Igaüks, kes sirmokkale pilgu heidab, saab aru, et tegu on okaspuuga. Ent tema „okkad” paiknevad silmale harjumatul viisil, mistõttu silmsidele järgneb enamasti vältimatu küsimus: „Mis puu see küll selline on?”
Imestamist väärib sirmokas rohkemgi. Tema igihaljad, erkrohelised, üsna pehmed ja pikad (7–12 cm) „okkad” ei olegi tõelised okkad – need on hoopis moondunud võrsed. Kõigele lisaks suudavad need lamenenud moodustised ka fotosünteesida.
Neid erilisi taimeosi kutsutakse kladoodideks. Sirmokka pärislehed ehk okkad (okas on muundunud leht) on 1–6 mm pikkused pruunikad soomused, mis liibuvad pärisokstele ja on pruuni koore taustal pea märkamatud.
Muuseas, kladoodid pole mitte ainult okaste moodi, vaid need võivad üks ühele sarnaneda ka lehtedega. Näiteks Vahemere äärest pärit ruskused näivad olevat kaetud lehtedega, aga tegelikult on okstel hoopiski kladoodid.
Eriomase välimuse annab sirmokkale tema „okaste” omapärane paiknemine: need kinnituvad okstele puntidena ja sirutuvad väljapoole sama sümmeetriliselt nagu avatud vihmavarju tugivardad. Inglise keeles kutsutaksegi sirmokast Japanese umbrella pine (Jaapani vihmavarju-mänd).
Miljonite aastate vanune
Sirmokas on Maa kujuteldamatult igiammune asukas. Teadlaste mõõtmiste põhjal on ta seda asustanud viimased 200–100 miljonit aastat. Ulatuslikud sirmokkametsad laiusid Maal juba siis, kui dinosaurused vees, maa peal ja õhus peremehetsesid.
Hiidsisalikud läksid umbes 66 miljonit aastat tagasi mingil ikka veel teadmata põhjusel kõige kaduva teed, aga sirmokas on endiselt olemas. Seda puud ei häiri, et ta on jäänud sirmokka perekonna Sciadopitys ainuesindajaks liigiks.
Vähe sellest – sirmokkaliste sugukond Sciadopityaceae koosnebki vaid eelnimetatud ühest perekonnast ja sellesse kuuluvast ainuliigist. Olgu võrdluseks mainitud, et suurim taimesugukond – korvõielised Compositae või Asteraceae – koosneb ligi 8000 perekonnast, milles on eristatud 14 000 kuni 25 000 liiki.
Mida armastab, mida ei talu
Väidetakse, et sirmokas on Eesti tarvis tsipake külmahell, ometigi on ta vastu pidanud ka sisemaal. Teine grupp teadjamehi arvabki teda pakasekindlate taimede hulka.
Edu tagab sirmokka istutamine vaid talle sobivatesse oludesse.
* Sirmokas jumaldab niisket seisvat õhku, mida pakub veekogu lähedus, ja parasniisket mulda.
* Kergelt happelises mullas peaks olema rohkesti orgaanilisi osiseid, mullas ei tohi olla aga grammigi lubiaineid.
* Kasvukoha muld ei tohi mingil juhul läbi kuivada ega saada kõvaks trambitud.
* Kirjeldatud niisketes oludes eelistab sirmokas kasvada päikesepaistes, vaid ere lõunane päike võiks olla kergelt varjutatud.
Sobimatus kasvukohas sirmokas kaua ei kesta. Vähem vastupidavad on tema „kollaseokkalised” ja kirjud sordid.
