Kes: Monika Kannelmäe, ema Leida Kurt
Mis: 2,5 ha dendropark Smaragd püsikupeenarde ja veesilmadega.
Kus: Harjumaal Raasiku vallas Rätla külas.
Tingimused: raske veesoontega savipinnas külmavööndis.
Aed on kõige aeglasem kunstiliik, tõdevad kujundajad, kes oma elu ja töö on sellele pühendanud. Ühe kujundatud ruumi tegelik loomus võib avalduda alles järgmisele põlvkonnale, kel on võimalik näha taimi nende täiseas ja sellega koos ka aiaruumis toimunud muutusi. Selle aia legendile panid aluse insener ja kirglik kollektsionäär Aksel Kurt ning Eesti andekaima „lilledega maalijana” ehk püsikupeenarde kujundajana aialukku läinud Irma Tungal. Kaks kirglikku pühendujat väljendasid siin oma ettekujutust suurejoonelisest maastikuaiast. Jaapani aiast, varju-, jalakate-, okaspuuja veeaiast ning arvukatest püsililleistutustest koosnev park pakub lõputult inspiratsiooni. Siin leidub ohtralt haruldusi, kelle pealt on nüüd ilmekalt näha, kuidas taimed meie kliimas käituvad. Künkatipule rajatud lehtlas, ohvrikivi ja veesilma kõrval asuvates kaunite vaadetega puhkekohtades on eriti hästi tunda just selle paiga ilu ja maagiat. Ometi on kõik praegu kunagise udara talu põldudel looduslikuna mõjuvad vaated omaaegse pinnasekujunduse ja puudeistutuse tulemus. Juhuslikkust on vaid sedavõrd, kuidas kasvujõus taimed nüüd edasi arenevad. Aed on siiski sellises küpsusastmes, et paljutki omal ajal tehtut tuleb hakata uuendama ja ümber mõtestama.
Kultuur või loodus?
Suurejoonelises pargis on tähtsal kohal oskuslik hooldus, mis peaks üldplaanile kaasa töötama. Ent pärast aia loojate siitilmast lahkumist tulid aastad, mil kujundaja rolli jäi loodus ise. Kui Aksel Kurdi tütar Monika Kannelmäe pärast isa surma valdused üle võttis, ei olnud tal aianduse ega selle kohaga suuremat sidet kui pühapäevakülalisel. Praegu on ta siin tegutsenud kuus aastat ja alles viimastel aegadel on julgenud juba ka oma kogemustele tugineda.
„esimesel aastal käisin siin ainult nädalalõppudel ja püüdsin säilitada kõike just nii, nagu see oli. Nüüd tunnen juba taimeperekonnad ära ja mõtlen sellelegi, mis mulle endale meeldib,” tunnistab ta. Osalt paratamatusest alanud huvi on kasvanud kaasahaaravaks kireks tõlgendada päranduseks saadud maastikku oma tunnete ja arusaamade kohaselt, samas ikka väärtustades varem loodut.
Pärast aastaid looduse omasoodu kulgemist on olnud päris raske jälle kultuurmaastikku selgust luua. Kui alguses jättis Monika eksimist kartes taimed lõikamise asemel pigem puutumata, siis nüüd lubavad kogemused enamiku töid ise ette võtta. Põõsaste lõikamisest on saanud naise lemmiktegevus, mille tulemus kohe näha. „Tohutult on lõigatud, peaksin seda rohkemgi tegema,” näeb ta olulisimat. Mõni puu on mahagi võetud, avanenud uusi vaateid. „Meil ei ole ühelgi puul antud ruumi näidata oma tegelikku suurust – ikka on nad üksteise seljas,” kirjeldab Monika olusid, mida tuleb arvestada.
Aed on omaks võtnud
„Armastan seda kohta väga ja et oleks võimalik aiale pühenduda, otsustasin kogu elamise siia üle tuua,” tunnistab seni turismivaldkonnas tegutsenud naine. Aiandus – see on ajalugu, kunst, kultuur ja tervis kõik üheskoos ning sellisele sülle kukkunud kogemusele pole just keeruline südant kaotada. „Aed on mu omaks võtnud,” tunnistab Monika nüüd tagasihoidlikult oma positsiooni.
„Minu taotluseks on taas värve ja õisi juurde saada – kõike, mida irma tungla lahkudes väheks jäi,” tutvustab ta oma plaane. Igasse peenrasse ongi juba midagi lisandudud, aga tervik on seeläbi ka selginenud. Siin aias tõdevad ka spetsialistid mõne taime osas, et „seda peab täpsustama” – omal ajal lähedalt ja kaugelt kokku toodud haruldused on kohanedes oma elu elanud ega sarnane alati tuntutega. Ega see monika elu lihtsamaks tee – igale hooldusküsimusele õiget vastust ei leidugi. „Minu meelest ei saa olla aias „õigeid” ja „valesid” asju,” tõdeb ta paratamatult toimuvatele muutustele mõeldes. „Ühele meeldib üks, teisele teine, kui aga suur plaan on paigas, toovad muutused ka värskust ja vaheldust.”
Tunded on aia osa
Muidugi tuleb suurem osa töid teha nende loogilises paratamatuses, aga mõndagi tuleb otsustada ka südame järgi. Suure, 150 aastase pärnapuu eluaeg sai hiljaaegu läbi. „Pidasin nõu, kas on õige juba murdunud puud hoida või maha võtta. Kallistasin teda ja palusin andeks, aga kõigel on oma eluiga,” tõdeb Monika. „Kui vaid spetsialistidelt küsida, mille peaksin kõik maha võtma, oleks mu aed paljas,” naerab Monika õnneks tugevalt liialdades. „Maha jõuab alati võtta, ikka ükshaaval. Mõni kuivanud oks pole põhjus veel puud langetada,” on ta kindel, sest taimekeskse vaatenurga kõrval on vähemalt sama tähtis ka tervikpilt.
Möödapääsmatuid valikuid tuleb teha pidevalt. „Ükskõik, mida teha otsustad, pead sellega tegelemise aja võtma ikka teise asja arvelt,” tunnistab naine. Ometi on tal tekkinud uusi huve ja eesmärke, mis kõik tuleb läbi proovida ja olemasolevasse mustrisse sobitada. Iga aasta on toonud ka oma lemmiku, kes pärast tähelepanuavaldusi õitsele lööb. Nüüdseks on aias juba mitu uue väljanägemisega ala. Ürdiaed ja roosiaed hakkavad kuju võtma ning vana hoone müüridele kerkib praegu uus elumaja, mille juurde on projekteeritud ka talveaed. Järgnema peaks praegu veel taimedest alla neelatud katusealuse, kunagise udara talu kõrtsihoone taastamine. Juba on ootel Raivo Tabri arhitektibüroos valminud ideekavand – eesmärgiks terviklik looduskeskus, kus on võimalik nautida aiaelu kõikide meeltega.
