Kes: Robert (42), Tiina (45), Jakob (17), Stella (13), Lennart (7) Oetjen, alaska malamuudi segu Astor
Mis: 170 m² vana palkmaja 1240 m² krundil, renoveeritud 2011. a.
Kus: Elvas Arbi järve kõrgel kaldal.
„Meie Kalda tänava maja on huvitava ajaloolise taustaga. See olla väidetavalt üks esimestest Elva majadest, mille ehitas Meeri mõisnik 1903. aastal pärast raudteejaama asutamist Arbi järve kõrgele nõlvale Tartu Ülikooli professori suvekoduks.” Nii tutvustab siinset ajalugu majaperemees, Ameerika juurtega Robert Oetjen, kes nüüdseks juba 21 aastat hoopis Eesti asja ajanud ja looduse heaks tegutsenud nii Eesti Looduse Fondis kui ka looduskaitseühingus Kotkas. Viie aasta eest valisid Oetjenid selle hoone oma uueks koduks.
„Mina olen erialalt geoloog, aga töötan looduskaitses, ja Robert on heaoluühiskonnast põgenenud filoloog, kellest Eestis sai ka hoopis loodusemees,” tutvustab pere tausta Tiina Oetjen. Ühendajaks sai neile mõlema tegevusväli, koos on nad tegutsenud looduskaitseühingus Kotkas ja Alam-Pedja looduskaitseala looduskoolis.
„Oleme üdini looduseinimesed ja tegutseme suurel looduskaitsealal, aga 15 aastat elasime siiski kolmetoalises korteris,” tõdeb Robert. Kuid kolme lapsega muutus see juba keeruliseks ja nii nad hakkasidki uut kodu otsima. Ehkki maale kolimise igatsus oli olemas, jäädi siiski Elvasse, kus koolid ja huviringid on lastele lähemal. See oli ilus kompromiss, kus võeti arvesse kõigi huve.
Suvemajast looduskeskseks koduks
Esmakordselt sattus Robert siia juhuse tahtel kohe pärast Eestisse jõudmist 1992. a: „Tulin Rahukorpuse vabatahtlikuna Elva kooli õpetajaks. Siin elas siis Uno Kuresoo, tuntud ja armastatud kirjandusinimene ja õpetaja, kelle juures käisid kirjandusõhtutel koos ta tollased ja kunagised õpilased. See oli üks esimesi kodusid, mida Eestis külastasin ja see pere andis ka tõuke, miks ma pärast Rahukorpuse-aastaid Eestisse jäin. Rein Kuresoo, kes oli ka selles majas kasvanud, oligi minule Eesti „võti”.”
Ilmselt 30ndatel aastaringseks elamiseks kohandatud ning 70ndatel tollaseid materjale ja tehnikaid kasutades ümber ehitatud maja osteti headelt sõpradelt, kelle jaoks oli hoone saatus oluline. Paiga mitmed väärtused ei teinud ehitustöid siiski kergemaks ja ette tuli üksjagu ootamatusi. Ent tagantjärele ei kosta kahetsuse varjugi – tulemus on sedavõrd oma ja õige. „Nüüd on kõik küllatulnud sõbrad kinnitanud, et see kõik siin on väga meielik,” kinnitab Robert pere rahulolu.
Nii saamegi imetleda väga terviklikuna mõjuvat kodu, kus lähemalt vaadates ometi hulganisti detaile eri aegadest, stiilidest ja laiast maailmast. Ühte seob kõike oskus väärtustada ehedat ja vastupidavat materjali ning tegemisrõõmu, mida õhkub nii eri kandist pärit kunsti- ja käsitöödest kui ka kogu hoone viimistlusest.
Elu ümber küttekolde
„Ruumiga siin väga kiidelda ei saa, sest maja on pikk ja kitsas ning majandusnurgale kohta ei ole. Mänguruumi ei olnud palju – trepp, korsten ja välisuks olid paigas,” tõdeb Tiina. Planeeringuga tuli üksjagu pead murda ja selles andis head nõu tuttav sisearhitekt Krista Roosi. Tema soovitas tuua köögi vana veranda kohalt maja keskele ja nüüd toimub siin ümber ahjusuu ja köögilaua suur osa päeva suhtlusest. Siit avaneb ka suveuks lõunapäikeses terrassile.
Suure kolde juurest viivad õhutorud teisele korrusele, kus talvel vajatakse elektrit lisaks vaid ühes toas. Valmis on ka radiaatorikohad ja põrandaalune torustik ajaks, kui valitakse sobiv keskküttekatel. Pere äraolekul aitab praegu sooja hoida õhksoojuspump.Kesksest kaminahjust jäävad lisaks esikule ja pesuruumile teise hoonetiiba veel magamis- ja töötuba. Ülakorrust, mis on tervenisti laste päralt, seob avar eesruum, kust avanevad tubade uksed. Siin on ka teler, mida elutuppa ei soovitud, ent mida Tiina siiski ülal nüüd vahel kiikamas käib.
Pere üldist looduskesksust kinnitavad siingi viimistlusmaterjalid, aga kogu majas ka arvukad tegemistest ja oskustest kõnelevad detailid. Peretütar Stellal on parasjagu käsil korvitäis taimedega värvitud lõngu, millele tooni andnud näiteks kanarbik ja mets-harakputk. Sel teemal on Oetjenid ka looduskoolis kursusi korraldanud. Lagede soojustuseks on kasutatud samuti naturaalset materjali – hakitud pilliroogu, mida tutvustas rookatuseid tegev meister kui kerget ja kuiva alternatiivi villadele.
Vanaga silmitsi
„Renoveerima asudes saime aru, et kõike vana pole võimalik ega mõtet säilitada – aastad olid teinud oma töö. Soovisime siiski hoida maja põhiosa, ristpalkkonstruktsiooni, mis lubikrohvi all oli hästi säilinud ning uus ehitus käis selle ümber,” kirjeldab peremees protsessi ja valikuid. Lihtsam ja odavam olnuks ilmselt uus teha – maja oli 70ndail valedest materjalidest rikutud. Välja tulid toonesepa kahjustused, aga palgi süda oli siiski alles ja aus palkmaja on endiselt suvel jahe ja talvel soe. Loodeti säilitada ka vana korstnat, aga oli suur õnn, et katusekonstruktsiooni muutes tuli seegi lahti võtta – vana oleks olnud väga tuleohtlik. Kunagi kinniehitatud verandagi vajas uut vundamenti ja on nüüd liidetud elutoaga.
Ehitusel kasutati lihtsaid looduslikke materjale – põrandad-laed said peamiselt puidust, vannitoa ja köögi seinad kaeti lubikrohvi ja ülejäänud ruumid savikrohviga, viimistluseks kasutati looduslikke õlsidd, vahasid ja värve. Vanad laetalad ja ka mõni palksein on eksponeeritud, samas ei tahetud kodu ka väga „metsatareks” muuta. Tulemuseks on mõnus, looduslähedane, tasakaalus materjalidega keskkond.
Alumise korruse imelised laiad põrandalauad on pärit Oetjenite oma metsast ning läbi käinud kohalikust saekaatrist ja kuivatist. Iga laud on nii ilus ja omapärane, et võid jäädagi vaatama, kinnitab pererahvas. Põrand viimistleti samuti ise: näidati poes soovitud tooni ja prooviti kokkusegatut eri lauajuppidel. Nii oli näha, kuidas iga laud võtab seda sisse erinevalt. Männipuit on esialgu küll pehme, aga aeg ja õlitamine aitavad, kinnitavad Tiina ja Robert. Nende pere tegevusele on see hästi vastu pidanud ja isegi koer pole midagi hullu suutnud korraldada.
Tervistava keskkonna kiituseks
Korteris elades oli nii Robertil kui ka lastel allergia- ja hingamisteede probleeme, mis oma majja kolides kadusid. Pere pesamuna, lasteaialaps, pole aga kordagi haige olnud ja sellega lasteaiast päevakski pääsenud, naerab Tiina rahulolevalt. Üks tervisliku keskkonna märksõnadest võib olla ruumides ühtlast niiskust hoidev savikrohv, millega on viimistletud soojustuse ja roomattidega kaetud palkseinad. „Läksime savikrohviga väga hoogu,” muigab Robert. „Proovisime, ja siis läks kogu majja seda 12 tonni. Meil oli abiline, kes soovitas seda rohkem kasutada.”
Töö oli aeganõudev, aga tulemus nii hea, et nähtud vaeva ei kahetse keegi. Krohvimisega kaasnes tohutu niiskus, talvel oli aga väljas 30 kraadi külma. Vastkrohvitud seinalt oli hästi aru saada, kus asusid külmalekked: need olid hommikuks härmas. Nii oli võimalik probleemsed kohad veel uuesti lahti võtta ja tihendada. „Saviga on lihtne midagi muuta: pritsid märjaks ja vormid ümber,” kiidab Robert.
Krohvitud seinad kaeti omakorda savivärviga, et toad varjulises männimetsaaluses liiga pimedaks ei jääks. Kui tubaste tegemistega ollakse nüüdseks põhilises ühel pool, siis majaümbrusse jätkub tegevust kauemaks. Veel töötatakse sauna kallal ja edaspidi on hea pärast sauna kõrgest nõlvast alla lipata – allikarikas Arbi järv on kiviga visata. Suur järve saneerimisprojekt toimus just samal ajal Oetjenite majaehitusega. Kui varem arvestati, et veemajandus koosneb salvkaevust ja septikust, siis tegelikult saadi ka linna vesi majja.
Oma aiaga tegelemine on perel alles ees ja kõigepealt nuputatakse, kuidas kasutada kaldpinda, mille kõrguste vahe krundil on kümme meetrit. Selleks, et siin ka köögivilja kasvatada, nagu pere sooviks, „läheb sada aastat ja miljon krooni,” arvas omal ajal asjatundja, aga andis ikkagi nõu, kuidas luua paremini kasvumulda hoidvat põhja liivaküngastele.
