Esimene oma kodu

Tiina Lang
06.08.2020
Väike korter Mustamäel. Kodu kauniks 2019 finalist. | Juta Kübarsepp

„Tahame ise kodus olla ja soovivad teisedki siia tulla,” tõdevad elukaaslased Mari-Liis Altmann (27) ja Timo Kaus (30), kes ostsid mõne aja eest Mustamäele oma esimese korteri. Kuigi väike, on selle uksed lähedastele ja sõpradele avatud.

Kaneelisaiade magus hõng kortermaja koridoris on meelitavalt kutsuv nagu pagarikoja vahetus naabruses. Kui Mari-Liis korteriukse avab, rinnal paarikuine magav tütreke Mia-Liis, võib arvata, kes on küpsetaja. Ahvatlevad ahjusoojad lõhnad süvendavad kodususe tunnet. Hubasus on oluline nii Mari-Liisile kui ka Timole, on selgunud nende ühiste aastate jooksul.
„Tahaksin, et kõik meile külla tulnud inimesed tunneksid end hästi,” sõnab Mari-Liis, lootes, et seni on see õnnestunud. Talle on tähtis, et külalised lahkuksid hea tundega. „Nad on ka öelnud, et siin on kodune olla. See ongi minu arvates kodu puhul väga oluline.”

Aeg-ajalt korraldavad Mari-Liis ja Timo oma sõpradele pannkoogihommikuid ja -õhtuid, vahel valmistatakse ühiselt süüa. Nad mõlemad väärtustavad helget õhkkonda ja kodusoojust. „Oleme selle poole püüelnud ja üritame teha nii, et mõnus oleks meil kõigil,” rõhutab Mari-Liis veel kord.
Peale külaliste võõrustamise pakuvad Mari-Liis ja Timo kaugemalt tulijaile öömaja või jätavad korteri lausa nende päralt, kui nad ise on Tallinnast eemal. Nii mõnelgi sõbral, kes veel elab üürikorteris, on siin märksa mugavam toimetada.

Pealegi vajab seltsilist nende Staffordshire bullterjer Joey, kelle eest pere äraoleku ajal keegi sõpradest hoolt kannab, et koer saaks turvaliselt oma koduses keskkonnas olla. Nii polegi neil koerahoidjatest puudust, seda enam, et paariaastane Joey on viks ja viisakas. Pärast seda, kui ta oli hambad sisse löönud Mari-Liisi lapsepõlvepiltidega albumile, teab koer, et närida võib vaid tema jaoks ostetud toekat loomasarve. Võtnud ise sarve riiulist hambusse, võib Joey elutoa põrandal lesides hekseldada seda tüdimuseni. Tema tumedad silmad on ka pealt näinud, kuidas Mari-Liis ja Timo oma päris esimest ühist kodu kujundasid.
 

Pikalt kaalumata
 

„Lõpetasin 2015. aastal ehitusinsenerina ülikooli. Selleks ajaks olin 17 aastat järjest ainult koolis käinud, polnud saanud hinge tõmmata,” meenutab Timo. Seetõttu otsustasid nad Mari-Liisiga: tuleb puhata ja maailma seiklema minna. Uus-Meremaa loodus kütkestas Austraaliast enam ja nii nad sinna pärast käbedalt õnnestunud viisataotlust suundusidki.

„Neli kuud elasime Aucklandis. Mina töötasin golfikeskuses, Mari-Liis teeninduses. Viis kuud veetsime Lõunasaarel, ülejäänud aja reisisime, käisime Balil jms,” jutustab Timo. Oma toonast rändamise otsust ei kahetse kumbki, sest tervesse aastasse jagus kirkaid ja võimsaid elamusi. Pealegi, kui oled hakkaja, on Uus-Meremaal lihtne toime tulla. „Kui käed on otsas, siis saad hõlpsalt tööd.”
„Pead olema ise julge ja suhtlema. Siis leiad sobiva ameti, aga eks kõik oleneb sellestki, mida otsid,“ täpsustab Mari-Liis, nentides, et erialast tööd oli neil siiski raske saada, aga see polnudki kõige tähtsam.

Uus-Meremaalt naastes elas paar veel pool aastat sõprade üürikorteris, pühendudes seejärel oma elamise otsinguile, sest järgmisele rendipinnale neil soovi kolida polnud. Koos mõeldi, millised võiksid olla nende võimalused.

„Mustamäe valisime puhtalt hinnaklassi järgi,” nendib Mari-Liis.

„Pikalt me siinse korteri ostu ei kaalunud, sest meil oli oma kodu vaja,” avaldab Timo, meenutades, et tutvuti ehk kümne pakkumisega. „Tahtsime kindlasti uut korterit. Siinse kahetoalise kasuks otsustasime seetõttu, et on kõrged laed ja veidi teistmoodi planeering. Lisaks oli meile tähtis rõdu, terrass tuli kauba peale.” Terrass, kuhu paistab päikesevalgus varahommikust lõunani, on suur nagu tantsulava – 38 m² –, aga palju seda ei kasutata, sest igal võimalusel ja nädalavahetustel sõidetakse Tallinnast ära. Maale.

„Läänemaal Linnamäel ja Kirimäel on meie pere ja sõbrad, samuti Ida-Virumaal Toilas. Haapsalu on mu lemmiklinn, kus meeleldi jalutame,” sõnab Mari-Liis, sedastades, et meeleldi koliksid nad millalgi Läänemaale, sest kumbki kaasa ei taha igavesti Tallinnas elada.
 

Julge diivanikangas
 

Kahe ja poole aasta eest ostetud 40 m² korter meenutas esmalt valgeks võõbatud kuubikut, kus samas midagi eriti enam muuta ei saanud. Küll võtsid nad üsna pea elamisse esimese värvilise ja värvika tegelasena koer Joey – see oli juba siis, kui kodus muud peale madratsi ja teleri polnudki. Aknakardinatekski oli vaid ehituspaber, et varjata uudistavaid pilke, mida esimese korruse korteri klaaspinnad võimaldavad.

„Nii me vaikselt pihta hakkasimegi. Nägime pooleteise aasta jooksul oma vajadusi ja seda, kuidas need tekkisid,” avaldab Timo, lisades, et sellest lähtuvalt joonistasid nad esmalt köögimööbli kavandi, aasta pärast korteri soetamist garderoobi ning viimasena esiku- ja vannitoamööbli.

„Vannitoa hall põrand ei meeldinud mulle kohe üldse, seetõttu lasime selle uuesti plaatida,” selgitab Mari-Liis, kes tahtis, et avar aknaga pesuruum oleks veidi värvilisem ja meeleolukam. „Esialgu mõtlesime küll, et ülejäänud elamine võiks olla lihtsalt valge, hall ja must, aga lõpuks mõjutas värvivalikut diivan, mida kõigepealt otsima hakkasime.”

Esmalt vaadati ringi mööblipoodides, ent siis selgus, et sobilikku lahtikäivat diivanit sealt ei leia. See tuli tellida. „Tahtsime julget tooni kangast,” sõnab Mari-Liis, selgitades, mispärast valisid nad efektse sinepikollase, mille juurde leidsid sobiliku laelambi ühest Haapsalu elustiilipoest. „Me ei tahtnud ka klassikalist telerialust. Ostsime riiuli ja keerasime teistpidi.”

Mari-Liisi selgituste vahele torkab Timo lühikese repliigi. „Ainus, mis sai puhas ja valge, on köök. Diivanist alates läks kõik lõpuks teises suunas …” Siiski pole mehe hääles pettumust, lihtsalt tõdemus, et asjad ise võivad esialgseid mõtteid ja ideid muuta.
 

Must tahvelsein, elutoa magnet
 

Kogu korteri ülejäänud mööbel on nende enda jooniste põhjal ja vajadusi arvestades valmistatud. „Nii vannitoa-, köögi-, esiku- kui ka magamistoa garderoobi mööbli tegi mu kasuisa oma firmas Põhja Mööbel OÜ, mis tegutseb Ida-Virumaal,” nimetab Mari-Liis, kes peab laealustesse kappidesse pääsemiseks appi võtma redeli. See on paratamatu, sest väikeses korteris oli vaja 3,2-meetrist seinakõrgust ära kasutada, et oleks võimalikult palju asjade hoiustamisruumi. „Magamistoa garderoobi tekitasime üksjagu panipaiku. Jagasime ka garderoobi n-ö meeste- ja naistepooleks, kuhu saaks riputada pikemaid kleite jm riideid. Pealegi tahtsin ma pooleldi lahtist garderoobi, ilma klassikaliste lükandusteta, kuigi alguses kõik sõbrad küsisid: „Millal uksed saabuvad?”

„Köök oli esialgu planeeritud ainult ühte seina. Leidsime, et sinna see kindlasti ära ei mahu, mistõttu tõstsime pliidi ja valamu asukoha ringi. Tegin joonise nii, et jääks rohkem tööpinda,” selgitab Timo. Mari-Liis lisab, et tema soovis musta magnetseina ja tahvlit. Mis siis, et ruum niiviisi optiliselt väiksemaks muutub.

„Ma ei teadnud, kuidas magnetiga tahvelseina tekitada, aga lõpuks leidsime ehituspoest magnetvärvi, mis käib tahvlivärvi alla,” sõnab Mari-Liis. Ta on seinale kriidiga kirjutanud paar endale tähenduslikku sententsi, mida vahendasid talle olulised inimesed. Veel riputab ta magnetseinale erinevaid pilte, kuid ka retsepte, arstivisiidi aegu jms vajalikku, et tähtis teave oleks silme ees ja meeles. „Ma olen unustaja.”

Külaliste väikesed lapsed koonduvad, värvilised kriidid peos, samuti seina äärde, sest sellele saab mõnuga joonistada. Ühtlasi on see mälestuste ja reiside sein, kus pilte silmitsedes saab taas kord elada hetkedes, millest praegu võib vaid unistada. Kui oleks võimalust, siis tahaksid nad meeleldi reisima minna. Seda ka põhjusel, et nii saab iseendas rohkem selgust, on nad mõlemad kogenud.
„Mine, ela, tee …” parafraseerib Mari-Liis kirjanik Elizabeth Gilberti romaani „Söö, armasta, palveta” pealkirja. Kuniks olud maailmas on viirusohtlikud ja -nakkuslikud, on mõistlik keskenduda pigem reisimeenutustele turvalises kodus, kus on argiseltki tore olla.

Sarnased artiklid