Aed-mustjuurt (Scorzonera hispanica) saab edukalt kasvatada inimene, kel on kannatust ära oodata kaua valmiv ja mitte kõige rikkalikum saak. Ent meeldiva maitsega sihvaka juurika kasvatamine tasub end kindlasti ära mustjuures sisalduvate kasulike ainete tõttu. Aedviljamaa liigirohkuse, aga ka söögilaua ja maitseelamuse rikastajana on ta vägagi tänuväärne. Ega delikatessköögivilja peagi kümnetes kilodes mõõtma.
Maitsvat juurikat võib süüa nii toorelt kui ka kuumtöödeldult. Samuti võib teda kasutada kuivatatult näiteks supisegudes. Juurikas sisalduvad ained korrigeerivad diabeetikute ainevahetust.
Aed-mustjuure söögiks kasvatamise ajalugu ulatub tagasi 17. sajandi Lõuna-Euroopasse, Hispaaniasse. Taim oli tuntud ka Lähis-Idas. Varem kasutati ravivaks otstarbeks metsikult kasvavate liikide juurt. Eestis kasvab looduslikult üks liik: madal mustjuur Scorzonera humilis. Mustjuur on ka hea meetaim.
Kaheaastane korvõieline
Aed-mustjuur on kaheaastane taim. Ehkki tema juur meenutab kaudselt musta porgandit, on ta korvõieline ja seega sugulane pigem võilillega kui sarikaliste porgandi ja pastinaagiga. Sarnase kasutusega kasvatatakse ka mustjuure sugulast aed-piimjuurt Tragopogon porrifolius.
Esimesel aastal kasvatab taim maapinnale sihvaka lopsaka lehekodariku, teisel aastal õievarre, millel suvel avanevad kollased korvõisikud. Taim kasvatab alla pika musta õhukese koorega juurika, mis seest on tihe ja valge ning eritab lõigates piimmahla. Maa sees areneb juurikas aeglaselt – saagikoristusele tasub mõelda sügisel oktoobris-novembris. Taim on külmakindel ja talvitub maa sees hästi, seega võib teda koristada ka kevadel aprillis või mai alguses, kui maa ära sulab. Kevadel on juurikad isegi jämedamad ja mahlasemad. Pikalt viivitada sellega aga ei tasu, sest peagi hakkab kasvama õievars ning juurikas puitub. Kui soovida ise seemneid kasvatada, siis võib paar taime järgmiseks suveks kasvama jätta.
Mustjuure maast kättesaamiseks tuleks kindlasti kasutada labidat. 2–4 cm paksune juurikas ulatub ligi kolmekümne sentimeetri sügavusele ning võib kergesti murduda. Vigastamata juurikad säilivad päris edukalt ka turba või liivaga kihiti kasti pakituna keldris korralikus jahedas hoiuruumis.
Külva sügisel või kevadel
Mustjuur vajab edukaks kasvamiseks korralikult haritud kobedat ja viljakat pinnast ning valget kasvukohta. Värsket sõnnikut mustjuur siiski ei taha, parem on kõdusõnnikuga rikastatud kompostmuld või mineraalväetis. Mõnekordse suvise väetamise mõjul kasvab taim paremini. Viljavahelduse mõttes sobib ta kasvatamiseks kartuli, kurgi või sibula järel.
Mustjuurt võib külvata hilja sügisel või varakevadel. Vahel tehakse külve ka kesksuvel. Üsna suured seemned külvatakse umbes 5 cm vahega või harvendatakse taimed hiljem sellisele kaugusele, et tagada piisav kasvuruum. Tõusmed ilmuvad 2–3 nädala jooksul.
Kasvuaegne hooldus seisneb taimede rohimises ja kuival ajal kastmises.
Sordid:
’Libochovicky’ – kuni 30 cm pika juurikaga sort.
’Duplex’ – Eestis enamlevinud populaarne sort.
’Hoffmanns Schwarzer Pfahl’ – tööstuslikuks kasvatamiseks kasutatav sort.
Aed-mustjuure juur sisaldab:
28,5% kuivaineid;
2% pektiinaineid;
20% suhkruid;
rohkesti glükosiide: inuliini (10%), asparagiini, koliini, levuliini;
rohkesti mineraalaineid: kaaliumi-, kaltsiumi-, fosfori-, raua- ja naatriumiühendeid;
provitamiini, A-, B1- ja E-vitamiine, vähesel määral C-vitamiini.
