Tänu oma ülimalt värvikatele ja/või mustrilistele lehtedele ning graatsilistele õisikutele on helmikpöörised (Heuchera) vaieldamatult väga populaarsed aiataimed. Loomulikult on nad ka sordiaretajate üheks lemmikuks. Igal aastal paisatakse taimeäridesse müügile ridamisi uusi sorte.
Sortide täpset arvu ei oska keegi öelda. Arvukate sortide seast tõuseb täiesti erilaadsena esile ’Mocha’. Enne kui asuda tema häid külgi lahkama, tuleks aga lahti seletada, miks on sellele taimele antud ehk pisut kummaline nimi.
Mokakohvi sünnilugu
Mocha on Jeemeni sadamalinn Punase mere rannikul. Seal sai 15. sajandil alguse kohviubadega kauplemine ja väljavedu. Sadama tippaeg jäi 17. sajandisse. 19. sajandi alguseks oli kohvipuude kasvatamine märkimisväärselt laienenud mitmele poole maailmas ja kohviubadega kauplemise keskused tekkinud mujale. Nüüdseks on Mocha taandunud väheldaseks kalurikülaks, mida väisavad üksikud turistid.
Nimega „Mocha” tähistati kohviube, mida algselt veeti välja vaid Mocha sadama kaudu. Ja kindlasti röstituna, et vältida nendest kohvipuude üleskasvatamist. Mocha kohv teisenes suupärasemaks mokakohviks.
Mocha kohviube saadakse siiani luuviljadest, mis kogutakse araabia kohvipuu (Coffea arabica) teisenditelt, keda kasvatatakse Jeemeni mägedes niisutatavatel terrassidel. Kõik vajalikud toimingud tehakse, nagu 500 aastat tagasi, käsitsi. Seega on moka oad klassikaline mahetoodangu näide.
Muide, siiani vaieldakse, kas kohv on pärit Etioopiast või Jeemenist. Kompromissina väidetakse, et kohvipuud pälvisid esmatähelepanu Etioopias (kus nad looduslikult kasvavad), aga kohv kui jook keedeti esimesena Jeemenis.
Moka tähendab ka erilist õrna värvitooni, mis on omane piimaga kohvile. Järelikult tähendab lause „Pruudil oli seljas valge kleit, aga pruutneitside kleidid olid mokad” seda, et pruudi saatjatel olid üll kreemikat värvi kleidid.
Caffè mocha on väidetavalt Ühendriikidest pärit caffè latte variant, mis lisaks kohvile ja piimale sisaldab ka šokolaadi ja/või kakaod.
Palju häid omadusi
Helmikpööris ’Mocha’ on kogukaim paljude sortide seas. Tema lehed on valdavalt tuhmpruunid, aga iga leht on tooni võrra erinev. Lehtede värvus muutub ajaga: noored lehed on vasksed, hiljem pruunid ja vananedes ning päikeselisemas asupaigas üsna mustad.
Meie aias sattus ’Mocha’ kasvama seina äärde õunapuu varjualasse. Mõne juhuslikult silmanurgast taimele langenud pilgu järel ajju joonistatud kujutis kergitab huulile tahtmatu hüüatuse: „Tohoh! Mis tont see siin nurgas konutab?” Ometi pole meie taim valguse nappuse pärast päris mustaks värvunud.
’Mochal’ on mitmeid positiivseid külgi:
* tema koloriit on täiesti eriline, sellist värvilaiku ei suuda teised taimed pakkuda;
* oma suuruse tõttu ei lähe ta naabertaimede vahel kaotsi;
* ta talub (et mitte öelda eelistab) varju märksa stoilisemalt kui teised helmikpöörised;
* tema lehtede servad ei pruunistu liigse kuivuse ja/või päikese tõttu nii kergesti kui teistel;
* talved muserdavad teda tunduvalt vähem kui enamikku helmikpööristest;
* õisikud koosnevad kreemvalgetest õitest, mis on kenaks täienduseks tumedatele lehtedele.
Vähenõudlikkuse ja kestvuse on ’Mocha’ pärinud ühelt oma esivanemalt – vahtralehiselt helmikpööriselt (H. villosa).
Uudishimulikele taimesõpradele olgu lisatud, et ’Mocha’ aretas prantslane Thierry Delabroye. 2008. aastal patenteeriti ’Mocha’ USA-s.
Helmikpööriste taimeperekond sai endale nime Johann Heinrich von Heucheri (1677–1747) järgi, kes töötas Saksamaal Wittenbergi ülikoolis arsti, botaaniku ja ravimtaimede eksperdina.
