Kämmalrabarberit Rheum palmatum on mitmed suured rahvad omaks pidanud, mistõttu teda kutsutakse india, türgi ja vene rabarberiks. Päritolu järgi sobib teda tituleerida hiina rabarberiks. Ülejäänud nimetused lisandusid siis, kui tema vägevate risoomide kuivatatud tükid liikusid kaubakaravanides Siiditeed pidi Hiinast Venemaale. Peterburi ja Moskva kaupmehed müüsid neid väga kalleid „krõbuskeid” Euroopa jõukatele klientidele. Alles siis, kui Hiina avas 19. sajandi keskel oma sadamad välismaistele kaubalaevadele, lõppes rabarberijuurte raharikas kulgemine Siiditeel. Miks ometi peaksid labased rabarberijuured sedavõrd hinnalised olema?
Kämmalrabarberi risoomid on ajast aega olnud üheks enim kasutatud ravimkomponendiks Hiina traditsioonilises meditsiinis. Siinkohal läheks lootusetult pikale üles lugeda kõiki tõbesid, mille puhul kämmalrabarber abiks on. Olgu näitena esitatud vaid mõned: seedetrakti toimimise normaliseerimine, paljude tõvestavate bakterite tegevuse pärssimine, veritsemise pidurdamine, maksa kaitsmine toksiliste ühendite eest, vererõhu alandamine, kolesteroolitaseme alandamine jne. Tasub tähele panna, et kämmalrabarberi varred ei sünni süüa ja lehed on suuremas koguses manustamisel suisa toksilised. Vähemalt kuue aasta vanuste taimede juured kogutakse, puhastatakse, kooritakse, tükeldatakse ja kuivatatakse sügisel, kui taimede suurtele lehtedele ilmub kollakas jume.
Vägevakasvuline püsik
Kämmalrabarber on meie oludes üks vägevamaid püsikuid. Ta suudab kasvada kuni kolme meetri kõrguseks. Tema suured lõhestunud lehed, mis kaudselt meenutavad harali sõrmedega käelaba, omandavad kesksuveks muljet avaldavad mõõtmed. Voldilise pinnaga lehtede läbimõõt võib küündida kuni 80 sentimeetrini.
Kämmalrabarbereid saab paljundada seemneid külvates. Seemikud tärkavad erinevatena. Mõnede lehed laotuvad kevadel laiemaks üsna purpursetena, teiste omad on samas sügavrohelised. Lehtede alaküljed on vähem või rohkem lillakad. Juunis sirutuvad ülespoole vägevad õisikuvarred. Kämmalrabarberi õisikud on samased hariliku rabarberi omadega, aga nad kerkivad tunduvalt kõrgemale ja õitega kaetud osa on märksa pikem.
Enamasti on nii, et punakate lehtedega taimede õied on rohkem või vähem roosad. Rohelised taimed avavad rohekaskollased õied, mis vananedes omandavad samuti mõningast roosakat jumet. Solistina istutatud kämmalrabarber on õitsemise ajal väga pilkupüüdev ja ahhetama panev aiataim. Tegelikult tasub talle igal ajal lähemale astuda. Kas või vaatamaks, kuidas õisikud väledalt kasvu koguvad.
Rohkem punaseid õisi
Sordiaretajate eesmärgiks on olnud saada punaste õitega kämmalrabarbereid. See on neil ka õnnestunud: ‘Atrosanguineum’, ‘Rote Auslese’, ‘Bowles Crimson’, ‘Hadspen Crimson’, ‘Red Herald’ ja ‘Saville’ uhkeldavad tumeroosade, isegi lausa punaste õisikutega. Nimetatud sordid jäävad paraku kasvult kasinamaks, ulatudes kahe meetrini. Muide, kui raatsid uhke õisiku maha lõigata, siis see püsib ka vaasis kaua ilusana.
Suur taim vajab rohkem ruumi
Taime istutades jälgi, et tema ümber oleks rohkesti vaba ruumi. Teiste taimede vahele litsutud rabarber kaotab enamiku oma suursugususest. Lopsakaks kasvuks vajab kämmalrabarber viljakat ja tüsedat mulda. Kaeva suur istutusauk juba sügisel valmis, täida see riisutud lehtede, köögijäätmete ja sõnnikuga ning jäta kevadeni laagerduma. Kasvukoht peaks olema päikeseline, tuulevaikne ja püsivalt niiske mullaga. Savirikas muld rabarberit ei heiduta, ent kuivust ja kõledat tuult ta ei armasta. Kui sinu rabarber on veel noor, hoia silm peal ablastel tigudel.