ees. Aga nii peab muidugi võitlema ka kitsede ja jänkudega,” nendib ta paratamatuid kaotusi stoiliselt. Koer on siiski pandud kartulite juurde valvesse – metssigade pärast.
Aias on kaks selgelt jahedama õhuga külmakoridori ja sinna tuleb istutada kindla peale kasvavaid taimi, kirjeldab Vambola kohalikku kliimat. „On ka kolm sellist kohta, kus midagi ei kasva: olen järjest istutanud ja lõpuks loobunud. Need on ilmselt veesoonte ristid.” Kevaditi õitsevad aias ka lumi- ja märtsikellukesed, tulbid ja nartsissid, kui vesirotid pole juhtumisi sibulaid ära viinud. Mullu läksid nende nahka ka mustad tulbid. „Aga eks siis tuleb jälle taastada,” ei lase mees end paratamatusest mõjutada.
Ühised tegemised
Suures aias jätkub tööd igaühele. Peremees roogib ise päris tihti peenraääri. Kaks-kolm korda suve jooksul tuleb tal need teravaks ihutud labidaga üle käia, siis käib puhastustöö kõplaga kiirelt. Kokku on neid servi üle kilomeetri. „Seda läks natuke paljuks jah,” naerab Vambola ise. Paar päeva nädalas tegeleb perepoeg Virgo niitmisega, ka trimmeriga on tööd omajagu. Kiirustada siin ei saa, sest peenarde ja põõsaste vahelised kurvid tuleb hoolega välja joonistada. Kastmisvee tarvis on aias väikseid lihtsaid veesilmi, kus kaevuvesi saab soojeneda. Need ei kujuta ohtu ka väikestele lastele.
Perenaise Virve hoole all on aias kõik, mis söögiks kasvab. Aia tutvustamine on peremehe etteaste, mis talle endalegi ilmselt rõõmu pakub. Ka sagedastel külalistel on siin ikka midagi uut vaadata. Vambola kinnitab, et sorte ta kokku ei aja: neid on olemas rohkem, kui keegi koguda suudaks. Hostasorte on siin veidi üle viiekümne, aga aretatud on neid üle viie tuhande. Viimaste lumerohkete talvedega läks ka üksjagu haruldusi välja. „Aga eks on see jälle põhjus midagi juurde vaadata,” naerab peremees.
Tervikpilt on tähtsaim
Enamik taimi on pärit kas laatadelt või lähedal asuvast Haide aiast, kus polevat enam palju neid, mida siitki ei leiaks. „Liike on üle saja, aga sorte tuleb neljasaja tuuri,” hindab peremees, kelle põhitähelepanu läheb hoopis aiaruumile kui tervikule. „Vahepeal oli hästi palju hekke, aga siis vaatasin, et lõhkusin nendega aia ülemäära ära, jäid liiga väiksed ruumid.” Hekiperioodist jäid järele üksikud taimed, mis nüüd aitavad ruumi eelkõige mõtteliselt liigendada ja pakuvad nii tausta kui avaramaid vaateid.
„Hea aeg on vaadata aeda videvikus ja manada silme ette, kus võiks pilt olla kõrgem, kus madalam,” kirjeldab Vambola oma lemmikhetki. Ümberistutamiste tarvis on aias ka koht, mida ta nimetab surnuaiaks, ometi tärkab sealt pigem uus elu. „Kui ei oska taimele õiget hooldust või kasvukohta pakkuda, siis viin ta sinna ravile või ootama, kuni parem mõte tuleb,” selgitab peremees. Praegu on aed oma parimais aastais: nüüd alles hakkab nägema seda õiget mõõtu, milliseks aastate eest istutatud taimed lähevad. Peenrapind on aga saavutanud oma mõistlikud piirid, millest kaugemale pole plaanis minna.
Fantaasia rohelised raamid
Ühest küljest piirab õue võimsa taustana vana kiviaed, mida peremees on veelgi täiendanud. „See aiaserv peab ka natuke metsikum olema, et taustaga kokku sobida,” põhjendab ta kujundusloogikat. Maastikuaiaosa tõeline kese on vaateplatvorm, mil küljes ka rooliratas lapselapsele. „Ainult koobast meil ei olnud, aga siis istusime poisiga kahekesi maas ja leidsime lahenduse,” on vanaisa rahul mõlema jaoks suurepärase ideega. Külili keeratud ja peenrasse „istutatud” truubirõngas, mis pakub parasjagu nii päikese- kui vihmavarju, on olnud pojapoja lemmikkoht.
„Kõik oma kätega loodu on sündinud omaenda peas,” tunnistab Vambola. „Eks iga asi võtab aega ja peab enne peas valmis olema. Need nägemused lihtsalt tulevad, ei mina tea, kustkohast! Teen, mis meeldib, ja teistest aedadest snitti ei võta.” Nii ei sünni siiski seniolematud vigurid, vaid kohaliku loodusega võimalikult hästi sobituvad kooslused. Vahel tuleb ka probleeme lahendada. Nii on näiteks tekkinud tavapäraste ’Smaragdide’ kõrvale elupuude tüvivormid. Vambola aitas lihtsalt kitsede pügatut veidi edasi vormida – kahju oli puud lihtsalt ära hävitada. Lahendusi otsides kujunes ju ka aia eripära, kohalikust materjalist pehmejoonelised peenrapiirded.
Loodusega kooskõlas
Aia ja metsa piiril kerkib taeva poole puudesalk, mille kupli all on otsekui saalis omaette lõkkeplats. Seisatame korraks, sest see on eriline tunne, mis siin tekib. „Need on võsast välja puhastatud põlistammed, mille keskele moodustub võradest looduslik korstnaauk,” selgitab peremees. „Siin on väga hea tõmme. Mõtlesin algul kolde ja korstna peale teha, aga see ei sobinud siia üldse ja ei pea ju nii suurt lõket tegema, et puud ümberringi viga saavad,” põhjendab ta piirdumist lihtsa kiviringiga. „Ei ühtki kõrt plasti,” ütleb Vambola õuemööbli kohta, mille on ise kokku pannud käepärasest materjalist, puupakud ja õunapuurondid sealhulgas.
Platsi servas, puude varjus tunnevad end hästi ja annavad kevadsuvel värvi rododendronid: valgest tumelillani. Siin peetakse nii perenõupidamisi, sugulaste kokkutulekuid kui tehakse ka jaanituld. Otse lõkkeplatsi kõrvale jääb endine kruusaauk, mille nõlvu tihti ei niideta, vaid lastakse haljendada poolloodusliku rohumaana. „Kevadel on siin karukellad ja siis tuleb kohe ju maasikas. Üks aasta trimmerdasin, nii et maasikamoosi lõhn oli ninas!”
3 head mõtet
- Roosid
„Roose ma ei kasvata,” põhjendab Vambola, miks neid on aias üksnes neli taime. Kibuvitsu on aga seitse sorti, mis viib jutu ikka looduslikele liikidele. „Roos on ilus, aga siin ei ole teda kuhugi panna – talle peaks olema eraldi koht, kus teda hea vaadata,” on peremees oma eelistustes kindel.
- Agarus
„Oli aasta, kui kõik floksid välja läksid, aga ma säilitasin külma verd ja soovitasin ka teistel mitte kiirustada: kui floks üks aasta üles ei tule, siis ära heida meelt. Ka elulõngadega on nii. Sügiseks oli kõigil jälle neli-viis oksa peal. Agarus on vahel ka ogarus,” naerab Vambola.
- Parajus
„Oleks siin ainult kivi, oleks see raskepärane. Terve aiaäär on ju vana kiviaed. Ainult puit oleks samuti raskevõitu,” hindab Vambola. Samblaga kaetud õunapuutüved koos maakividega moodustavad vaheldusrikka loodusliku terviku.
