Kodusolemine: kuidas telesaatejuht Joonas Hellerma oma akusid laeb?

Ele Praks
Kodu & Aed
17.04.2017
Joonas Hellerma kodu lähistel asub Pääsküla raba | Mark Raidpere/Kodu & Aed

ERR "Plektrummi" saatejuht, äsja parima meessaatejuhi preemiaga pärjatud Joonas Hellerma on kümme aastat televisioonis saatejuhina ametis olnud.  Ent mis on see ­magnet, mis teda koju tõmbab ja paneb end seal hästi tundma? Ajakirja Kodu & Aed peatoimetaja Ele Praks küsis, Joonas Hellerma vastas.

"Mu kodu lähistel asub Pääsküla raba, mis on pärast sinna rajatud väikest matkarada ärganud justkui uuele elule. Kui vanasti tuli liikuda mööda soiseid ja nähtamatuid rajakesi, mida sagedasti katkestasid kraavid ja jõed, siis nüüd on kergel sammul võimalik liikuda läbi väga mitmekesise metsamaastiku. Vahel tundub isegi uskumatu, et südalinnast vähem kui poole tunni teekonna kaugusel on selline eraldatud ja lõhnav mets, kus linnalähedust meenutavad ainult kaikuvad rongiviled ja summutatud liiklusmüha," räägib Hellerma.
 
"Öösiti jäävad raba kohale hõõguma ka pilved, millelt peegelduvad Tallinna tuled. Aga muidu valitseb samblike ja kõiksugu rohelise taimevaiba keskel, kõrgemate ja kiduramate mändide vahel tõeline metsarahu. Linnas elades avaneb siin hea võimalus elada kaasa aastaaegade ringkäigule. 1. märtsil kuulsin väga vara hommikul, läbi sügava une ja pimeduse, metsa poolt esimest kumedat musträsta laulu. Hoolimata laiutavast pimedusest ja jäisest õuepealsest kõlas sellega ka esimene kevadekuulutus."

"Linde on üldse olnud huvitav tundma õppida," jutustab ta.  "Mõned aastad tagasi avastasin ühelt oksalt tagasihoidliku laulurästa – vale­ööbik, nagu teda kutsutakse –, kes erinevalt musträstast elab ainult metsas ja inimestele liiga lähedale ei lenda. Laulurästas paneb metsa isemoodi helisema ja kajama, justkui viibiksid kusagil sügaval laanes ja üldsegi mitte linnas. Ka käo kukkumine, mida siin on ikka lootust kuulda, tekitab maal olemise ja laanemetsa tunnet," räägib Hellerma. 

"Suve poole kurisevad öises hämarikus öösorrid, kes ühes uduvoogude ja liblikatega võivad rabapealse maagiliseks etenduseks muuta. Ka taevasikk oli mulle üllatuseks. Mõtlesin esiti, et kusagil pea kohal suristab mõni suur putukas. Alles palju hiljem oskasin taevast allasööstvat tiku­tajat päriselt ka näha. Kahju on ainult peoleost, keda ei ole enam mitu suve kuulda olnud. Kuuldavasti püütakse neid troopikalinde rändeperioodil Vahemere-äärsetes maades söögiks. Lindude kõrval olen põõsastes ragistamas tabanud metskitsi ja kord õnnestus ühes puuladvas tõtt vaadata ka ühe arvatava kärplasega."

"Mullu suvel kohtasin siin üht liblikate uurijat (küll neid lendas tema ümber palju!), kellega oli juttu ka raba tulevikust. Eelmisel kümnendil oli Pääsküla rabas metsatulekahju, mille tulemusena tekkisid raba peale lagedamad paigad ehk põlendikud. See on aidanud areneda väga mitmekesisel taime­kooslusel ning haaraval maastikul," leiab ta. "Praegu on põlendikud aga kinni kasvamas ja uus, noor männik sirgub iga ­aastaga kõrgemaks. See omakorda toob kaasa raba kuivenemise ja liigirikkuse vähenemise, kaugemas tulevikus võib siinsetest paikadest saada tavapärasem mets. Ehk võiks talgute korras praegust maastikku kuidagi hooldada."

"Nii et metsalähedus on üks hea põhjus kodus olla. Loodus mõjub oma pikas ja kindlas rütmis võrreldes inimmaa­ilmaga rahustava ja jõustavana. Mäletan üht lauset Juri Lotmanilt: „Looduse tagavara on igavik.” See võiks tähendada, et loodus on inimesele kindlam seljatagune kui mis tahes muutlikud tsivilisatsioonihüved. Lõpuks võtab loodus kõik taas endasse, hoolimata sellest, kui kaugele eemale inimene temast ka ei lähe."

Sarnased artiklid